X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Jaak Aaviksoo: kas Euroopa on ärganud?

Jaak Aaviksoo
Jaak Aaviksoo Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Euroopal lasub kaasvastutus suutmatuse eest sõda Ukrainas ära hoida. Veelgi enam aga lasub meil kohustus tulevasi sõdu Euroopas vältida ning selle eelduseks on selge arusaamine meie strateegilistest ühishuvidest pluss tahe ja suutlikkus nende eest seista, kirjutab Jaak Aaviksoo.

Venemaa sõjaline agressioon Ukraina vastu on pea üleilmses üksmeeles hukka mõistetud, selle kuritegelik olemus on sedavõrd selge. Aga kaugelt ebaselgem on arusaamine selle sõja laiemast kontekstist, teistest osapooltest ja sõjani viinud arengutest.

Seda sõda oli võimalik ära hoida ja ilma sisulise arusaamiseta sellest, mis läks valesti, ei kao oht uuteks sõdadeks Euroopas kuhugi. Me vajame seda selgust enne, kui relvad vaikivad ja sõlmitavad kokkulepped uut julgeolekuruumi kujundama hakkavad.

Venemaa ambitsioonid, mis olid loetavad välja juba Vladimir Putini 2007. aastal Müncheni julgeolekukonverentsil peetud kõnest, esitati veebruaris ultimaatumi kujul USA-le: nõuame Euroopas uut julgeolekuarhitektuuri, mis arvestaks Venemaa staatuse ja õigustatud huvidega. Lahtiseletatult peaks USA Euroopast taanduma ja Euroopa julgeoleku tagaks Venemaa.

USA lükkas koos liitlastega NATO-st ja Euroopa Liidust selle ultimaatumi tagasi. Algas sõda, mis on nüüdseks tõestanud, kui ekslik oli Venemaa, aga ka lääneliitlaste ettekujutus Ukrainast ja tema võimekusest vaenlasele vastu astuda.

Valeks osutus ilmselt ka Venemaa hinnang lääneriikide võimalikule poliitilisele reaktsioonile ning oma sõjalisele võimekusele. Aga need ei olnud Venemaa otsuse peamised eeldused, selleks oli Euroopa strateegiline nõrkus.

Venemaa geopoliitiline mõte on teise maailmasõja järgset Lääne-Euroopat alati käsitlenud USA protektoraadina ja mitte ilma põhjuseta. Venemaa arusaamades puudub Euroopal iseseisev (julgeolekupoliitiline) subjektsus, NATO laienemine on USA ekspansioon ning osa Euroopa liitlaste tõrksus Ukraina ja Gruusia NATO liikmesuse küsimuses 2008. aasta Bukaresti tippkohtumisel oli märk sisulise julgeolekuvaakumi kujunemisest Euroopas.

Viimast kinnitas Euroopa reaktsioon Gruusia sõjale ja Krimmi annekteerimisele ning seda süvendasid USA huvide nihkumine Vaikse ookeani piirkonda, lääneriikide suutmatus Süürias, Euroopa stagneeruvad kaitsekulutused ja lõpuks kaootiline taandumine Afganistanist. See arusaamine võis olla vale detailides, ent mitte olemuslikult.

Seepärast on sõda Ukrainas Euroopa sõda ja Euroopal lasub kaasvastutus suutmatuse eest seda sõda ära hoida. Veelgi enam aga lasub meil kohustus tulevasi sõdu Euroopas vältida ning selle eelduseks on selge arusaamine meie strateegilistest ühishuvidest pluss tahe ja suutlikkus nende eest seista. Nii, et iga võimalik vastane seda mõistaks ja respekteeriks.

Ukraina sõja šokk on jää liikuma pannud. Esmakordselt ja paljudele uskumatul moel otsustas Euroopa Liit eraldada rahu tagamise rahastust sõjalist abi Ukrainale ja tunnistas Ukraina sisuliselt Euroopasse kuuluvaks. Aga need on vaid esimesed kaks sammu teel välistele sündmustele reageerivast riikide ühendusest oma agendaga ajaloo subjektiks, kellel on roll ja vastutus maailma tuleviku kujundamisel.

Kohati tundub, et isegi need kaks esimest sammu on mõned riigid ära ehmatanud ja sisuline valmisolek vastuvõetud otsuste teoks tegemiseks on väga erinev. Ikka veel leidub neid, kes lasevad end eksitada pettekujutlusest, et Ukrainas puhkenud sõda saab Euroopast välja mõelda. Nii, nagu tehti seda prantslaste eestvedamisel Gruusia konflikti külmutamisel ning sakslaste ja prantslaste toel Minski lepetega.

Käimasolev sõda Ukrainas on meie sõda. Mitte juriidiliselt, vaid moraalselt ja poliitiliselt ning meil on kaasvastutus selle käigu ja saavutatavate kokkulepete eest. Ukraina, aga ka kõigi teiste Euroopa rahvaste ees. Sest sellest sõltub, kas Euroopa tulevikku kujundatakse meie poolt Helsinki kokkulepete vaimus või teiste poolt, Jaltas Livaadia palees.

Kui me seda vastutust kanda ei suuda, siis on platnoilikul Venemaal õigus: meiega pole millestki rääkida.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: