X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Martin Aadamsoo: kas me olime põgenike aitamiseks valmis?

Martin Aadamsoo
Martin Aadamsoo Autor/allikas: Karoliina Kreintaal

Peagi möödub kolm nädalat sõja algusest Ukrainas. Martin Aadamsoo kirjutab, kuidas oli Eesti valmis Ukraina abistamiseks ja põgenike vastuvõtuks.

Aitan korraldada humanitaarabi koordineerimist, kogumist ja saatmist. Suuremas mahus oma tööandja Magnumi poolt, mis saadab Ukrainasse miljoni euro eest ravimeid, haiglatarvikuid, seadmeid ja veterinaarravimeid, väiksemas mastaabis abi kogumist EÜS-i majades Tartus ja Tallinnas. Lisaks aitasin käivitada Apotheka apteekide heategevuslikku korjandust Ukraina heaks. Olen selle aja jooksul rääkinud kümnete täiesti võõraste inimeste, riigiasutuste, MTÜ-de ja teistega.

Minu subjektiivne kokkuvõte Eesti valmisolekust on järgmine.

1.

Eesti alustas ettevalmistusi kriisiks sügisel. Järelikult oli meil piisavalt usaldusväärne eelinfo luurest ja teistest allikatest. Mulle teadaolevalt valmistus riik halvima stsenaariumi puhul vastu võtma kuni 50 000 põgenikku. Halvim stsenaarium Ukrainas ja põgenikega on peagi käes ja ei imesta, kui see ületatakse.

2.

Suurem osa inimesi ja tsiviilasutusi pidas sõja tõenäosust väikeseks, mina kaasa arvatud. Pakiliseks ja kiireks ettevalmistamiseks läks umbes nädal-kaks enne venelaste sissetungi, kui märgid olid juba selged. Natuke liiga hilja.

3.

Erasektor ja inimesed olid oluliselt kiiremini valmis koheselt tegutsema kui riik. Magnum tegi toetusotsuse kaks päeva pärast sõja algust, päev hiljem olid koos annetatavad raviminimekirjad. Samuti avas EÜS oma kogumispunktid juba kaks päeva pärast sõja algust.

Nüüdseks on moodustatud riigi kriisistaabid, aga on selge, et kõiki sisulisi ja vormilisi ettevalmistusi ei jõutud sõja alguseks teha: kokku leppimata olid transpordikanalid Ukrainasse abi saatmiseks, tolliformaalsuste ja lubade leevendamine ja muu taoline.

4.

Siiski tuleb au anda meie poliitikutele ja ametnikele, kes sõja puhkedes kiiresti mobiliseerusid ja ka nädalavahetustel töötasid. Pudelikaelad on ilmsed: abi ja pagulaste transport, vastuvõtt ja majutus, seadusandlus neile staatuse andmiseks, tööpakkumiste ja meditsiini korraldus, humanitaarabi maksustamine jne.

Sellised asjad peavad tulevikus paigas olema ja kohe riiulist võtta. Õhinapõhiselt ei saa suurt massi abi ja põgenikke liigutada. Kaitsevägi koos NATO liitlastega on olnud tasemel.

5.

Riik ei saa oma ülesandeid kolmandale- ja erasektorile delegeerida. MTÜ-d saavad aidata, aga mitte täita elutähtsaid funktsioone. Need on alamehitatud, alarahastatud ja ülekoormatud. MTÜ-d on seni aidanud meid kriisis välja vedada, aga kriis jätkub ja edaspidi läheb keeruliseks.

Riik peab moodustama selge ja täievolilise kriisistruktuuri, mis rullib nupuvajutusel üle ametkondliku asjaajamise, mis kuidagi ei aita kaasa vabaduse kaitsmisele Ukrainas, Eestis, Euroopas ega mujal maailmas.

6.

Eesti inimeste valmisolek ja tahe aidata on enneolematu, eraisikutest suurettevõtete ja kodanikuühiskonnani. Minu jälgitavast inforuumist on enam-vähem kadunud igapäevane nägelemine, ärapanemine ja muu ebavajalik. Tavalise inimese entusiasm teha, aidata ja möllata kestab aga umbes kaks nädalat, seejärel tuleb väsimus. Need kaks nädalat tuleb kriisilahenduses koheselt ära kasutada, mitte kulutada aega sellele, kes mida peaks tegema, miks ja kuidas.

7.

Peljatud viies kolonn Eestis on vait nagu kult rukkis. Väga vähe on kuulda olnud abikogujate vastu suunatud provokatsioonidest, kogu sotsiaalmeedias toimuvat ei jaksa muidugi jälgida. Ei saa lõpuni välistada, et sõja toetajad on pisut mures oma elujärje ja tuleviku pärast Euroopa haljal aasal.

8.

Põgenikedraama on Eestisse tulnud et jääda. Arvestame rahulikult, et suur osa põgenikest jääbki siia. See on okei. Aitame, avame uksed, õpetame keelt, pakume tööd ja haridust. Samamoodi nagu Eesti põgenikele pakuti 1944 aastal. Nad olid uuel maal edukad, säilitasid oma rahvuse ja aitasid kodumaad siis, kui selleks uuesti võimalus avanes.

Kokkuvõtteks. Abiandmine Ukrainale jätkub, töö Eestisse saabunud põgenikega kuhjub, oleme kõik jälle targemad ja järgmisel korral oleme paremini valmis. Seda kriisi me raisku ei lase.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: