Teisipäeval hakkasid ringlema esialgu kinnitamata teated, kuidas Mariupolis võidi kasutada kaitsjate vastu keemiarelva. Selletagi on selge, et umbes Tallinna suurusest linnast Lõuna-Ukrainas on saamas tänapäeva Stalingrad.

34-aastase Valentina, 35-aastase Varvara, nende 68-aastase ema Svetlana, Varvara kuueaastase poja Glebi ja 2,5-aastase chihuahua Elvini pääsemine on seda tähelepanuväärsem, et nad seiklesid Eestisse mitte lõuna poolt, nagu enamik pagulasi, vaid läbi vaenuliku Venemaa.

Praegu on nende kodu Mammaste tervisespordikeskus Põlva külje all. Tavapäraselt suusatajaid võõrustav askeetlik asutus on riigi rahastatud ajutine ulualune 33 ukrainlasele, kellest kolmandik on lapsed, mistõttu maja kajab elust.

Varvara õppis raamatupidajaks, Valentina majandust ja koos asutati Mariupoli südalinnas juuksuri- ka ilusalong. Varvara on seejuures kolmekordne Ukraina soengustilistika meister. Valentina töötas küll viimasel ajal Kiievis kasiinodiilerina, aga plaanis suvel kodulinna naasta, et avada koos õega ka juuksurikool. Ta oli parasjagu Mariupolis puhkusel, sest 25. veebruaril pidi olema vanema õe sünnipäev, aga päev enne vallandas Putin sõja.

Mariupol on Tallinnaga paljuski sarnane - Lõuna-Ukraina sadamalinnas elas mullustel andmetel 430 000 inimest, töötas muuhulgas hulk kõrgkoole, kirikuid, teatreid ja pühamuid. Et linn asub isehakanud Donetski ja Luhanski vabariikide, Aasovi mere ja Venemaa annekteeritud Krimmi vahel, võeti Mariupol sõja esimestel päevadel sisuliselt kotti koos tsiviilelanikega.

Nagu paljud teised, soovis pere algusest peale linnast lahkuda, kuid Vene vägede lubadused humanitaarkoridoridest ei pidanud.

Üle kahe nädala redutasid naised, laps ja koer sõbranna korteris, kuni 13. märtsini

Pärast kolme nädalat keset sõjatandrit kuulis pere, et üks kontrollpunkt linna servas sai tabamuse, ning sealt saab vist liikuda lõunasse ehk Krimmi suunas. Et transporti nappis ja riske maandada, otsustati, et algul proovivad lahkuda Varvara ja tema laps.

Kui perekond pääses sõjatsoonist välja, ei oldud veel pääsenud. Sel teekonnal oli mitmeid pöördeid ja aitajaid, keda ei ole vaja avalikustada, kuid läbi Donetski rahvavabariigi territooriumi õnnestus autodega navigeerida algul Krimmis asuvasse Džankoisse, kust sai edasi osta juba rongipileti Moskvasse.

Edasi läks sõit Moskvast rongiga Peterburi ja taksodega Ivangorodi, kus jala üle piiri tulla oli juba üllatavalt lihtne. Kolm naist, laps ja nende koer jõudsid Eesti territooriumile 4. aprillil samal ajal, kui maailma šokeerisid esimesed kaadrid okupantide käest vabastatud Kiievi eeslinnast Butšast. Mariupoli põgenike sõnul ootab nende kodulinnas sama õudne pilt kui mitte isegi hullem.

Veel jaanuaris olid Varvara ja Valentina edukad inimesed, kes käisid kaks korda aastas soojamaareisil, nüüd on nende varandus sisuliselt see, mis seljas kannavad. Lahked inimesed tõid Põlva koolimajja riideid ja asju, mida põgenikele jagatakse.

Viimastel andmetel on Mariupolis endiselt lõksus 120 000 tsiviilelanikku. Ukraina sees on kuus miljonit ja väljapool neli miljonit põgenikku, kellest Eestisse on jõudnud ligi 30 000. Kusjuures siia üle idapiiri saabujad, nagu Valentina ja Varvara koos perega, on üksikud erandid.