Viimasel nädalal oleme võinud lugeda erinevaid kirjutisi Vladimir Putini dikteeritud Venemaa agressioonisõjaga seotud õiguslikest küsimustest. Eelkõige on tähelepanu all olnud küsimus, kas on võimalik Vladimir Putinit ja tema kaasosalisi sõjakuritegudes kohtu alla anda.

Kuigi rahvusvaheline kriminaalkohus on võimalike sõjakuritegude uurimist Ukraina pinnal alustanud, ei ole Putini süüdi mõistmine siiski niisama lihtne. Kuna see tagaselja kohut ei mõista, oleks vaja Putin ja tema kaasosalised ka tegelikult kohtu ette tuua. See eeldaks, et Putini agressioonisõda saab tõepoolest tema Waterlooks ja režiim langeb.

Eetilisest vaatenurgast on aga võimalik Putinit ja Venemaa agressioonisõda juba praegu hukka mõista ja seda ka valdavalt tehakse. Eetikal on seejuures oma reaalne ja käega katsutav jõud. Eetilised kaalutlused on motiveerinud majanduslikke sanktsioone, koostöö katkestamist erinevates valdkondades (nt sport ja kultuur) ja Ukraina abistamist relvade ja humanitaarse abiga.

Sellelt taustalt väärivad tähelepanu ka tänapäeva eetika vaatenurgad sõjale. Avan neid kahe olulise mõttesuuna abil, valgustades lühidalt "õiglase sõja" traditsiooni (mis on üldiselt eetikas valdav) ja printsipiaalset patsifismi. Viimaks kirjeldan nn õiglase rahu kontseptsiooni, mis püüab neid kahte vahendada.

"Õiglane sõda" – millal ja kuidas sõdida

Valdav rahu- või sõjaeetiline positsioon toetub tänapäeval nn õiglase sõja traditsioonile, mille juured ulatuvad antiikmõtleja Cicero juurde ja kristliku mõtteloo kontekstis Augustinuse, Thomas Aquino ja Lutherini. Tänapäevases arutluses on märgilise tähtsusega eriti Michael Walzeri raamat "Õiglased ja ebaõiglased sõjad" (Just and Unjust Wars, 1970), aga ka näiteks Jeff McMahani teravmeelne "Tapmine sõjas" (Killing in War, 2011).

Õiglase sõja teooria lähtub sellest, et õiglased sõjad on olemas, kuid need peavad täitma teatud eetilisi tingimusi. Traditsiooniliselt käsitleb see peamiselt kahte küsimuseasetust: millal on sõdimise alustamine või sõdimine õigustatud (ius ad bellum) ja millisel viisil toimub õiglane sõjapidamine (ius in bello).

Sõja alustamine või pidamine on õigustatud peamiselt siis, kui tegemist on riikliku enesekaitse või humanitaarste sekkumistega inimõiguste kaitseks. Sellele esmasele ja mõneti põhilisele eetilisele tingimusele (õigustatud sõjapõhjus) lisandub aga õiglase sõja teoorias rida lisatingimusi.

Nii nimetatakse enamasti, et sõda peab olema viimane abinõu (ultima ratio), sellel peaks olema mõistlik väljavaade eduks, õige moraalne siht või kavatsus ja et sõda peaks olema eesmärki silmas pidades proportsionaalne.

Lisaks viidatakse traditsiooniliselt, et sõda peaks olema legitiimse poliitilise autoriteedi poolt formaalselt välja kuulutatud. Arutelu nende tingimuste üle on üsnagi kirju ja vastuoluline (näiteks mõistliku eduväljavaade osas).

Õiglase sõja teooria järgi on Putini sõda ebaõiglane ja Ukrainal täielik õigus end agressiooni vastu kaitsta: Ukrainal on õige põhjus sõjaks ja ka teised eetilised tingimused näivad olevat täidetud. Lisaks on selles olukorras teistelgi riikidel moraalne õigus või isegi kohus Ukrainat igakülgselt aidata, hinnates seejuures siiski eskalatsiooni ja veelgi suurema kahju tekkimise võimalust.

Teiseks on tähtis, et sõjapidamine toimuks õiglasel viisil. Tavapäraselt lähtutakse siin näiteks sellest, et rangelt on vaja eristada võitlejate ja tsiviilisikute vahel, kelle õigus elule jääb ka sõjaolukorras puutumatuks. See eetiline ja õiguslik põhimõte on Putini agressioonisõja kontekstis suure surve all: praeguseks on kogunenud palju teateid sõjakuritegudest Ukraina tsiviilelanike vastu. Olulised punktid on aga ka näiteks piinamise või üleliigseid kannatusi tekitavate relvade keeld.

Põhimõtteline patsifism – täielik ei vägivallale

Printsipiaalne patsifism on seevastu seisukohal, et sõjaline jõukasutus ei ole ka ülalnimetatud tingimustel eetiliselt õigustatud, niisiis ka mitte riiklikuks enesekaitseks. Patsifismi kohaselt ei saa tapmine olla mistahes eesmärgi saavutamiseks lubatav ja vajalik oleks pigem relvajõududest loobumine.

