Meelis Kiili: kas NATO tuleb appi?

Meelis Kiili
Meelis Kiili Autor/allikas: Kaitseliit

Aeg-ajalt võib kohata retoorilist küsimust "Kas NATO tuleb appi?". Pärast Vladimir Putini fantaasiarikast ajalookäsitlust ja selle praktikas rakendamist Ukrainas võime vaid ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui Eesti ei oleks NATO liikmesriik. Päris maailmas ei ole mõtet teha elu keeruliseks ja panna kahtluse alla julgeolekugarantiid, kirjutab Meelis Kiili.

Peab rõhutama, et retooriline küsimus "Kas NATO tuleb appi?" ei ole korrektne. Tegelik küsimus on "Kas NATO kaitseb ennast?".

Enesekaitse on peaaegu et instinktiivne käitumismudel ellu jäämiseks. Nii üksikisik kui ka sotsiaalsed inimgrupid käituvad otsustavamalt juhul, kui neile endile on reaalne oht. Kui oht puudutab naabrit või kedagi, kellega ei ole otsest sidet, siis on reaktsioon teistsugune.

Me ei saa NATO-st rääkida kolmandas isikus, kuna oleme alliansi liikmed, seega ka meie oleme NATO. See, et kallaletungi korral on esmane vastupanu iga NATO liikme kanda, on enesestmõistetav, sest Washingtonis sõlmitud NATO alusleppe artikkel kolm kohustab oma sõjalist võimekust selleks arendama.

Kui rünnatav oleks Eesti, siis asuks esimesena alliansi suveräänsust kaitsma meie ühiskond, meie inimesed. See on põhjus, miks oleme oma iseseisvusperioodi vältel arendanud kaitsetahtelist ja võitlusvõimelist kaitseliitu, reservidel baseeruvat kaitseväge ja teisi ametkondi.

Rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu, ütleb Washingtoni leppe artikkel 5. NATO peasekretär Jens Stoltenberg tegi üheselt selgeks: NATO suveräänsusest ei loovutata mitte tolligi. Ta tegi seda veendunult, rahulikult ja professionaalselt, jätmata Putini Venemaale ühtegi võimalust interpreteerida alliansi kavatsust.

NATO suudab anda sedavõrd fundamentaalse julgeolekugarantii, et sellest on saanud üks põhilisemaid üleatlandilise tsivilisatsiooni identiteedi aluseid. Isegi need Euroopa riigid, mis erisugustel riigisisestel või ajaloolistel traditsioonilistel põhjustel ei ole NATO-ga liitunud, on oma julgeoleku ühel või teisel moel NATO-ga sidunud.

Kindlasti on ka selliseid alliansi poliitikuid, asjamehi või muidu mõjukaid isikuid, kes kahetsevad, et Eesti, Läti ja Leedu on NATO-s. Meil endilgi on neid, kelle lojaalsus Eesti põhiseaduslikule korrale on kaheldav. Kuid las see olla nende probleem, sest nende osakaal on kaduvväike. Fakt on, et saame arvestada kiirete ja asjakohaste otsustega ning reaalse jõuga, kui alliansi julgeolekule tekib oht ükskõik millise liikmesriigi territooriumil.

Tean, millest räägin. Oma teenistuse lõpusirgel on mul võimalik näha ja olla osa strateegilisest juhtimiskultuurist. NATO sõjalisi operatsioone juhtival strateegilisel staabil SHAPE on strateegia, kaitseplaanid, ressurss ja mis põhiline: tahe, et heidutada, kaitsta või vajadusel purustada vaenlane.

Väejuht ja riigimees Sun Tzu on paar tuhat aastat tagasi öelnud: "Strateegia ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata on müra enne lüüasaamist."

Me peame õppima mõtlema, planeerima ja käituma suurelt, sest oleme osa maailma kõige võimsamast organisatsioonist. Võrreldes Venemaaga on Eesti väike, võrreldes NATO-ga on Venemaa kääbus.

See, mis toimub Ukrainas, ei ole Vene impeeriumi taassünd, ei ole Putini geniaalne strateegia, see on müra enne lüüasaamist, kunagise impeeriumi päris lõpuagoonia. Kahju, et selle agoonia hinnaks on kümnete tuhandete süütute inimeste kannatused.

Vaatame fakte

Meie liitlasüksuste kohalolek Eestis on reaalsus. Mõni võib seda pidada ebapiisavaks, kuid lisaks sõjalisele võimele on tegemist ka eelpool Washingtoni lepingu artikkel 5 sõnastatud solidaarsusprintsiibi demonstreerimisega.

Sellel on oluline heidutusmõõde, mida ei saa alahinnata, see on põhimõtteline pühendumine ja kohustusega sidumine. Kui suur on liitlasvägede kohalolek, ei olegi nii tähtis kui fakt, et nad on olemas, kui vaja läheb.

"Milline oleks väikseim Briti väeüksus, millel võiks olla teile praktiline abi?" küsis esimese maailmasõja eelõhtul Briti kindral Sir Henry Hughes Wilson prantsuse kindral Ferdinand Fochilt. "Ühest sõdurist piisab," tuli viimaselt kiire vastus.

Briti ja teiste NATO liitlaste sõdurid ei ole lihtsalt sümboolne panus, vaid reaalne jõud, eelüksus põhijõududele. Neid ei ole saadetud siia surema. Kindral George S. Patton ütles teises maailmasõjas oma 3. armee võitlejatele: "Me ei ole tulnud siia selleks, et surra Ameerika eest, me oleme tulnud siia, et panna sakslased surema oma riigi eest."

NATO-l on ülekaal kõikides domeenides (maa, õhk, meri, küber, kosmos) ja vastane teab seda. See ei tähenda, et me ei vaja iseseisvat kaitsevõimet. Vastupidi, peame esmajoones edendama strateegilist mõtlemist, arendama liitlastega ühilduvaid relvasüsteeme ja hoidma meie rahva kaitsetahet, sest paraku ei kao meie idanaaber kusagile.

Impeerium on kadunud, kuid imperialistlik mõtlemine veel mitte. See võtab mitu põlvkonda, enne kui harjutakse väikese riigi rolliga maailmakorralduses. Meie edu tagab monoliitne kaitsetahtega ühiskond, mille kanda on nii võitlejate, võimaldajate kui ka võimendajate üles ehitatud kaitse, totaalkaitse.

NATO ja Ukraina

Kas NATO saab sekkuda Ukrainas toimuvasse? Saab, kuid mitte sõjaliselt. Saan aru, et paljudel on seda raske lugeda ja aktsepteerida, tunnistan, et ka ise pean alla suruma emotsioone. Kuid kõiki vahendeid peab kasutama selleks otstarbeks, milleks nad on loodud.

NATO on liikmesriikide kaitseks rajatud poliitiline ja sõjaline allianss. Tõsi, korra on NATO jõudu kasutatud genotsiidi ärahoidmiseks Kosovos, ent alati peab silmas pidama olukorra erisusi.

Kosovol ei olnud sõjaväge ega sisejulgeolekujõude, et oma elanikkonda kaitsta. See oli moraalne ja eetiline väljakutse, kas lasta kõigi silmade all mõrvata palju süütuid inimesi või sekkuda. Ka siis vaatas Venemaa rahulikult pealt, tegelikult õigustades tsiviilisikute vastu toime pandud kuritegusid.

Praegu paneb Putini Venemaa Ukrainas toime inimsusevastaseid kuritegusid. Ent Ukrainal on toimiv ja võitlusvõimeline sõjavägi ja politseijõud, nad on suutnud agressorile anda väärilise vastulöögi. Ja mis kõige olulisem, neil on rakendunud kogu ühiskonda liitev võitlejate, võimaldajate ja võimendajate kombinatsioonis totaalkaitse. Neil on erakordne võime ja oskus organiseeruda.

Võitlejate roll on sõjas oluline, see on vastasele erakordselt ebamugav, kui igast aknast või metsatukast antakse nende pihta tuld. Sama oluline on see, et võitlejateni jõuab võimaldajate tagatud laskemoon, söök, vesi, meditsiiniabi, et kogukonna jõududega varustatakse neid õige ja õigeaegse infoga, ja palju muud.

Võimendajad panustavad samuti mitut moodi: kaplanid hingehoidjatena hoiavad üleval võitlusvaimu, elanikkond kasutab vägivallatut vastupanu, jagab oma vahendeid. Ukraina sõjas ei ole harvad meieni jõudnud kaadrid, kus Ukraina memm läheb surma trotsides või eluga riskides agressori juurde ja räägib asjadest nii, nagu need on. Sellel on suurem mõjuvõim, kui me ette kujutame, sellel on vastase võitlusmoraalile erakordne mõju.

Madala moraaliga vägi ei ole efektiivne. Napoleon on öelnud, et moraalse komponendi osakaal võrreldes füüsilisega on 4:1. Venemaal on märgatavalt suurem vägi, kuid see on moraalselt laostunud. Ukraina agressioon on järjekordne häbiväärne peatükk nende relvajõudude ajaloos.

Kui diplomaatia välja jätta, siis NATO ei saa otseselt Ukrainas sekkuda. See piirang ei laiene liikmesriikidele: iga riik saab, isegi peab, kas üksi või teistega koostöös andma kõikvõimalikku abi alates humanitaarabist kuni surmavate relvadeni.

Muutus suhtumises ja arusaamades on sellel korral oluliselt erinev võrreldes eelmiste Putini Venemaa avantüüridele järgnenud reaktsioonidega. Kui Euroopa Liit rahastab relvaabi Ukrainale, siis on see lakmuspaber laiemale ja jätkuvale muutusele positiivses suunas.

Loomulikult leidub igas riigis neid, kes orjameelselt nõustuvad Putini Venemaa kuritegudega, kes selle pärast, et nüüd peavad nad energia eest mõnevõrra rohkem maksma on valmis ohverdama süütute inimeste elu, ignoreerima nende kannatusi. Meil endil on asjalisi, kes praeguseid tapatalguid nimetavad Ukraina provokatsiooniks või Venemaa huvide kaitsmiseks. Need on julmad inimesed, kuid neid on õnneks vähe.

Putin suhtus ka Euroopa Liitu üleolevalt ja väljakutsuvalt, kuid Euroopa Liidu tegevused on osutunud strateegilises plaanis kõige tõhusamaks. Ka Eestist on kostnud üleskutseid Euroopa Liidust lahkuda. Soovitaksin need seisukohad kainelt üle vaadata. Kui kõik meie lähetatud saadikud hakkavad kaitsma Euroopa Liidus Eesti riiklikke huve, mitte Euroopa Liidu huve Eestis, siis sellest tõuseb meile olulist tulu.

See ei ole isetekkeline seisund, see nõuab ühist pingutust. Vajame rahvuslike huvide põhjal koostatud strateegiat, mis kaitseb meie identiteeti ja põlvkondade jooksul kujundatud kultuuriväärtusi. Rahvuslik identiteet ei ole ainult pastlad ja kannel, see on, parafraseerides Gustav Suitsu, oskus olla eurooplane, jäädes eestlaseks. See on see, mille eest Ukraina võitleb: õigus olla ukrainlane ja jääda Euroopasse.

Kas peame kartma? Kremli võimuladviku soov ongi kõiki hirmu all hoida. Hirmu aluseks on teadmatus, kuid meie ju tunneme oma vastast. Me ei pea kartma, ei pea end teistest pika lauaga eraldama, nagu seda teeb Kremli peremees, vaid käituma ratsionaalselt, kindlalt ja kainelt, kasutades oma alliansis olemise eelist enesekaitseks ja toetades Ukrainat kõigi võimalike vahenditega. Слава Україні!

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: