Valimised lähenevad ja see suurendab hüppeliselt poliitikute soovi pildis olla. Kuna soovijaid on omajagu, kipuvad eriti silma paistma need, kelle sõnumites on teistest rohkem värvi ja/või hirmu. Ärevuse külvamine ja näilise hädaohu tekitamine käib tihti valimiste juurde, kuid eriti tasub ühiskonnal olla valvas, kui poliitilistel põhjustel omistatakse mõistetele väärsisu.

Üheks taoliseks mõisteks on ikka ja jälle kujunenud vaenukõne (kasutusel ka vihakõne). Vaenukõne ei ole igasugune solvav, häiriv või hea maitse piire ületav väljendusviis, selle vastuolu sõnavabadusega tuleb alati hinnata kontekstis ja see peab olema otseselt suunatud seaduses kaitstud grupi vastu.

Ukrainas toimuva sõja kontekstis on valimisprogrammides rohkem kui kunagi varem näha erakondade toetust reguleerida Eestis vaenukõne sisukalt ja läbimõeldult. Lõpuks ometi! Praegune karistusseadustiku vaenu õhutamise säte ei paku nimelt vähemusgruppidele kaitset. See on aga palju olulisem emotsioone kütvast faktist, et Euroopa Komisjon on Eesti suhtes algatanud rikkumismenetluse muuhulgas rassistlikku ja ksenofoobset vaenukõne puudutava raamotsuse puuduliku ülevõtmise kohta.

Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide programmis sisaldub selge vaade vaenukõne regulatsiooni muutmiseks, rohelised ja Eesti 200 lubavad samuti teema fookusesse tõsta. Ootamatult on vaenu õhutamise piiramise lubadused aga kadunud Keskerakonna valimisplatvormist, kuigi neli aastat tagasi oli just nende programm vaenu reguleerimises kõige sisukam ja selgem. Sellegipoolest on nelja erakonna plaan lõpuks ka Eestis vaenukõne mõiste päriselt reguleerida inimõiguste seisukohalt suur samm edasi.

Miks vaenukõne teema üldse tähelepanu väärib?

Hirmu ja mõjutamise seoseid on akadeemiliselt päris palju uuritud. Yale'i ülikooli psühholoogiadoktor Carl Hovland tõdes juba üle poole sajandi tagasi, et hirmutamisega on reaalselt võimalik inimeste hoiakuid kallutada. Mõju on siiski suurim parajas doosis, äärmuslikul kujul hakkab inimene sõnumit pigem tõrjuma.

Vaenukõne suurim oht ühiskonnale on just asjaolu, et tegu on hirmutamise tööriistaga, mille reaalset mõju ei saa samas mõõta nüüd ja kohe. Meie idanaabri meedia ja poliitikud on pikki aastaid kujutanud eestlasi fašistidena. Ka Krimmi annekteerimist on õigustatud võitlusega "Ukraina fašistide" vastu.

Kas teisest rahvusest teadlikult ja pidevalt väärkujundi loomine on sõnavabaduse kasutamine või vaenu õhutamine, mille toel saab alustada täiemahulist sõda teise riigi vastu? Ilmselt asjakohane küsimus meie kodumaa sünnipäeva ja Ukrainas toimuva sõja esimese aasta täitumise eel.

Rahvusvaheliselt on vaenu õhutamise teema tõsidust üsna hästi mõistetud tänu mitmete riikide kogemusele. Näiteks Myanmaris sai rohingjade genotsiid hoogu juurde tänu sotsiaalmeedias levivale vaenukõnele. 2018. aastal tõdesid ÜRO poolt olukorda uurima saadetud eksperdid, et eelkõige Facebookis levinud vaenul oli otsustav roll konflikti eskaleerumisel. Hiljem tunnistas ka Facebooki omanik Meta ise, et nad ei teinud piisavalt pingutusi rohingjade vastu suunatud vaenu peatamiseks.

ÜRO Julgeolekunõukogu ees Ukrainas toimuvast sõjast rääkides rõhutas ÜRO genotsiidi vältimise erinõunik Wairimu Nderitu, et vaenulikel narratiividel võib olla ühiskondadele laastav mõju.

Ukraina mõttekoja Centre for Strategic Communication and Information Security juht Liubov Tsybulska tõi samal kohtumisel omakorda välja Vene meedia rolli vaenu levitamisel ukraina rahva vastu. Näiteks kasutatakse Vene meedias ukrainlaste vastu lisaks eelpool toodud fašistide kuvandile ka rahvuse pinnal vaenu õhutamist: ukrainlaste puhul olevat tegu võltsrahvusega, mis ei väärigi eksisteerimist.

Rahu tuleb tagada rahu ajal

Kuigi vaenu õhutamise reguleerimise vastastele meeldib vaenukõne teemat näidata võõrnähtusena, mis on meile kuskilt kaugel Euroopast peale surutud, pole see kaugeltki nii. Juba meie põhiseaduse koostajad oskasid ette näha erinevaid ohtusid rahule ja demokraatiale.

Eesti üle 30 aasta vana põhiseadus järgib nimelt paljude demokraatlike riikide eeskuju, mis paneb muuhulgas paika põhiõiguste ja kohustuste tasakaalu. Täpselt nii on ka vaenukõne ja väljendusvabadusega – lisaks vabadusele oma sõnu kasutada on meil ka kohustus hoiduda laimust ja vaenu õhutamisest.

Mõned aastad tagasi ilmunud põhiseaduse kommenteeritud väljaanne selgitab riigikohtu tõlgendustele tuginedes samuti, et vaenu õhutamise piiramise kaugemaks eesmärgiks on ära hoida ühiskonna lõhestamist ning vältida ühiskondlikke pingeid, mis võivad oluliselt takistada põhiseadusliku korra funktsioneerimist ja viia isegi põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele.

Selleks, et võiksime vaenukõnest üldse rääkida, peab see olema suunatud seaduses nimetatud grupi vastu. Kokkuvõtvalt on vaenukõne ükskõik mis vormis vaenule ja vägivallale üleskutsumine, levitamine või õigustamine üksikisiku või grupi vastu, põhinedes teatud omadustel, nagu näiteks nahavärvil, rahvuslikul kuuluvusel, sool, vanusel, seksuaalsel sättumusel, veendumustel või tervislikul seisundil.

Seega tuleb meeles pidada, et kellegi rumalaks või koledaks kutsumine pole vaenukõne, nagu seda pole enamik ebaviisakaid, solvavaid ja vaenulikke sõnumeid, mida inimesed omavahelises suhtluses kasutavad. Vaenukõneks muutub tekst siis, kui hakkab ohustama eelpoolnimetatud gruppide heaolu ja võrdseid võimalusi.

Sõnavabadus on ja jääb oluliseks inimõiguseks

Loomulikult on väljendusvabadus üks olulisemaid inimõigusi, sest võimaldab informatsiooni jagamist ja erinevate seisukohtade esitamist. Ideede ja arvamuste vaba levik on demokraatia alustala, mis tagab, et riigis on esindatud erinevaid poliitilised vaated ja vabaühendused saavad täita valvekoera rolli.

Väljendusvabadus on oluline ka sõltumatule ajakirjandusele ja läbipaistvale valitsemisele. Või kes meist ikka sooviks tagasi aega, mil näiteks USA lõunaosariikides Beecher Stowe'i "Onu Tomi onnikese" lugemise kui ka levitamise eest inimesi karistati. Seega on iseenesestmõistetav, et igasugusesse väljendusvabaduse piiramisse tuleb suhtuda ettevaatlikkusega.

Samal ajal ei tähenda ettevaatlikkus sugugi seda, et vahet ei saa teha. Eristamaks vaenukõnet seadusega kooskõlas olevast avalikust arutelust, tuleb arvesse võtta:

•     esitatud väljenduse sisu;
•     konteksti, milles mõtteid väljendati;
•     väljenduse autori eesmärki;
•     seda, kuidas kuulajaskond neid väljendusi tajus.

Enamasti ei jõua ega peagi jõudma vaenukõne juhtumid karistamiseni, aga selgem regulatsioon on inimõiguste austamise küsimus. Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt tõdenud, et vaenukõne ei ole osa sõnavabadusest ja konventsioonis sisalduvaid inimõigusi ei või kasutada teiste inimõiguste piiramiseks.

Vaenukõne lokkamine vähendab turvalisust ja vähemuste võrdseid võimalusi, mis on ühtaegu nii olulised inimõigused kui ka eeldused demokraatliku ühiskonna toimimiseks. Olgu teemaks erivajadustega inimesed, samast soost partneritega pered või eakate toimetulek, ühiskondlikus debatis on vajalik, et asjaosalistel endal oleks hääl. Demokraatia osaks on alati ka kohustused ja vähemusgruppide kaitse. Nende olulisust on sel korral mõistnud neli parteid. Kas see ka valijatele oluline on, näeb juba üsna pea.