Reedel ilmus ajakirjas MedScape dr Arthur Caplani artikkel, milles autor väitis, et ravimite tootjad peavad koheselt lõpetama ravimite müügi Venemaa Föderatsiooni territooriumil ning samuti peaksid peatama seal kliinilisi uuringud.

Sõltumata sellest, et Caplan ise on Ameerika Ühendriikide bioeetika professor, ütleb ta, et "me ei saa absoluutselt vältida fakti, et meditsiin, teadus ning poliitika on seotud". Niisugust retoorikat on võimatu aktsepteerida, sest see seab küsimuse alla rahvusvahelise humanitaarõiguse adekvaatsuse.

Sooviksin meenutada, et isegi sõjalise konflikti ajal pakuvad meedikud abi kõigile, kes seda vajavad, sõltumata rahvusest, kodakondsusest, poliitilistest vaadetest või muust. Seda sätestab otseselt Genfi konventsioonide (I) lisaprotokolli artikkel 9. Kusjuures artikkel 10 ütleb, et abivajavate vahel ei tohi teha vahet muudel kui meditsiinilistel alustel.

USA on alla kirjutanud Genfi konventsiooni lisaprotokolli I, aga pole seda ratifitseerinud. Samal ajal on nad ratifitseerinud Genfi I konventsiooni, mille artikli 12 järgi on meditsiini erapooletus isegi relvastatud konflikti ajal tagatud.

Kui meditsiin näiteks läbi farmaatsiatööstuse hakkab hindama, kes on väärt seda, et ravi saada, siis ma ei taha enam küll sellise meditsiini osa olla.

Majandussanktsioonide eesmärk on peatada sõja finantseerimine, mitte kättemaks. Kui ÜRO Julgeolekunõukogu kehtestas Iraagi-vastase embargo, siis hiljem oli ka loodud nafta toidu eest programm, mis pidi katma Iraagi tavakodanike vajadusi, sealhulgas ka edastama neile ravimeid.

Kas praegu me tahame öelda, et Boutros Boutros-Ghali ning Kofi Annani aegne ÜRO tegid midagi valesti humanitaarkriisi lahendamiseks? Argument, et "Vene kodanikud tolereerivad Putini režiimi ja seega peavadki kannatama" on meditsiinieetikast kaugel. Venemaa Föderatsiooni sõjakuriteod Ukrainas ei õigusta seda, et me mõistame abivajavaid tsiviilisikuid kannatama või aeglaselt surema. Patukustuskirju pole Euroopas ammu enam võimalik osta ning veritasu ei ole arenenud ühiskonna tunnuseks.

Kui me ei lähtu oma otsustes humanitaarõigusest ning eetikast, siis ei ole meie ning Ukrainas sõja alustanud barbarite vahel mingit erinevust. Ma arvasin, et kõigile on selge, et meditsiin tegeleb inimeste ravimisega sõltumatult poliitilisest olukorrast.

Samuti mõtlesin tükk aega tagasi, et hariduse peamine eesmärk on inimkonna valgustamine, kuigi Tartu Ülikooli senati otsus näitas vastupidist. Nüüd hakkame enne seda, kui inimesele haridust anda, me vist kontrollima, millised vaated ning hoiakud tal on. Loodame, et meditsiinini selline liikumine ei jõua.