Eestis on aina enam ettevõtteid, mis peavad oma tegevuses oluliseks eetikat ja jätkusuutlikkust. Venemaa sõda Ukraina vastu on aga pannud meid kõiki nii inimeste, töötajate kui ka ettevõtjatena sootuks uude olukorda: eetilise ja sobimatu käitumise piirid on nihkunud ja asuvad paljude jaoks erinevates kohtades ning osad õpivad justkui uuesti asju, mida teised peavad enesestmõistetavaks.

Palju küsimusi, vastuseid alles otsime

Kas sini-kollased tooted on aitamine või eetika piiril toimuv turundus? Aga sõjapõgenikele oma toodete annetamine? Kuidas peaks Ukrainale raha annetama? Millistel tingimustel on põgenike värbamine sobiv ja mis ei lähe mitte? Millised moodused toetamiseks on "õiged" ja sobilikud, mille aga mõistab ühiskond hukka kui enese upitamise?

Mõni peab õigeks Vene päritolu juba välja ostetud toiduainete või alkoholi pigem prügimäele viimist kui tarbimist, teine katkub sellise mõtte peale juukseid. Mõni käib üleni sinises ja kollases, teine mühatab seepeale põlglikult. Tõsi on, et õigeid vastuseid ongi raske ära arvata, pigem oleme ühiskonnana neid alles otsimas.

Eetilises ettevõtluses on siiski mõned universaalsed põhitõed, mis kehtivad minu meelest ka selles meie kõigi jaoks keerulises uues olukorras.

Esmalt aita läbi oma põhitegevuse. Tegelikult ei ole otseselt vaja toota ja turundada eraldi sini-kollaseid kaupu, et aidata. Leia endale kõigepealt asjatundlik kolmanda sektori partner, kel on põgenikega otseühendus ja kogemusi sedalaadi tegevustes. Nii saad teada, millist abi, kellele ja kus vaja on. Õige partneri abil jõuab abi ka kõige kiiremini abivajajani.

Mõned näited: kui toodad patju, anneta oma tooteid, kui toidukaupmees, anna abivajajatele vajalikke toidukaupu, kui toodad kosmeetikat, seepi, kreemi, mänguasju või lastetoitu, anna samuti abivajajatele oma toodangut, juuksurisalongina paku tasuta või soodushinnaga teenuseid, laste mängutoa pidajana tasuta mängimisvõimalusi põgenikest lastele. Seda loetelu võib pikalt-pikalt jätkata.

Oma kaupade ja teenuste pakkumine on esimene, kõige lihtsam ja otsesem viis sõja eest pakku tulnute aitamiseks.

Teiseks, kui sinu äri olukord lubab, anneta raha. See ei tähenda, et annetus peab ilmtingimata olema suur. Ka väikeettevõtjana oma kasumist osa ära andmine loeb, iga sent on sellises olukorras abiks. Ka selles mängib olulist rolli partneri valik, kelle kaudu annetad. Tee taustatööd, uuri, kes ja kuidas annetust kasutab. Siis saad ka veenduda, et sinu väärtuslik panus kulub sellele, mida ise õigeks pead, olgu selleks medikamendid, transport, relvad või muu toetus.

Kolmandaks, kui vähegi võimalik, anna oma aega ja oskusi. Paku ka oma töötajatele võimalust vabatahtlikuna panustada, andes neile selleks tasustatud vaba aega ja otsides võimalusi, kus just nende teadmiste ja oskustega inimestest võiks sõjast räsitud maale ja sealt pagenutele abi olla.

Neljandaks, kui võimalik, paku tööd mõnele sõjapõgenikule. Need inimesed vajavad rakendust nii olmelistel kui ka emotsionaalsetel põhjustel, lisaks muidugi ka selleks, et meie ühiskonnaga suhestuda ja kohaneda. Elamiseks on vaja raha, sõjas ja ebakindlas olukorras olevatest lähedaste pärast korrakski muretsemast lakata aitab mõtestatud tegevus.

