Minu esimene kokkupuude sõnaga "humanitaarabi" oli lapsena 1990. aastatel, kui Rootsist, Kanadast ja mitmelt poolt mujalt saabusid taasiseseisvunud ja vaesunud Eestisse "humanitaarabi" laadungid kasutatud riiete ja kommipakkidega.

Kuna mu pere polnud neil keerulistel aegadel üheski mõttes jõukas, sain minagi omale lapsena sellise "humanitaarabi" raames jope. Mäletan seda siiani, selle iseäralikku lõhna ja päevinäinud hallikat värvi, samuti sellega seostunud teatavat häbitunnet.

Enam kui kuu aega tagasi eskaleerunud Ukraina sõda tõi sellised "joped" taas tähelepanu alla. Kõik tahtsid kuidagigi aidata: annetades raha, annetades riideid ja mänguasju, nii uusi kui kasutatuid, pakkudes ukrainlastele eluaset või tasuta teenuseid või sõites oma autoga piirile inimesi ära tooma.

Sellist ühiskondlikku ühtsust ja abivalmidust on olnud meeliülendav näha, kuid ükskõik kui head aitajate kavatsused ka poleks, võivad need koordineerimatult tekitada rohkem kahju kui kasu.

Näiteks Medyka piiripunkti lähistel, kus on toimunud suur osa sõja eest põgenevate inimeste piiriületusi, on teed ääristatud läbivettinud riidehunnikutega, segamini praeguseks riknenud toidukaupade, laste turvatoolide, mänguasjade ja kõige muu mõeldavaga. Teisisõnu: abist on saanud prügi.

Esemekeskne arusaam

Rahvusvaheline humanitaarabi süsteem toimib teistel alustel. Selle fookuses on vajaduspõhisus, efektiivsus, abi koordineerimine ja abivajajate kaasamine. Neil põhjustel on kogu humanitaarabi sektor liikunud järk-järgult eemale abipakkide jagamisest, asendades selle nii palju kui võimalik nn rahapõhiste sekkumistega (cash-based assistance).

See ei tähenda autoaknast ümbrikutes valimatult sularaha väljajagamist, vaid koordineeritult kokkulepitud rahasummade (näiteks Ukrainas on selleks praegu 2220 grivnat ehk umbes 70 eurot inimese kohta) ülekandmist panga, postkontori või mõne mobiilirakenduse kaudu inimestele, kelle abivajadus on kindlaks tehtud.

Rahvusvaheline humanitaarsüsteem on selles küsimuses ühtne: nii kaua kuni kohapealsed turud, tarneahelad ja finantssüsteemid toimivad, anname raha, mitte asju.

Kuigi rahvusvaheline humanitaarabi sektor on "jopedest" ja isegi toidupakkidest piirkondades, kus turud toimivad, eemaldunud, on tavalise annetaja arusaam abist jätkuvalt esemekeskne.

Sellise abiga seotud kulud on aga suuresti peidetud. Organiseerima peab kogumispunktid ja need mehitama, et annetatud riideid ja muid kaupu kontrollida, sorteerida ja pakendada; korraldama peab autotranspordi, mis on kulukas, aeganõudev ja keskkondliku jalajäljega; kohale jõudes peab taaskord kaubad ladustama ja sorteerima ning lõpuks kuidagi viima kokku inimesega, kes just sellist eset vajab.

Enamasti jääb ka annetajale teadmata, kas ja kuhu tema annetatud ese liikus, kas see istub kuu pärast annetamist jätkuvalt mõnes vahelaos või oli selle järele ka päriselt vajadus. Ühesõnaga: vaeva ja kulu on palju, kuid efekt on vähene.

Rahapõhise abi eelised

Rahapõhisel abil on palju eeliseid. See lubab abisaajal ise hinnata, mida tal on kõige rohkem vaja: kas tal on kõige enam puudust toidust või hügieenitarvetest, soojadest riietest või ravimitest, kas maksmist vajab elektriarve või ajutise kodu üür või kas raha on vaja hoida võimalikuks evakueerumiseks.

Selline abi on vajaduspõhine ja abisaajale väärikas, selle üleandmine on süsteemne, kiire ja kuluefektiivne. Samuti jätab selline abi annetusraha sihtriiki, selmet kasutada seda siinsamas ladustamise, transpordi ja sorteerimise jaoks.

