Ukrainas toimuv sõda on näidanud, et Eesti on suurepärane abistaja. Me oleme riigina saatnud Ukrainale palju humanitaar- ja sõjaabi. Samuti on Eesti inimesed kogunud miljoneid eurosid selleks, et aidata kõikvõimalikel viisidel selle sõjaga toime tulla. Samal ajal kui see kõik on suurepärane, on kogu see tegevus ka üsna lühikese vinnaga. Ühel hetkel teema raugeb, annetused vähenevad, kuid probleemid ei kao kuskile.

Annetamine ja heategevus on suurepärased viisid andmaks oma panuse maailma parandamisse. Olukorras, kus üldiselt on Eestis vabatahtliku töö tegemine võrreldes Skandinaaviaga madal, on ühekordsed annetused miski, mille osas näitame end konstantselt heast küljest. Hetkel kogume Ukraina aitamiseks kümneid miljoneid, jõulude paiku koguvad erinevad heategevussaated aastast aastasse aina suuremaid summasi.

Samal ajal on ühekordne heategu kui indulgents keskajal, mida osteti, et oma patte Jumala ees lunastada ja tunda end "hea inimesena". Saad hingerahu küll, kuid ju vist pattu teed ikka uuesti, kui just enda harjumusi ei muuda.

Tegelikult pole ju Ukraina sõda esimene, mis sunnib sõjapõgenikke põgenema, lihtsalt seekord on see meile palju lähemal. Varasemalt ja endiselt on ka pagulaskriis Lähis-Idas, kus probleemid on sarnased: paljud inimesed vajavad peavarju, tööd ja kõike muud tavapäraseks eluks vajalikku.

Tulenevalt kliimasoojenemisest on oodata eesolevatel aastatel ja aastakümnetel üha rohkem ka kliimapõgenikke, kes jõuavad Euroopasse ja sealhulgas Eestissegi.

Sõda on miski, mis toob meie probleemid lihtsalt teravamalt välja. Koroonakriis on samuti olnud selle osas tugev võimendaja. Koos koroonakriisiga tulid välja vaimse tervise probleemid, suhtevägivald kodudes ja meie hariduse üsna arhailine ülesehitus ning paljude koolide madalad digipädevused. Kõik need probleemid olid ju enne ka, kuid alles siis, kui kriis meid niitis, saime aru, et nendega tuleb tegeleda.

Nii nagu iga kriis on kurb ja hingemattev sündmus on see ka võimalus. Võimalus muuta ja arendada asju kiirelt ja ühiselt. Nagu Omaha oraakel Warren Buffett on asunud lõpuks ostma, sest kriisis tasub osta, siis on meil võimalus asuda ehitama. Iga kriisi ajal on võimalik luua lahendusi, mis aitavad meid ka järgmised kümnendid, mitte ainult nii kaua kuni annetused voolavad.

Loome parem sada ettevõtet, mis lahendavad sõja ja kriisidega seonduvad probleemid kümnenditeks. Selle asemel, et annetada miljoneid eurosid, korraldame hoopis häkatone, teeme ajurünnakuid koos sõpradega ning asutame ühiste kaasamõtlejatega ettevõtteid, mis vahendavad tööteenust, aitavad ümberõpet korraldada kõrgharitud inimestele või aitavad püsti panna enda ettevõtet uues riigis kliimapõgenikul.

Miks ei võiks Eesti selle asemel, et olla suurepärane annetaja ja esimeste seas olija sõjalise abi andmisega Ukrainale, olla hoopis suunanäitaja jätkusuutlike ettevõtete loomisel, mis aitavad lahendada sõja põhjustatud probleeme?

Sel hetkel, kui mõnes maailma otsas algab kriis, siis asume koheselt looma ettevõtteid ja lahendama probleeme jätkusuutlikke ärimudelite abil. Selle asemel, et lasta sõjal lammutada inimeste elusid ja varasid, teeme hoopis nii, et sellest kasvavad välja firmad, mis ettevõte ettevõtte haaval lahendavad jätkusuutlike ärimudelite abil ära kõik humanitaarsed probleemid, mis maailmas on.

Annetamine on tore, kuid kui sa tegelikult ka tahad, et kriis laheneks ja enam ei naaseks, siis mis on see jätkusuutlik mudel, mille abil seda saavutada?