Ühiskonnas kohanemiseks on hädatarvilikud sotsiaalsed suhted. Kõiki neid kolme vajadust aitab töötegemine rahuldada. Tööandjad saavad teha enamatki, näiteks pakkuda oma töötajatele võimalust kollektiiviga liitunud põgenikke sisseelamissõprade, mentoritena toetada.

Viiendaks ära unusta oma olemasolevaid töötajaid. Ükski ettevõte ei ole midagi oma töötajateta. Ettevõtjate ja tööandjatena vastutame omal moel inimeste eest, kellele tööd pakume. Nende turvaline töökeskkond, rahvuste vaheliste konfliktide oskuslik maandamine, inimeste vaimse tervise toetamine ärevas õhustikus, need kõik on teemad, millega iga vastutustundlik tööandja peab arvestama ja tegelema. Paraku on need teemad, mis vajavad hella tähelepanu ka siis, kui Venemaa peaks Ukraina ründamise lähiajal lõpetama.

Kas aitamisest rääkida on okei?

Kõige selle foonil püsib keeruline küsimus: kas ettevõttel sobib sellest kõigest rääkida? Sõjaaeg on tõstnud meie teadvusse mitmeid uusi koleda kõlaga väljendeid. Üks neist on "sõjaturundus".

Ma ei väida, et iga sini-kollane kaubaartikkel on kohatu või iga ettevõte, mis Ukraina toetuseks eritootega välja tulnud, otsib sobimatut tähelepanu. Samuti ei ütle ma kindlasti, et igaüks, kes uhkusega oma ukrainlastest töötajatest kõneleb, tegeleb enese upitamisega hädaliste arvel.

Praegu on tööturul aktiivne põlvkond, ka meie ettevõtete eestvedajad ei ole sellises olukorras kunagi olnud. See on uus ja hirmutav. Me saame aru, et aidata tuleb ja püüame seda ka kohe ja kiiresti teha.

Nagu juba algul märgitud, õigeid vastuseid otsime kogu ühiskonnana ja kobamisi. Siiski soovitan igal ettevõttel, mis ukrainlaste toetuseks midagi ette võtta soovib, rahulikult järele mõelda, millise sisulise panuse saab ta anda, kuidas kõige paremini abivajajaid aidata, olgu selleks kaubad-teenused, värbamine, raha, vabatahtlik töö või veel midagi muud. Ja sisulisest aitamisest rääkida on kindla peale okei. See on lihtsalt heaks eeskujuks, mis inspireerib ka teisi.

Eraisikuna tasub meil samuti mõelda sellele, kas oleme piisava heateo teinud, kui ostame sini-kollased sokid ja kanname neid uhkusega, või oleks rohkem tolku läbimõeldumast (ja sageli ka veidi suuremat pingutust nõudvast) tegevusest, mis vahetult abivajajani jõuab ning aitab just sel viisil, mida parajasti enim vaja on.

Tegelikult on ju ka sini-kollased sokid okei. Seegi näitab, et mõtled ja püüad aidata. Aga ehk pingutame ühiskonnana, ettevõtetena, inimestena veidi enam, astume mugavustsoonist mõne sammu kaugemale?

Paljud põgenikest on tulnud, et jääda

Eksperdid arvavad, et sõja eest pakku tulnutest läheb selle lõppedes kiiresti kodumaale tagasi umbkaudu neljandik. Suur osa tulnutest jääb seega meie juurde Eestisse. Ja siin sini-kollased sokid kahjuks enam ei aita.

Paljude esmane soov kasvõi väikese panusega aidata läheb paraku üle ja seisame silmitsi uue olukorraga, mis pakub nii võimalusi kui ka kätkeb endas erinevaid keerukaid muresid, mis lahendamist vajavad. Nende küsimuste lahendamine kõigi jaoks parimal moel eeldab paljude eestimaalaste tolerantsust, kaastunnet, aktiivset kaasalöömist ja mõistmist.