Ukraina president Volodõmõr Zelenski on selle sõja juba võitnud, aga oleme ausad, ta ei pruugi sõja lõpuni elus püsida ja küllap siis püstitatakse Tallinnaski mehele ausammas. Kiievi püsimine on suuresti tema otsus ja teene, mitte Vladimir Putini käpardlikkuse tagajärg või lääne enneolematu sõjalis-materiaalse abi tulemus.

Zelenski otsustas jääda ja võidelda, kuigi Ameerika Ühendriigid pakkusid talle kohe konflikti alguses lahkumisvõimalust. Reedel tuli NATO-st teade, et sõjaline liit ei sulge Ukraina õhuruumi. NATO andis selge ja arusaadava vastuse: me ei julge Venemaaga sõdida. Me ei hakka isegi humanitaarkaalutlustel leebeid sõjalisi riske võtma, olgu kasvõi tsiviilelanike evakueerimiseks. 

Ukraina on hoolimata majandussanktsioonidest ja ulatuslikust materiaalsest abist selles konfliktis jätkuvalt üksi. See pole tuumasõda, mida lääs kardab. Mitte ükski piiratud sõjaline kontakt NATO ja Venemaa vahel ei vallanda automaatselt tuumasõda. Kasutame seda argumenti kergekäeliselt süümepesuks, et ise keset seda otsustamatust ellu jääda. Ja me peamegi ellu jääma.

Õigupoolest polegi olemas ühtegi halba ettekäänet mittesõdimiseks, sest sõda on halb. See pole tuumakurjus, mis meid halvab, lääs kardab ka tavalist, konventsionaalset kurja. Hea elu ja moraalne üleolekutunne on meid ära hellitanud. Ja see on loodusseadus. Me sõjakartus on aga kaasa toomas midagi sõjast märksa hullemat. 

Väga loodan, et need tuhanded vabatahtlikud, kes riikide valitsuste eest vastutust võttes ukrainlastele Ukrainasse appi lähevad, saavad hiljem oma riigilt ka väärika kaitse või tasu või vähemalt tuleks tagada, et neid ei hakataks ahistama nende isikliku initsiatiivi eest inimsusevastaste kuritegude vastu võitlemisel.

Ma ei kutsu kedagi üles vabatahtlikult sõtta asuma. Sõdimine on eluohtlik tegevus ja sellepärast peavadki riigid sõjavägesid, kellel muuhulgas on ka oskus sõjalise jõu kasutust piirata nii, et see poleks ülemäära eskaleeriv.

Vaatame neid õudseid kaadreid, mis Ukrainast tulevad ja samal ajal miskipärast jutustame endale rahustavat lugu sellest, et me ise valime, millal Putin meid ründab, et see on meie kontrolli all. Seda otsustab alati ründaja, mitte rünnatav. Vastupidist väita on enese ette süüstamine sõja vallandamise pärast. Sõja pärast, mis polegi enam sõda, mitte pärast seda, kui hakkasid tulema teated elurajoonide kobarpommitamisest ja relvastamata tsiviilisikute tapmisest, mh ka venekeelses Harkivis.

Vladimir Putin on alustanud sõda kahel rindel. Ta käigud on suunatud ka Vene ühiskonna vastu. Ulatusliku sisejulgeolekuoperatsiooni ühed esimesed ohvrid olid viimased sõltumatud meediakanalid nagu raadiojaam Ehho Moskvõ või telekanal Dožd. Neid kanaleid ei oleks suletud, kui diktaatorid ei kardaks tõde.

Venelastel on samuti õigus tõele. Miks me peaks neid säästma sellest õudusest, mida Putini ajakirjanikest kaastöötajad, keda võib sisuliselt pidada julgeolekutöötajateks, mitte ajakirjanikeks, on palgatud ilustama?

Viimastel päevadel on Vene meedia paralleelreaalsuses levitatud üha jaburamaid õigustusi, mis peaksid aitama muuhulgas marginaliseerida Venemaalgi esinevat sõjavastast liikumist.

Jah, vene rahval on selle kõige ees kaasvastutus, ent see vastutustunne on võimalik ainult siis, kui venelasteni jõuab adekvaatne info, eelistatavalt oma kaasmaalastelt, sest lääne meedia on Kreml suutnud edukalt tasalülitada ja oma tugev panus sellesse on ka Ameerika Ühendriikide ajakirjanduse allakäigul viimase paari kümnendi jooksul.

Igal sõjal on poliitilised eesmärgid ja Putini eesmärk on sulgeda Venemaa raudse eesriide taha. Vaadates seda, kui tõrges on lääs vastutama oma Ukraina suunal viimastel kümnenditel tehtud vigade eest, võib selle raudse eesriide langemine tulevikus olla venelaste ja teiste Venemaal elavate rahvaste, sealhulgas meie soome-ugri hõimukaaslaste kätes. Kui tahame Putinist lahti saada, peame Moskvat aitama.

Mul ei ole infot selle kohta, mis on saanud raadiojaama Ehho Moskvõ või telekanali Dožd ajakirjanikest, aga kui nad on elus ja vabaduses, siis tuleks teha kõik endast olenev, et neil oleks võimalik oma tegevust jätkata. Siin, vabas Eestis.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.