Nagu õiglase sõja teoorial, on ka põhimõttelisel patsifismil Lääne kultuuris juured antiikmõtlemises ja sügavalt ka kristlikus traditsioonis. Paljudele tuntud kaugem patsifismi näide on India usulises kultuuris kasvanud Mahatma Gandhi.

Patsifismi on ärgitanud ka filosoof Immanuel Kanti rahvusvahelisel õigusel põhinev "igavese rahu" idee, maailmasõdade sünge vari ja aatomrelvad. Siiski jääb põhimõtteline või radikaalne patsifism eetilises arutelus vähemuspositsiooniks.

Põhimõttelise patsifismi järgi süvendab õiglase sõja teooria vägivallaspiraali. See mängib kaardid kätte neile, kes soovivad "viimase abinõu" kattevarjus sõjalist jõudu kasutada (näiteks võimuihast või ennatlikult-läbematult). Seejuures rõhutatakse, et patsifismi puhul ei ole tegemist allaheitliku passiivsusega, vaid et on erinevad vägivallatu vastupanu vorme, mis nõuavad aktiivset korraldust, fantaasiat ja tööd.

Põhimõtteliselt patsifistlik vaatenurk tähendaks niisiis, et Ukraina peaks Venemaa agressioonile alistuma, püüdma läbirääkimiste kaudu rahumeelseid lahendusi leidma ja vägivallatut vastupanu osutama.

Radikaalset vägivallatust võib näha vajaliku märgi või irriteeriva pinnuna, mis ei lase meil vägivallaga leppida ja osutab teistsuguse elu lootusele. Sellise patsifismi kriitikud osutavad aga, et inimelude, õiguse ja rahu kaitse sõltub vägivalla läbi märgistatud maailmas paratamatult ise vahel sõjalise jõu kasutamisest.

"Õiglane rahu" – rahueetiline alternatiiv

Viimastel aastakümnetel on eriti saksakeelses ruumis palju tähelepanu saanud nn õiglase rahu juhtmõte, mis tahab üheltpoolt ületada "õiglase sõja" traditsiooni, teisalt aga ei seo end ka põhimõttelise patsifismiga. Kuigi selle tekkepinnas on kristlik-eetiline arutelu, on selle ühiskondlik vastukaja olnud üsnagi suur.

"Õiglase rahu" lähenemine võtab referentsipunktiks selgesõnaliselt rahu ja selle edendamise, mitte sõja, asetades nõnda sõjaeetika tugevamalt rahueetilisse raami. Lisaks kristlikele impulssidele toetub see tugevalt Immanuel Kanti rahvusvahelist õigust rõhutavale rahufilosoofiale (rahukord kui üleilmne õiguskord).

Sõjalise jõu kasutamine ei ole selle vaatenurga järgi kunagi "õiglane" ("õiglus" ja "sõda" ei kuulu ühte lausesse!), vaid on alati õigustust vajav pahe, mille puhul rõhutatakse teadlikult selle sügavat traagikat, eetilist ebakindlust ja mitmetähenduslikkust. Nii peaks see ära hoidma ka liiga uljast või probleemitut sõjalise jõu kasutamist, mida "õiglase sõja" teooria sugereerida võib.

Siiski ei välista see mõneti patsifistliku südametuksega kontseptsioon viimase võimaluse ja "väiksema halvana" ka sõjalise jõu kasutamist. Siinkohal integreerib see kontsept endasse taas ka "õiglase sõja" kriteeriumid ja traditsiooni, sidudes selle siiski tugevalt rahvusvahelise õigusega (selle praeguste ja võimalike tulevaste instrumentidega).

Nagu "õiglase sõja" traditsiooni järgi, on ka selle rahueetilise juhtidee kohaselt Ukraina enesekaitse Venemaa agressioonisõja vastu eetiliselt õigustatud, isegi kui süütuid ohvreid nõudev sõda ei ole kunagi "õiglane".

Kui õiglus ja rahu suudlevad

Viimase paari nädala arenguga oleme trööstitult kaugel piibellikust visioonist, kus "õiglus ja rahu üksteist suudlevad" (vt Psalm 85). Me näeme massiivset õigluse ja rahu jalge alla tallamist, küünilist tapmist ja valet. Ukrainas pommitatakse valimatult linnu, me näeme verevalamist ja humanitaarset katastroofi.

Kirjeldatud rahueetilised lähenemised peaksid olema selles olukorras orientiiriks ja seda nii mõtlemises kui ka toimimises. Need ärgitavad meid andma igakülgset abi, ütlema oma selge sõna, väljendama oma empaatiat, kutsuma üles rahule. Kõik see annab lootust, et õiglus ja rahu võiksid varsti jälle suudelda, kasvõi põgusalt.