Vladimir Putini režiim esitab jätkuvalt ultimaatumeid. Kremli propagandamasina vihakõne on enneolematult räige. Valetamise kunst riigi juhtkonna tasandil ületab stalinismi ajastu saavutusi. Rünnak massihämamisrelvadega (trollide, võltsuudiste ja -süüdistustega jne) on täies hoos.

Venemaa jätkab barbaarset hävitussõda Ukrainas, ähvardades humanitaarkatastroofiga (uue Holodomoriga lisaks tapatalgutele), keemiarünnakuga, tuumalöökidega ja konflikti laienemisega. Süüdi on muidugi teised, Ukraina ja lääs.

Psühhoterrori suurendamise eesmärk on Ukraina sundimine alla andma, lääne lõhestamine ja kõhklema panemine, Putini režiimi päästmine ja süü veeretamine teistele.

Kremli satraap istub oma salajases urus Uurali mägedes ja haub kättemaksu Ukrainale ja tervele vabale maailmale, et nad julgesid Venemaale vapralt vastu hakata ja teda karmilt karistada. Putinile ja tema andunud toetajatele ei mahu pähe, et Ukraina riik ja rahvas on reaalselt olemas, nad pole Venemaa ega venelased ning nad võitlevad ja jäävad püsima.

Nõukogude Liidu lõplik lagunemine toimub nüüd

Nõukogude Liidu lõplik lagunemine ei toimunud 1991. aasta detsembris, vaid toimub nüüd. Uuendusmeelsed kommunistid ei vastandanud vene ja ukraina rahvast, vaid andsid mõlemale vabaduse. Kommunistidele ei tulnud pähegi järgida fašistliku Saksamaa invasiooni ja okupatsiooni stsenaariumit, mida Putin teostab. See ei ole kiitus Nõukogude Liidu kommunistidele, vaid tõdemus, kui kurjaks võib muutuda marutõbine ja paranoiline suurvene šovinism.

Kremli peeglid on teatavasti kõverad. Moskva poliittehnoloogid püüavad agressioonile tagantjärele õigustust leida, võib-olla mõeldes USA Iraagi invasioonile 2003. aastal. Iraagil polnud massihävitusrelvi (või vähemalt pole neid seni leitud). Neid pole ka Ukrainal. Kuid Venemaa, erinevalt USA-st Iraagis, võib massihävitusrelvi siiski "leida", kasutades keemia- või biorelvi ukrainlaste vastu.

Mariupoli olukord hakkab sarnanema Leningradi blokaadile. Venemaa relvajõud ründavad lastehaiglaid, mida nad nimetavad "militaarobjektideks", ning tapavad naisi, lapsi ja vanureid. Inimesed võitlevad üksteisega toidu pärast. Julm kallaletung Ukrainale selle riigi ja rahva hävitamiseks on täiesti põhjendamatu ja provotseerimatu. Keda on vaja denatsifitseerida?

Kremli timukad ei istunud Nürnbergi kohtupingis. Seetõttu tekkis Moskval karistamatuse tunne ning kindel veendumus, et mistahes kuriteod on teise maailmasõja võitjale lubatud (ühtlasi ka "õigustatud").

Kommunismi langemisele Euroopas ei järgnenud Venemaa mentaalne ja kultuurilis-ideoloogiline puhastumine. Me sööme nüüd neid kibedaid vilju. Paljud arvasid, et Venemaa (riiklik) kapitalism, seotus globaalse majandusega ning liikumisvabadus, olgu "juhitud" demokraatia tingimustes, ei luba ajaloo tumedaimate lehekülgede kordumist.

Tuleb olla valmis küberrünnakute tõrjumiseks

Tulgem tagasi tänapäeva. Küberruumis valitseb suhteliselt kahtlane vaikus enne Venemaa kavandatud eraldumist globaalsest veebivõrgust. See tähendab, et tuleb olla valmis Venemaa küberrünnakute tõrjumiseks.

Ukraina püüab läbirääkimiste kaudu võimalikult palju süütuid tsiviilelanikke päästa. Venemaa muudkui raiub, et Ukraina peab alistuma ehk nõustuma nukuvalitsusega, tunnustama Krimmi Venemaa osana, samuti "rahvavabariikide" nii-öelda iseseisvust, ning loobuma NATO-ga liitumise taotlemisest.

Kremli nõudmiste nimekiri kindlasti pikeneb, kui Ukraina nõustub kasvõi ühe ultimatiivse tingimusega. Moskva ei ütle poolt sõnagi omaenda kavatsuste kohta, ei maini isegi sõjalise tegevuse täielikku peatamist, rääkimata vägede väljaviimisest Ukraina territooriumilt.

Nüüdseks on selge, et Venemaa sõjaline tegevus Ukrainas ei edene Putini soovitud tempos. Ühelgi anastatud maalapil, üheski linnas ega külas ei näita ukrainlased mingit toetust okupantidele. Kuid Putin püüab näidata meelekindlust: Kiiev ja Harkiv tuleb ära võtta ning maismaaühendust Krimmiga tuleb luua. See on tõenäoliselt tema miinimumprogramm.

Venemaa võitleb meeleheitlikult rublakursi ja valuutareservide päästmise nimel, kuid see on võitlus tuuleveskitega. Putin nähtavasti mõtleb – Vene rahva ergutamiseks - Suur-Venemaa loomisele ehk Ukrainas hõivatud (ja edaspidi okupeeritavate) alade, sealhulgas kogu Donbassi, kuid ka Valgevene, Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Transnistria liitmisele Venemaa Föderatsiooniga.

