Selle sõja emotsionaalse mustri on mu jaoks kõige paremini kokku võtnud Erki Must Twitteris: "Sõja alguses oli ärevus, et kohe Kiiev langeb ja ongi Ukrainaga kõik. Siis oli eufooria, et, vau, edu, kõik on ju võimalik! Nüüd on see tunne, kui oled pikalt suletud ruumis ja õhk hakkab otsa saama."

Õhk hakkab tõesti otsa saama nii Ukrainas, kus venelased panevad toime üha hoolimatumaid rünnakuid tsiviilelanike ja -objektide vastu kui ka Eestis ja teistes riikides, kuhu on paari nädalaga saabunud kaks miljonit Ukraina põgenikku.

Kui sõja alguses arvati, et venelased ei suuda sihtida ja seepärast lendavad mõned raketid või mürsud "märgist mööda", siis üha ilmsemaks on saanud, et tsiviilobjektide pommitamine ja elanikkonna terroriseerimine on olnud sama oluline komponent kui Ukraina sõjaväe nõrgestamine. Võib-olla on see komponent nüüdseks isegi olulisem, sest sõjalise vastupanu mahasurumisega hakkama ei saadud, tsiviilelanike tapmisega saab aga läänelt jätkuvalt vajalikku tähelepanu.

Haiglaid ja elumaju pommitades sunnib Venemaa esiteks võimalikult palju inimesi põgenema. Peame endale meelde tuletama, et see on avalikult välja hõigatud rahvuse hävitamise sõda, mille eesmärk on Ukraina riiklus hävitada ning neil aladel sisse seada Suur-Venemaa. Põgenemine võib olla paljudele Ukraina inimestele võimalus liikuda kõrgema elatustasemega majandusruumi, aga üsna sõja alguses sai inimesed aru, et Putin peabki sõda Ukraina rahva vastu. 

Lääs tõrgub sõjaliselt sekkumast ja see tõrksus on üha ebaloomulikum, mõjub üha tehinglikumalt. Ka Eesti julgeolekupoliitilistes kuluaarides sosistatakse midagi "üleeuroopalisest suurest sõjast" või "sõjast tuumariigiga", arvamusliidrid käivad teleris rääkimas, kuidas lennukeelutsoon tähendaks vältimatult vajadust pommitada Venemaa lennuvälju ja Vene territooriumil asuvaid õhukaitsesüsteeme ja kuidas juhul, kui mõni Vene lennuk alla tulistatakse, eskaleeruks konflikt kontrollimatult. See on nonsenss. 

Ma olen kakskümmend aastat kaitseministeeriumis töötanud ja sellest kolm aastat veetnud Balti kaitsekolledžis ja Ameerika Ühendriikide Maaväe Staabikolledžis erinevaid konflikte (sh võimalikku konflikti Venemaaga) uurides ja võin kinnitada, et kõik need jutud on asjatundmatud, kantud mitte teadmisest, vaid emotsioonist ja selleks emotsiooniks on arusaadavalt hirm.

Ma ei pane pahaks hirmukäitumist, pigem ärritaks mind, kui sõja ees ei tuntaks hirmu. Aga mulle ei meeldi, kui hirmuga hakkama saamise eesmärgil hakatakse omakorda hirmutama, rääkima sellest, kuidas Venemaa kohe vastab tuumalöögiga, kui lääs kasvõi humanitaareesmärgil ja väga piiratud jõu kasutamise reeglistikuga, mis Venemaale on teatavaks tehtud, sõjaliselt sekkuks. 

Meil pole endiselt adekvaatseid ja arusaadavaid vastuseid küsimusele, miks USA, NATO ega ÜRO ei võta kasutusele piiratud sõjalisi meetmeid Ukraina tsiviilelanike kaitseks. Mitte keegi Eestis ega läänes pole sellele küsimusele arusaadavalt vastanud. Vaikus on nii kõrvulukustav, et isegi Manchester City peatreener Pep Guardiola peab sellega põhitöö kõrvalt tegelema. 

Jutud "üleeuroopalisest sõjast" ja "tuumaohust" ei kvalifitseeru vastuseks, sellise vastuse eest saaksin sõjakoolis "kahe", sest see ei põhine ei tuumaheidutuse teoorial ega sõjaliste konfliktide kogemusel.

2015. aastal tulistas Türgi alla lennukeelutsooni rikkunud Venemaa lennuki. Kas sellele järgnes eskalatsioon? Ei järgnenud. Kas Venemaa tulistas vastu? Ei. Kas siis räägiti võimalikust eskalatsioonist regionaalseks konfliktiks või tuumasõjaks? Loomulikult mitte. 

Milles vahe oli? Ilmselt ei tundnud tol hetkel läänes keegi end nii süüdi ja hirmununa kui praegu. Joe Biden ütles kohe sõja esimesel päeval, et Ameerika Ühendriigid ei sekku, mis sest, et USA-l on lisaks Ühendkuningriigile NATO riikidest ainsana lepinguline kohustus (Budapesti memorandum 1994, millega Ukraina loobus tuumarelvast) Ukraina kaitsmiseks.

Need on ainsad kaks NATO riiki, mis peaksid tegelikult tegema märksa rohkem, kui praegu tehakse. Kes peaksid võtma sõjalisi riske, mida praegu ei suudeta võtta isegi Poola hävitajate Ukrainale kinkimise vahendajana.

Lennukeelutsooni ja humanitaarkoridoride sõjalise jõustamisega pole kuhugi jõutud, sest see on otse loomulikult vastik ja ebameeldiv teema. Kes ikka tahab oma riiki sõtta tõmmata.

Selles konfliktis domineeribki üsna lihtne mänguteoreetiline paratamatus: Venemaad on üks, lääs aga koosneb kümnetest valitsustest, kel igaühel on võimalus öelda, et las teine teeb. Ainsad, kes ei saa seda öelda, et las teine teeb, on USA ja Ühendkuningriik. Boris Johnsonil pole Londonis piisavat poliitilist pidamist ja ilmselt mitte ka isiklikku huvi muutuda oportunistist liidriks, Joe Biden aga, tundub üha enam, on sõlminud tehingu kui mitte Putiniga, siis iseendaga. 

Ka Bideni tehing iseendaga tuleb vaidlustada. Me peame tegema ettepanekuid sõjalisteks meetmeteks, esitama küsimusi, mida Euroopa riigipeade asemel esitab USA-le ja NATO-le Pep Guardiola. Veel on see hetk, mil Venemaale saab anda signaali, et pikk inimsusevastane sõda Ukraina territooriumil, mis juba praegu omab genotsiidile omast jõu kasutamise reeglistikku, ei kavatse lääs niisama pealt vaadata. 

Kui jõu kasutamise ettepanekuid ei menetleta, asenduvad need ühe teise ettepaneku menetlemisega: survega Kiievile iga hinna eest sõlmida Putiniga vaherahu, mis osutuks lihtsalt sobivaks hingetõmbepausiks hetkel vägesid täiendava Kremli jaoks ja annaks ühtlasi Kremlile loa pikaks süsteemseks sõjaliseks genotsiidiks Ukrainas. Kreml panustab selles konfliktis mitte tuumarelvadele, vaid lääne väsimisele sõjast ja põgenikest. Lääne väsimine ongi Kremli tegelik "tuumarelv".