Rein Lang: lendavad vaid mõned krokodillid ja needki madalalt
Oleme kurblooliselt jõudnud oma demokraatias olukorda, kus hääli saab mitte enam argumentidega, vaid vaenamisega. Ja oleme ausad, oma oponendi vastu viha ja vaenu külvamine on sageli oluliselt lihtsam, kui temaga argumentide abil vaielda, kirjutab Rein Lang.
Põhiseaduse paragrahvis 12 on mustvalgel kirjas: "Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel."
Otsi palju tahad, aga ei leia sellest tekstist mingeid tagauksi, mis võimaldaksid seadusandjal ehk riigikogul öelda, et mingil moel on vaenu õhutamine siiski lubatud. Ometi on 15 aastat kestnud pidev poliitiline sõda selle üle, kuidas karistusseadustik peaks vaenuõhutamist käsitlema. Kui midagi on keelatud ja karistatav, peab karistusseadustik sellele vastama.
Praegu kehtiv paragrahv 151 on omaaegse poliitilise lehmakauplemise tulemus. Isamaa vaimne ja kultuuriline isa, erakond Res Publica suutis toonasele valitsusele peale suruda just sellise seadusesõnastuse, mis lubab vaenu õhutada karistamatult, kui politsei ei suuda vettpidavalt tõendada, et sellega seatakse keegi konkreetselt ohtu. Pealegi saab isegi sel juhul tegu käsitleda üksnes väärteona ja selle eest saab üksnes trahvi määrata. Prokurör saab sekkuda alles siis, kui vaenamise tulemusena on keegi reaalselt viga saanud.
Selline olukord ei ole vastuolus mitte üksnes põhiseadusega vaid ka Euroopa Liidu õigusruumiga, mis samuti ei samasta vaenuõhutamist sõnavabadusega nagu seda teevad teatud poliitilised jõud Eestis.
Omal ajal ringles tore anekdoot leitnandist, kes kinnitas noorsõduritele, et krokodillid ei lenda, kuid kuna kapten arvab, et lendavad, tuleb asuda seisukohale, et krokodillidest lendavad vaid üksikud ja needki väga madalalt.
Kuni Venemaa Ukrainat füüsiliselt ründas õhutasid Vene meedia ja selle siinsed taasedastajad aastaid takistamatult vaenu Ukraina rahva, riigi ja kultuuri vastu. Polnud meie asi. Ka polnud meie asi meie liitlaste korduvad küsimused, miks me võimaldame Eesti õigusruumis olukorda, kus kuskil keldris saab rahumeeli toota islamiterroristlikku materjali ja kuni kellelgi pole reaalselt pead otsast ära lõigatud, viivad kaitsepolitseinikud oma jälgimisalustele "stuudiosse" kohvi.
Miks see nii on? Sellele on vananeval, kuid teatavat kogemust omaval juristil-poliitikul kaks seletust. Ukraina sõda ja sellele eelnenud ringkaitse Vene inforelvade sõnavabaduse eest vaid kinnitavad minu hüpoteesi paikapidavust.
Esiteks. Demokraatlikes riikides liigub sadu poliitturunduse konsultante, kes üksmeelselt kinnitavad, et valimistel müüb selge konflikt. Valija annab hääle sellele, kellega ta konfliktis samastub.
Paraku ei mängi konfliktidebatis enam rolli niivõrd ratsionaalsed argumendid kui emotsioonid. Emotsioonide suunamiseks on omakorda turul sadu inimhingede insenere, kes teenivad elatist mitte poliitiliste konfliktide tekitamisega, vaid neile maksva osapoole positsiooni tugevdamisega just emotsionaalsete vahenditega. Vaenamine ja viha õhutamine on nende "spetsialistide" tööriistad.
Kui seadus võimaldab poliitilistel eesmärkidel vaenuõhutamist, siis seda ka tehakse. Sest selle eest makstakse ja mitte vähe. Seda oleme me näinud piisavalt Eestis, aga ka USA valimistel.
Oleme kurblooliselt jõudnud oma demokraatias olukorda, kus hääli saab mitte enam argumentidega, vaid vaenamisega. Ja oleme ausad, oma oponendi vastu viha ja vaenu külvamine on sageli oluliselt lihtsam, kui temaga argumentide abil vaielda.
Teiseks on kogu teemal ühene geopoliitiline dimensioon. Endise Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi aus ülestunnistus, et Putini ja Venemaa eesmärk on "avatud Euraasia Vladivostokist Lissabonini" ei jäta mingit kahtlust, et pikka aega ukrainlaste vastu peetud psühholoogiline sõda pole mingi erand ega juhus. Ainult pimekurt ei teadvusta, et Russkii Miri geopoliitilisi eesmärke saab saavutada vaid juhul kui meie, kes me selles maailmas elada ei taha, üksteist ise vihahoos nõrgestame või isegi hävitame. Pommide ja tankidega meid ei võta.
Valitsus esitas riigikogule eelnõu, mis ei teeks muud, kui viiks kehtiva karistusõiguse põhiseadusega kooskõlla. Selles võib ka igaüks veenduda, asetades kõrvuti põhiseaduse, eelnõu teksti ja kehtiva karistusseadustiku. Muuta taheti minimaalselt ja kõik jutud kultuurisõjast on lihtsalt häma.
Valitsuse eelnõus olev täiendus, millega saaks politsei kraest kinni võtta ka igasugu Suur-Vene sümbolitega vehkijatel, on otseselt seotud vaenu õhutamise karistatavusega tervikuna. Väide, nagu oleks tegu salaja sõja kattevarjus mingite valitsuse soovunelmate lisamisega vajalikule sümbolite regulatsioonile, on samuti häma.
Kõige suurem häma on väide, et teatud tähtsad parlamendisaadikud ei teadnud valitsuse kavadest midagi. Teadsid ja kuidas veel. Ju siis tuli kusagilt telegramm ja nagu keegi Sergei Lavrov teatas, et meie ei rünnanud kedagi, antigi teada, et meie pole miskit kuulnudki. Süüdi on hoopis orav.
Toimetaja: Kaupo Meiel