Ta unistab ka Balti riikidest. Kui mitte okupatsioonist, siis vähemalt Vene-sõbralikest valitsustest ja NATO-välisest staatusest. Sergei Lavrov teatas, et Balti riikidel pole mingit ohtu. Järelikult on, kui Venemaa plaanid Ukrainas õnnestuvad.

Lääne ühtsus hakkab kahjuks murenema

Sõda ei ole ammugi läbi, see võib venida, kuid see on Venemaa poolt vaadatuna sisuliselt kaotatud. Juhul kui teada-tuntud dialoogi armastajad läänes ei hakka kordama 2008. aastal tehtud vigu, soovides naasta võimalikult kiiresti "normaalsuse" juurde ning ühtlasi päästes Putini kuritegelikku režiimi.

Lääne enneolematuks kuulutatud ühtsus hakkab kahjuks murenema. Antakse otsustamatuse ja nõrkuse signaale. MIG-21 hävituslennukeid ei saa kuidagi Ukrainale üle anda. Lisaks leitakse, et ega nendest polekski Ukrainal suurt kasu.

Soome kaitseminister teatab, et praegu pole õige aeg NATO-ga liitumiseks. Millal siis veel? Põhjanaabri president ei võta seisukohta, kuigi seda just temalt oodatakse. Saksamaa ja teised Euroopa Liidu riigid teatavad, et sõltumatus Venemaa gaasist saabub (heal juhul) 2030. aastal...

Venemaa loodab ka sellele, et miljonid Ukraina sõjapõgenikud tekitavad Euroopas sarnaseid protsesse, nagu süürlased alates 2015. aastast, Euroopa Liidu destabiliseerimist ja riikidevahelist (ka –sisest) jagelemist ning paremäärmuslike populistlike erakondade ja liikumiste aktiveerimist.

Ukraina on pettunud, et teda ei võeta kohe Euroopa Liidu rüppe. Liikmesriigid peaksid ukrainlasi rahustama ja selgitama, et see on siiski pikk protsess. Me ei tea veel isegi, mis piirides Ukrainast me räägime, sest sõda käib ja lahendust pole veel näha. Me peame samal ajal andma Ukrainale lootust, et sõja lõppedes riiki taastatakse ning valmistatakse Euroopa Liiduga liitumiseks.

Kõige olulisem on see, et on saabunud aeg esitada Venemaale oma tingimusi. Ukraina koos NATO ja Euroopa Liidu liikmesriikidega peavad nõudma Venemaalt mitte ainult sõjategevuse viivitamatut lõpetamist, vaid ka vägede (sealhulgas "vabatahtlike" jms) täielikku, distsiplineeritud ja kiiret väljaviimist Ukrainast, sealhulgas kogu Donbassist.

Teiseks, Venemaa peab nõustuma, et "erioperatsioon" on agressioonisõda ning peab aktsepteerima vastavaid tagajärgi rahvusvahelise õiguse kohaselt, sealhulgas toime pandud sõjakuritegude osas.

Kolmandaks, Venemaa peab maksma (näiteks läänes külmutatud varadest) Ukrainale reparatsiooni tekitatud materiaalse kahju ning tapetud ja haavatud inimeste (Ukraina elanike) eest.

Neljandaks, 1994. aasta Budapesti memorandumi allkirjastanud riigid valmistavad ette ÜRO Peaassamblee hääletusele mineva otsuse teksti, mis puudutab Krimmi kuuluvust ja demilitariseerimisest. Igal riigil on üks hääl ja kellelgi pole vetoõigust.

Lääne Venemaale kehtestatud sanktsioonid jäävad jõusse, kuni Venemaa on kõik tingimused täielikult täitnud. Motivaator peab olema.

Seejärel võib heas usus rääkida Euroopa julgeolekuarhitektuurist ja relvastuskontrollist, sealhulgas usaldusmeetmetest. Muidugi austades iga riigi võõrandamatuid ja võrdseid õigusi.

Need tingimused võivad tunduda mõistagi ulmeliste ja teostamatutena, kuid need on siiski täiesti õigustatud ja õiged (rahvusvahelise õiguse seisukohalt). Ei ole põhjust nõuda Venemaalt midagi vähemat.

Vastuseks Putini ja Lavrovi ultimaatumite põhjendustele

Euroopa julgeoleku jagamatus tähendab Euroopa ja Põhja-Ameerika (OSCE liikmesriikide) püüdlust vältida uue külma sõja puhkemist ja Euroopa jagamist mõjutsoonideks. See on selle printsiibi tähendus alates hetkest, kui külm sõda kuulutati (paraku ennatlikult) lõppenuks. Vladivostokist Vancouverini pidi valitsema üks mõjutsoon, demokraatia ja õigusriik. Venemaa väljus sellest tsoonist Putini ajastul.

Teisalt ei tohi ükski riik oma julgeolekut teiste riikide arvelt suurendada. Olen muidugi nõus, kuid palun kaitseminister Sergei Šoigul või kindralstaabi ülemal Valeri Gerassimovil selgitada, kas mitte Venemaa ei astu pidevalt selle printsiibi vastu. Ukraina-vastane agressioon on kõige ehedam näide.

Lõpuks, Moskva täidab üht ainsat endale võetud kohustust, tarnida Euroopale gaasi. Miks? Sest tal on välisvaluutat hädasti vaja, et oma sõjamasinat käigus hoida. Mis järelduse me sellest teeme?