Kas keegi teist mäletab veel Aleksei Valentinovitš Uljukajevit? Uljukajev oli kuni 2016. aasta novembrini Venemaa Föderatsiooni majandusarengu minister. Siis pandi ta korruptsiooni eest kinni. Olla võtnud paari miljoni dollari suuruse altkäemaksu. Keegi seda suurt ei uskunud, sest nii väikseid altkäemakse Venemaal ministritele ei anta.

Minister Uljukajev paistis silma mitmete jaburate avaldustega. Näiteks kui rubla kurss pärast Krimmi annekteerimist kukkuma hakkas, siis teatas ta, et rubla-dollari kurss hindu Venemaal ei mõjuta, sest Venemaal on hinnad rublades. Kuku, majandusarengu minister?!

Ent asi pole selles. Kui kohtuotsus välja kuulutati ja Uljukajev päris mitmeks aastaks kinni pandi, pidas ta kohtusaalis südantlõhestava viimase kõne. Kõnes teatas ta saalile ning otseülekande kaudu väga paljudele inimestele, et alles nüüd sai ta aru, et on terve ametiaja jooksul tegelenud valetamise ja rahva petmisega.

Mul tekkis peas täielik deja vu, kui ühel hetkel olid uudised täis lood vaprast naisest, kes tungis Venemaa riigimeedia uudiste otse-eetrisse sõjavastase plakatiga. Tuleb välja, et vapper naine avastas ühel hetkel, et töötades riiklikus telekanalis peab ta edastama valet. Kusjuures Ukraina kohta, mis oli ta isa kodumaa.

Marina Ovsjannikova oli oma ukraina juurte üle uhke, mistõttu poseerib ta sotsiaalmeedia avataripildil Ukraina ja Venemaa lipu värvides kaelakeega. Kui hakkas Venemaa agressioon Ukraina vastu, siis ühel päeval avastas Ovsjannikova, et ta ei taha seda võltsi mängu kaasa teha.

Ma ei tea, kui kaua töötas Ovsjannikova Venemaa riigimeedia kõige olulisema kanali Pervõi Kanali kõige olulisemas uudistesaates "Vremja". Igatahes alustas ta oma karjääri enne 2013. aasta lõppu, kui Kiievis alanud Euromaidani protestid novembris hoo sisse said.

Kui mitte varem, siis sel ajal algas Venemaa riigimeedias Ukraina igakülgne mustamine kuni otseste valede levitamiseni. Ovsjannikova kas ei märganud neid valesid või leidis, et asi pole nii hull ühti. Kuni tähendusliku päevani pärast seda, kui Venemaa ründas Ukrainat.

Lisaks Ovsjannikovale on vähemalt kolm Venemaa riigitelevisiooni ajakirjanikku teatanud avalikult oma tööpostilt lahkumisest. Eestist läks see uudis mööda, aga üks nendest "ärkajatest" oli ajakirjandusauhindadega pärjatud sama Pervõi Kanali tähtajakirjanik Žanna Agalakova, kes oma lahkumisest teatas Pariisis, kus ta töötas telekanali korrespondendina.

Levib arvamusi, et Ovsjannikova ja Agalakova "ärkamine" on tegelikult Venemaa eriteenistuste operatsioon. Seda väidet tõestab paljude inimese arvates Ovsjannikova nii kerge karistus (ajal, mil Venemaal pannakse tühiste sotsiaalmeedia postituste eest aastateks kinni, sai tema vaid mõnesaja euro suuruse rahatrahvi) kui ka see, et mõlemad ajakirjanikud hakkasid kohe sõna võtma Venemaale kehtestatud sanktsioonide vastu ja nõudsid Vene kultuuritegelastele ja sportlastele kehtestatud boikoti lõpetamist.

Tegelikult oleks see isegi parem, kui mõlemad oleksidki Vene eriteenistuste salaagendid, kellele anti ülesanne lõhestada lääne ühtsust ja demonstreerida seda, et "kõik venelased ei ole süüdi, süüdi on Putin". Eriagendi oreoolis on vähemalt midagi romantilist. Eriti just siis, kui tegemist on Vene eriteenistuste naisagendiga, meenutagem näiteks glamuurseid KGB luurajaid James Bondi filmidest.

Kui nad ei ole eriagendid, siis on nende mõlema ja paljude teiste "ärkajate" näol tegemist lihtsalt oportunistidega, kes üritavad uppuvalt laevalt põgeneda. See jutt, et "miks karistatakse rahvast vaid ühe inimese kuritegude eest, mina pole kunagi Putini poolt hääletanud" on viimasel ajal Venemaale kehtestatud sanktsioonidest tuleneva surve ja elukvaliteedi halvenemise tõttu ääretult populaarne.

Selleks, et kaevelda selle üle, et pangakaardid ei tööta või et Venemaa lauljad ei saa praegu Euroopas esineda, ei pea olema FSB agent. Miljonid Venemaa elanikud, keda taolised piirangud puudutavad, leiavad, et need on ebaõiglased. Ja nii nad üritavadki mängida "head venelast", kes ei ole milleski süüdi vaid on hoopis ise ohvrid.

Kui süsteemi ohvri rolli võtavad enda kanda Venemaa propagandamasina töötajad, siis paneb see lihtsalt õlgu kehitama. Inimesed töötasid aastaid ühtedel paremini tasustatud riiklikel töökohtadel ja neil polnud sekundikski probleemi seda tööd teha. Nüüd said nad ühel hetkel aru, et asi läheb karmiks.

Kui tulevikus tahta Euroopas puhata ja seal kinnisvara soetada, siis on hea ennast praegu oma tööst Venemaa riiklikes infokanalites distantseerida. Parim on teha seda aplombiga, siis on see veenev.

Ei tasu arvata, et inimesed nagu Ovsjannikova ja Agalakova on nüüd äkki teinud läbi vaimse metamorfoosi. Mängida "head venelast" on selliste inimeste endi huvides. Ovsjannikova andis hiljuti Itaalia televisioonile pika intervjuu. Sellest tuli välja, et tema suurimad probleemid on enam-vähem majandusliku iseloomuga. Ikka seesama, et pangakaardid ei tööta ja välismaal ei saa käia.