Putin, lõpeta minu õdede ja vendade tapmine, on nad siis sündinud ühel või teisel pool Ukraina ja Venemaa piiri. Kui ma saaksin seda öelda Venemaa Föderatsiooni presidendile, kes 24. veebruari hommikul andis käsu Ukrainasse tungida ja sõjakurjategijaks muutus, siis ma teeksin seda.

Ei tohi ilma loata sõita tankiga ükskõik kelle juurde. Ei tohi pommitada võõrast territooriumi lennukitelt ja suurtükkidest. See on kuritegu, mis tuleb kohe lõpetada.

Ukraina rahvas näitas, et on valmis oma maa eest lõpuni seisma, isegi NATO ja ülejäänud maailma abita. Seda on valmis tegema isegi need, kellele võib-olla enne 24. veebruari Putin meeldis ja kes tema retoorikat toetasid. Toetasid esimese mürsuni, mis lendas Ukrainasse, esimese kuulini, mis tulistati ukraina rahva suunas.

Ma arvan, et ka paljude Eesti inimeste suhtumine Vladimir Putinisse muutus. Ma loodan seda. Pole vaja "vabastada" rahvast, kes läheb paljaste kätega tanke peatama, hoides käes vaid lippu. Seda tõestab ilmselgelt näiteks meeleavaldus Mariopulis, kus inimesed läksid lippudega sõjamasinatest täidetud tänavatele. Ma arvan, et paljud meie seast mõistsid, et Venemaa presidendi sõnad ei kattu tegelikkusega.

Sõda ei käi ainult rindel, sõda käib raadios, televisioonis ja internetis. Lugedes Telegrammi-kanaleid, mis on uudisteportaalidest kordades operatiivsemad, paneb imestama, kuivõrd erineval moel informatsiooni edastatakse.

Videot puruks pommitatud Ukraina elumajast kommenteerivad Kremli kanalid järgmiselt. Vaadake, natsistid pommitavad omasid, neile pole miski püha. Opositsioonilised kanalid näitavad sama maja ja kirjutavad, et selle purustasid Vene okupandid. Inimesel, kes pole infosõjaga kursis, on keeruline tõmmata piiri väljamõeldise ja tegelikkuse vahele, sest ta on siiani šokis sellest, et tema silme all pommitatakse elumaju ja haiglaid. Selline vabastamine siis.

Sõda Ukrainas on hõivanud meie meele ja südame. Sellepärast, et tuumakohver on jätkuvalt inimese käes, kes oletas, et teda oodatakse Ukrainas, et ta suudab kergelt ja kiiresti oma impeeriumit laiendada. Aga kogu oma kaugenemises rahvast, isegi omaenda lähiringist, on ta kaotanud sideme reaalsuse ja oma märgade unenägude vahel.

Tundub, et isegi Putinile lähedal seisvad isikud kardavad ette kanda sellest, mis tegelikult toimub. Võib oletada, mida Putin teeb, kui tema sõjaline agressioon läbi kukub. Aga ei tahaks. Mõelda sellele siiski võiks, sest ajaloos on vähe Venemaa alustatud ja edukaks osutunud sõjalisi kampaaniaid.

Samal ajal me siis kurdame, et bensiin maksab tanklas kaks eurot ja et Venemaalt pärit ristsõnad on müügilettidelt kadunud. Märtsi küttearvetele on juba päris hirmus mõelda, sest nafta ja gaasi hinnad on kõrgustesse lennanud.

Ja millegipärast unustame samal ajal ära, kuidas Ukrainas hukkuvad süütud inimesed, kelles mõnedki on meie sugulased. Unustame, kuidas Venemaa ajateenijaid saadetakse mõttetult surema. Nendegi seas on meie sugulasi. Unustame, kuidas kaks miljonit inimest jätavad oma kodu ja kõik muu ning põgenevad Ukrainast. Nemadki on kellegi sugulased.

Räägitakse, et Vene väed on demoraliseeritud, sest nad ei mõista, miks nad peavad ukrainlasi tapma, nende kodusid ja haiglaid hävitama. Võitlusvaim on langenud, sest logistika on koost lagunenud ja süüa ei ole midagi. See "erioperatsioon" pidi ju plaani kohaselt seitsme päevaga lõppema. Me ei tea endiselt, millises maailmas me edasi peame elama. Mitte keegi ei tea.