Hiljuti avalikustas Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) esialgse andmestiku 2021. aasta arengukoostöö rahastuse ehk ODA (Official Development Aid) ja selle kvaliteedi kohta. Muuhulgas selgus esmane informatsioon ka Eesti arengurahastuse kohta. Siin on põgus ülevaade Euroopa ja Eesti arengukoostöö rahastusest kolmandate riikide suunal ning mida see meie jaoks sõja tõttu Ukrainas areneva humanitaarkriisi valguses tähendab.

OECD esialgsete andmete põhjal on juba teist aastat järjest maailma arengurahastuse määr tõusnud, markeerides 4,4-protsendilist muutust. Tõus on eelkõige ajendatud küll COVID-19 leevendusmeetmete ja vaktsiiniannetustega seotud kulude tõttu, kuid mängib siiski globaalses koostöös olulist rolli.

Üleüldises plaanis näeme, et alates 2000. aastast on maailma arenguabi tõusnud 118 protsendi võrra, pakkudes aina enam ressursse võrdsuse ja jätkusuutlikkuse edendamiseks maailmas. See ongi arengukoostöö ja humanitaarabi üks olulisemaid rolle, vastata kriisidele ning toetada madala ja keskmise sissetulekuga riike nende arengus infrastruktuuri, tööhõive, hariduse kvaliteedi jm osas.

Seejuures on Euroopa Liit maailma kõige suurem arengukoostöö doonor. Eelmise aasta andmetel panustas EL-27 arengurahastusse lausa ulatuses miljardi euro võrra, enam kui ükskõik milline teine individuaalselt hinnatav doonor.

Mida see tähendab? Eelkõige seda, et EL-i riigid üheskoos toetavad kõige enam teiste riikide stabiilsusest ja jätkusuutlikku arengut. Meie partnerriikides ja prioriteetpiirkondades haridusse, ettevõtlusesse ning headesse valitsemistavadesse panustamine on investeering, mis tasub ära pikaajaliselt.

Kõik EL-i liikmesriigid on võtnud eesmärgiks saavutada 2030. aastaks kindel arengurahastuse määr RKT-st. Laias laastus jagunevad riigid kaheks, vastavalt EL-iga liitumise aastale - enne 2004. aastat liitunud ehk EL-14 riigid on lubanud panustada ODA-sse iga-aastaselt vastavalt 0,7% oma RKT-st. Meie blokk ehk EL-13 sihib 0.33-protsendilist määra, millest meie Eestis oleme veel enam-vähem poole tee kaugusel.

Eesti arengurahastuse määr on mitmeid aastaid olnud suhteliselt vaikselt, kuid stabiilselt tõusuteel. Seda näeme ka tänavu: meie ODA määr tõusis 2020. aasta 16 protsendilt 2021. aastal 17 protsendile. Tõus on suhtarvu poolest küll tagasihoidlik, ent netosummades võime näha tõenäoliselt lausa kümne miljoni euro suurust muutust.

Kui 2020. aasta kohta raporteerisime lõpliku andmestikuga 43,3 miljonit eurot, siis tänavu on OECD esialgsete andmete põhjal kogusumma lausa 60 miljonit USD ehk ligikaudu 55 miljonit eurot. Eraldiseisva summana võib see küll tunduda nagu suur muutus, ent arvestades ka varasemat majanduskasvu ning ODA suhtarvu sõltumist RKT-st tähendab see, et oleme nüüd veidi enam kui poolel teel oma rahvusvaheliste kohustusteni.

Võttes arvesse ka eelmisel aastal globaalset olustikku kujundanud kriise – näiteks COVID-19, Afganistani, migratsioon Valgevenest, lokkav demokraatiakriis – oli arengukoostöö vahendite suurendamine kriitilise tähtsusega ka stabiilsuse taastootmiseks.

