Inimene pole loodud üksinda elama ja toime tulema. Õitsev turumajandusele üles ehitatud ühiskond tekitab aga tunde, nagu meil polekski teisi vaja. Vajame vaid prisket rahakotti ning kõik baasvajadused, toit, vesi, peavari, turvatunne ja nii edasi, saavad hetkega lahendatud.

Kriisisituatsioonis ei pruugi sellest piisata, sest vaja on reaalseid oskuseid. Konks seisneb aga selles, et inimene ei suuda kunagi õppida ja osata absoluutselt kõike, mida ellujäämiseks vaja on.

Stabiilne varustatus energiaga ning meie ühiskonna arengutase on võimaldanud indiviidina vähestele oskustele spetsialiseeruda. Kui enamiku inimajaloo jooksul said eit ja taat pea kõikide eluks vajalike asjadega hakkama, siis nüüd on meil iga liigutuse jaoks vaja eraldi inimest, eraldi teenusepakkujat.

Kadunud on ajad, kui külarahvas oli üksteise esmane kiirabi, tuletõrje, politsei, kriisiabi, toiduabi, õpetaja ja lapsehoidja. Veelgi olulisemana olid meil ka oskused üksteise hoidmiseks, aitamiseks ja ka lihtsalt läbisaamiseks.

Vaatamata inimsuhete ajas püsivale keerulisele olemusele tiksus meil kuklas austuse, abivalmiduse ja alalhoidlikkuse tunne kogukonnakaaslaste vastu, sest iial ei teadnud, millal endal abi vaja võib minna. Säilenõtkus sõltus teistest ja nii on see ka praegu, aastal 2022.

Kogukond on ka praegusel ajal ja eriti kriisides tähtsam kui kunagi varem. Kui linnas kaob elekter või internet, on kaos vaid mõne päeva, kui mitte tunni kaugusel. Suutlikkus kogukonnast õigete oskustega inimesed õigel ajal üles leida lasub kriisiajal sinul endal, sest riik ei pruugi sinuni jõuda. Selleks on vaja aga oma kogukonda eelnevalt tunda, inimesed kokku tuua. Heaks näiteks kogukonna loomisest keerulistes tingimustes on Kopli 93 kogukonnakeskus Tallinnas. Kogukonnatunde kasvatamine saab toimuda vaid läbi ühise tegemise. Seega on meie praktiliste ja toredate ühistegevuste eesmärk ka koostegemist nautida.

Kogukonna jõud peitub ühtsustundest lähtuvas ressursside jagamises. Siinkohal näide elust enesest, kus nii pandeemia kui ka praegune sõjaärevus paneb päris paljud inimesed korraga oma toiduvarusid täiendama.

Kui olukord halveneb, siis saavad letid väga kiiresti tühjaks. Võib-olla ainus asi, mida sa teha jõudsid, oli varuda 30 kanistrit puhast vett. Kui sul on ainult vesi, siis ellu sa ei jää. Küll aga hankis sinu naaber 20 kilo suhkrut, teine naaber 50 kilo tatart ja kolmas 50 kilo ube.

Igati loogiline oleks ellujäämise, ehk isegi teatava heaolu tagavaid ressursse sellisel juhul jagada ja vajaminevat vahetada. Ma ei ole aga kindel, et praeguses ühiskonnas seda võrdlemisi lihtsat ratsionaalset käitumist nii lihtne korraldada oleks. Mis siis, kui naaber on halb inimene? Kas me oleme valmis omavahel jagama?

Tasub arvesse võtta, et kriisides on meie suurimaks hirmuks pea alati teised inimesed. Kardame teiselt inimeselt saada nakkust, kardame, et teised inimesed tulevad meie maad vallutama, kardame, et naaber varastab meie ressursse, kardame, et keegi teine seab enda heaolu meie omast kõrgemale.

Paraku on nii, et võhivõõrast mitte hoolimine on palju lihtsam kui sõbra või tuttava hätta jätmine. Kui soovid, et kriiside ajal jätkuks kogukonnal empaatiat sinu vastu, siis nüüd on viimane aeg näidata empaatiat ise oma kogukonna vastu. Sest see on pelk illusioon, et meil pole teineteist vaja. Tark kodanik märkab seda ning hakkab kasvatama usaldust ümbritsevate inimeste vahel juba praegu, mitte siis kui häda käes on. Kuidas seda aga teha?

Usalduse tekitamine ei ole lihtne. Eesti ühiskond on maailmavaateliselt väga killustunud. Viimased sajandid ühiskonda koos hoidvad narratiivid on lagunenud. Meil pole ühist kokkulepet väärtustes. Selles, mis on õige ja vale.

Killustatus kriisi ajal ainult süveneb ning vaid iga indiviidi teadlikkus, heatahtlikkus ja panus aitab sellest väljuda. Samal ajal toetab kriisiaegset ühtsust see, et olenemata maailmavaatest jagame baasvajadusi. Kui kõht on tühi, siis enam ei ole tähtis see, milliseid meediakanaleid keegi tarbib.

Kogukonnatunde tekitamine, oma inimeste leidmine ja enda leidmine teiste keskel on ka aeganõudev protsess. Kogukonna osaks olemisest on aga nii palju võita, sest inimesed meie ümber on vast isegi väärtuslikum ressurss kui tikud, tatar või sool.

Aina olulisemaks muutub ka inimeste endi valmidus ja avatus olla osaks kogukonnast ja seda tähtsustada. Seega, kui riik või omavalitsus pole parasjagu rakkes kriisidega, siis tuleks ressurssi suunata sinna, et inimesed saaksid ise ja kogukondadena paremini toime tulla. Isemajandavus ja säilenõtkus tuleb kasuks kogu ühiskonnale nii kriisis kui ka rahuajal.

Karin Kruup on Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudis CENTRINNO piloodi koordinaator ja Kopli 93 kaasalgataja.