Viimasel ajal on paljud kindlasti jälginud Ukraina kaarti ning seda, mis toimub Ukraina piiriäärsetel aladel. Ukraina kaart on praegu sõjakaart. Aga kaardid on kõnekad ka rahuajal.

Kunagi kuulasin ülikoolis pärimusmaastike kursust, kus ühel loengul pidime joonistama oma kodukoha mentaalse kaardi. Millisest vanast kivist või teekurvist või vaatest alates tunned, et nüüd algab kodukant. See oli huvitav mõttemäng ja pani vaatama ümbritsevat hoopis teise pilguga. Mõtlema maastiku erinevatele funktsioonidele.

Kujutleme korraks, et mängime kõik seda mängu, maname vaimusilmas ette kodukandi ja määratleme selle mentaalsed piirid. Küllap igal inimesel on võimalik selline isiklik kaart endale luua.

Ometi võib Eesti kaarti vaadates jõuda ka mõtteni, et iga lapike maad nendel mõttemaastikel sugugi ei kajastu. Sel lihtsal põhjusel, et Eestis on päris palju piirkondi või alasid, kus lihtsalt ei elagi kedagi, kus kunagine elu on hääbunud ega ole enam inimest, kes kujutleks mõnd sellist paika ette oma koduna.

Ääremaastumisest ja liigsest linnastumisest on räägitud omajagu. Praegu tuleks teema juurde tagasi pöörduda ühe olulise vaatenurga alt. Ja nimelt. Kui elu Eestis koondub paari suuremasse keskusesse, on see riigile ja rahvale julgeolekuohuks. Kui suured maa-alad on täis tühjust, ei ole neid just raske vallutada. Kui suurem osa inimesi elab linnades, on nende äralõikamine muust maailmast lihtsam.

Eeldan ja loodan, et praktikas ei teki kunagi olukorda, kus need mured võiksid tõeks saada.

Aga mõttemänge tuleb ikka mängida, sest need aitavad kujutleda praegusest erinevaid olukordi. Kus elaksid ja tegutseksid hüpoteetiliselt praegusel ajal meie metsavennad? Kas võib kujutleda mõnd metsavendade onnikest kesk laiuvaid lageraielanke? Või end metsades osavalt varjata oskavaid kaitsesalke?

Keegi on küll väitnud, et kännud takistavad hästi tankide liikumist, aga millegipärast kujutlen, et terved metsad teeksid seda siiski veel efektiivsemalt. Metsavennad jääksid jänni ka seetõttu, et ümbruskonna toimivaid talusid, mis neile metsa veerele toitu ja muud tarvilikku poetaks, pole ka kuskilt eriti võtta.

Eesti põllumajanduse ja väiketalude toetamise vajadusest on peetud küll konverentse, aga ikka kuuleme uudiseid maaelu virelemisest ja kohaliku tootmise kahanemisest. Muude probleemide kõrval on see kindlasti ka julgeolekuküsimus. Sest asi pole kaugeltki üksnes hüpoteetilistes metsavendades, vaid selles, et süüa peavad saama ka kõik linnaelanikud. Ja see polegi enam mõttemäng.

Nagu ka haridus- ja teadusministeeriumi algatus, mis soovitab kohalikel omavalitsustel sulgeda väiksemad maagümnaasiumid. Koolid, nagu ka raamatukogud ja teised kultuuriasutused, on aga maa sool. Kui ei ole kohta, kus laps saab õppida ja kus ise teiste inimestega kultuurselt läbi käia, kolitaksegi mujale, kus see on võimalik.

Väga loodan, et uue reaalsuse valguses võetakse see täiesti selgelt elu maakohtades väljasuretav plaan tagasi. Jätkusuutlikkus nii maaelu, metsade kui ka põllumajandusega seonduvalt on praegu kõige otsesemalt ka julgeolekuküsimus.

Pigem tahaks loota, et ministeeriumides mõeldakse ühiselt asjadele korraks nii, nagu oldaks kaitseministeerium. Sest mingis osas on seda kõik ministeeriumid ju igal juhul.

Eeskujuks võiks olla ka näiteks Šveits, kus on julgeolekule mõeldes planeeritud riigis hajaasustust nii, et see killustaks kujuteldavat vaenlase väge. See on näide sellest, kuidas elanikkonna paiknemine riigis on läbi mõeldud strateegiliselt.

Ääremaa üks sünonüüme on perifeeria. Aga mõistet perifeeria ei kasutata mitte ainult keskusest kaugemal oleva  piirkonna tähenduses. Arstiteaduses on olemas mõiste perifeerne nägemine. Selle järgi määratakse inimese nägemisvälja ulatus.

Perifeerne nägemine on laiuti ja n-ö kõrvale nägemine, mis täiendab vaataja tsentraalset nägemist. Mis aga eriti oluline - perifeerne nägemine võimaldab ruumis orienteeruda. Kui see nägemisväli kitseneb, muutub ka ruumis liikumine raskeks. Välja võib areneda vaateväljadefekt ehk nägemisvälja puudulikkus.

Eesti asustuskaarti vaadates tundub, et perifeersest nägemisest riigi poliitika planeerimisel jääb vajaka. Nägemisväli kipub kitsavõitu olema. Eriti nüüd vajame rohkem seesugust pilku, mis näeb keskustest kaugemale ning toob elamise ääremaadel taas au sisse.

Nagu öeldud, see on ka julgeolekuküsimus.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.