Rahastuse kvaliteet on aga omaette küsimus. Üheks suureks diskussiooniks kogu eelmise aasta vältel oli koroonapandeemia leevendusmeetmete ning seejuures eelkõige vaktsiiniannetuste arvestamine arengurahastuse juures. Tagantjärgi teame, et vaktsiine annetati 2,5 miljardi dollari väärtuses.

Kodanikuühiskonna - ehk suures osas arengukoostöö rakenduspartnerite - vaatenurgast oli oluline, et vaktsiinide annetamine ei asendaks regulaarset ja strateegilist arengukoostööd. Mõned tingimused said ka OECD poolt rakendatud, näiteks vaktsiinid, mille kehtivusaeg oli alla kümne nädala, ei läinud ametlikult arenguabina arvesse.

Sellegipoolest tähendas vaktsiiniannetuste arvestamine arengurahastuse kvaliteedi langust, olles ametlikult kvalifitseeritud kui kaudne arenguabi. Sarnast märki kannavad ka siseriiklikult tehtud kulutused põgenikele, kui need tulevad arengukoostöö vahenditest.

Selles osas on Eesti järjepidevalt väga head eeskuju näidanud. Meie kaudse abi määr on püsinud stabiilselt mõne üksiku protsendi juures, erinedes oluliselt paljudest teistest doonorriikidest. Ka möödunud aastal olid meie vaktsiiniabi annetused kogu arenguabist 4,9 protsenti, netosummana kolme miljoni dollari ringis.

Võime olla päris rahulolevad, et liigume endiselt oma finantsiliste ja moraalsete kohustuste osas õiges suunas, panustades aina enam mitte ainult iseenda, vaid ka kogu maailma heaolusse. Olles globaalses võtmes üks rikkamaid ja suurema heaoluga väikeriike, on teiste toetamine meie jaoks loomulik.

Ka praegusel multikriiside ajastul on aina olulisem, et puuduses ja kannatavad inimesed oma muredes üksi ei jääks ning rahvusvaheline kogukond oleks iga päevaga varasemast veelgi meelekindlam, tehes oma panuseid arengukoostöösse ja selle rahastusse.

Mis on EL-i idapiiri julgeoleku- ja humanitaarolukorra juures aga suurenevaks ebakõlaks, on kodanikuühiskonna ja valitsusinstitutsioonide muutuv osatähtsus. Kui varasemate regioonideüleste või ka globaalsete kriiside puhul oleme näinud avaliku sektori ja valitsusvaheliste organisatsioonide vankumatut rolli sekkumismeetmete loomisel ja vahendite eraldamisel, siis käesolevas kriisis on tasakaal vastupidiseks muutunud.

Ligi viis miljonit rahvusvahelist põgenikku ja üle seitsme miljoni sisepõgenikku hiljem on väikese skaala vabaühendused endiselt kõige mõjusamad abiorganisatsioonid Ukrainas. ÜRO hiljutise andmestiku alusel on Eesti Pagulasabi jõudnud kõige enamate inimesteni Ukrainas, ületades kahekordselt isegi ÜRO Pagulasameti UNHCR ulatuse.

Ka Eestis on eraisikute annetused ületanud enneolematud 13 miljonit eurot, kuid riigi humanitaarabi koguhulk on jäänud endiselt alla 1,5 miljoni euro. Kuigi valitsussektoris on teatud viivitused reageerimisel paratamatud, siis peame sellegipoolest kindlustama, et Ukraina 12 miljoni humanitaarabi vajaja toetamine ei jää peamiselt eraannetajate ja sõltumatute vabaühenduste isiklikuks lõbuks, vaid saab vajaminevat poliitilist tuge, koordineerimist ja rahalisi vahendeid ka avalikult sektorilt.

Lõpuks peab iga ukrainlane seda võitlust, mida meie loodame enda kodus mitte kunagi näha, ja jätkuva arengu- ja humanitaarabi süsteemne eraldamine on vähim, mida oma heale sõprusrahvale pakkuda saame.