Võidavad seega kõik osapooled: abisaaja saab selle, mida tal kõige enam vaja; kohalik ettevõtja saab hoida oma äri käigus, hoides niiviisi elus kohapealset majandust; ning annetaja siin Eestis saab olla kindel, et tema rahaline annetus on jõudnud ilma rohkete ja aeganõudvate vaheetappideta just selle inimeseni, kes seda kõige enam vajab.

Kuigi Ukrainas on sõjaolukord ja mitmed piirkonnad aktiivse sõjategevuse küüsis, hindavad Ukraina riigiasutused ja humanitaarabi organisatsioonid, et turg ja pangasüsteem suuremas osas riigis jätkuvalt toimivad ning neis piirkondades on kannatanud elanikkonnale suunatud rahapõhised sekkumised eelistatud esemepõhiste ees.

Teisisõnu, nii kaua kuni Kiievis, Zaporižžjas või Lvivis on toidupoest või turult toitu võimalik osta, peaksime sealseid inimesi aitama peamiselt rahaga, mitte toidupakkide jagamisega. Rääkimata riietest, millest Ukrainas enamasti puudust ei ole.

Piirkondades, kus turud enam ei toimi ja rahaga pole midagi peale hakata, tuleb valmis olla esmavajaliku jagamiseks abipakkidena (eeskätt ümberpiiratud linnades nagu Tšernihiv, Sumõ, Mariupol, peatselt ka Harkiv). Seetõttu on akuutne vajadus ka suuremahuliste (mõõdetuna sadades tonnides, mitte kastides ja kilodes) toiduabisaadetiste järele, mille puhul saame tagada, et need liiguvad kohale jõudes edasi linnadesse, kus on akuutne toidupuudus.

Rääkimata spetsiifilisest abist haiglatele ja teistele suuri hulki inimesi korraga aitavatele asutustele ja organisatsioonidele. Kuid ka siis on vaja kindlalt ette teada, et vajadus on justnimelt saadetava kauba järele ning kuidas ja mis alustel toimub kaupade edasine laialijagamine abivajajatele.

Samuti peame humanitaarabi andes suutma alati tagada, et saadetav kaup ei jõuaks võitlevate osapoolte kätte, sest humanitaarabi on ainult see abi, mida antakse kannatanud elanikkonnale, mitte sõjaväele või muudele relvastatud osapooltele.

Eesti Pagulasabi on Ida-Ukrainas rahapõhiseid sekkumisi ellu viinud juba palju aastaid, kuid 24. veebruarist alates oleme koos oma kohapealse meeskonnaga näinud palju vaeva, et teha seda veelgi kiiremini ja varasemast suuremas mahus.

Olime üks esimesi rahapõhiste sekkumistega alustanud abiorganisatsioone Ukrainas, suutes juba 2. märtsil esimesed ülekanded hinnatud abivajadustega inimestele teele panna. 26. märtsi seisuga oleme niiviisi toetanud juba enam kui 3500 leibkonda ehk umbes 10 000 inimest. Niiviisi oleme Pagulasabile annetatud rahadest laiali jaganud juba rohkem kui 650 000 eurot, millest on abi nii konkreetsetele leibkondadele kui ka Ukraina majandusele.

Seniseid toetuse saajaid valimipõhiselt läbi helistades jälgime pidevalt, kas rahaline abi jõuab kohale, kas abisaajal on võimalik seda vajaduspõhiselt kasutada ning kas poodides ning turgudel vajalikku kaupa jätkub. Praegu on vastus kõigile neile küsimustele enamasti "jah".

Teisi abistades on end alati vaja panna ka abivajaja kingadesse ja küsida endalt, millist abi ja kuidas me samas olukorras olles ise saada tahaksime. Kas me tahaksime kasutatud jopet või astuda väärikalt poodi, et see sealt ise välja valida ja selle eest maksta?

Abistamine on üllas tegu, kuid oluline on seda teha süsteemselt, mõtestatult, ühtsetele põhimõtetele tuginedes ja teistega koordineeritult. See, mida Ukrainas olevad inimesed praegu esmajoones vajavad, on raha, mitte meie vanad asjad.