"Gaza sektoris muutusteta..." Umbes selline võis olla siinkirjutajale varases lapsepõlves mällu talletunud esimene välisuudis. See patiseis on jälitanud mitukümmend aastat ja üldjoontes on olukord endiselt muutusteta. Ja mis konflikt seal tegelikult podises ja podiseb jääb sõltumata eluaastate kogunemisele endiselt ähmaseks.

Siinkohal on tegemist näitega konflikti igikestusest ja suuremal osal inimestest, peale asjaosaliste endi, on arvatavasti ammu järg käest kadunud, millal see konflikt algas, miks algas, kelle vahel algas, millised on vaenupoolt eesmärgid jne, kuid ohutus kauguses targutada ja pooli valida on igal juhul intellektuaalselt põnev tegevus.

See on lihtsalt üks kauge konflikt ja kuidas seda on võimalik lahendada ei tea ilmselt keegi, kõige vähem arvatavasti asjaosalised ise ehk igapäevane reaalsus, nagu halb ilm, mille vastu oled võimetu, kuid sellega harjub aja jooksul.

Oli ju ka Ukraina sõda kuni selle aasta alguseni "pika habemega" lugu. Aastaid tagasi mätsiti see asi Euroopa suurjõudude vahendusel (või survel) kuidagi kinni, kuid külmutatud konfliktide puhul on see üsna kurvaks tavaks, et tihtipeale võivad need jällegi kuumutatud vormi võtta.

Ukraina puhul oli vahendajate käitumine mõnevõrra kummastav. Tinglikult asuti agressori ja tugevama poolele ja de facto tunnistati kaudselt Venemaa "julgeolekuhuve" ja "ajaloolist õigust" teatud territooriumitele. Kuna agressioon oli siiski "kohatu" vahend "õigluse jaluleseadmiseks", siis kirtsustati läänes nina, tunti muret, mõisteti hukka ja kehtestati sanktsioonid mingitele kuuenda järgu sõjapealikele.

Mõistagi vajas äri ajamist ja Brüsselist võis asi tõepoolest paista mingi arusaamatu hõimusõjana "kuskil Aasias". Küll ei paistnud asi nii "roosiline" näiteks Tallinnast vaadatuna. Siin oldi ida pool ajaloost otsitud pseudoargumentidega paremini kursis, koos arusaamaga, et sinna, kuhu "Vene kirsa" on end toetanud, sealt selle lahti kangutamine on juba mission impossible (võimatu missioon).

Nii käisid Eesti (ja teiste end ohustatuna tundnud riikide) poliitikud ja diplomaadid piltlikult kerjakott kaelas mööda maailma tüütu sõnumiga a la "Ceterum censeo Carthaginem esse delendam!" ("Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada!").

Üldiselt möödusid järgnevad läbirääkimised küll "konstruktiivselt", kuid peale jäi siiski tuleohtlik kombinatsioon lollusest, ahnusest ja silmakirjalikkusest, sest ikka ja alati on ukse ees valimised, kus Pariisi avangard ei jäta linnast kivi kivi peale ka väiksemate asjade puhul, kui seda näiteks on toasooja langemine kaks kraadi.

Sõnadelt tegudele

Jätaks pariislased oma toimetusi toimetama, sest ilmselt on sealt vaadatuna sõda Ukrainas üsna abstraktne suurus. Ja tuleks Eestisse, mis piirneb otseselt sõjas oleva agressorriigiga. Natukene ettevaatlikuks teeb Ukraina sõja jätku eel õhku visatud sõjakas retoorika Venemaa "julgeolekuhuvidest", mis puudutab väga otseselt ka NATO eesliiniriike.

Midagi uut ehk polnud, kuid hetkeseis lihtsalt on keeruline, kui Venemaa on jälle läinud üle sõnadelt tegudele. Sõnastus võib olla küll ebamäärane aja tagasi pööramise katse, kuid ega Ukrainale esitatud võimatud ultimaatumid "demilitariseerimise" ja "denatsifitseerimise" asjus polnud ju samuti mõistusega hoomatavamad.

Ühelt poolt leidis kinnitust, et sõjapidamise meetodites pole Venemaal Ivan Julma ajast midagi muutunud ning rüüstesõja ilminguna "fašistidelt" ära võetud lumelabidate, tõukerataste ja naiste aluspesuga täidetud trofee-ešelonid vuravad traditsiooniliselt kodukülla, korrates varasemate valitsejate vigu, näidates Vene soldatile Euroopat ja Euroopale Vene soldatit ehk keskaegsed kombed on idas ka XXI sajandil jätkuvalt au sees.

Teiselt poolt said ilmselt ka kahtlejad kinnituse, et Eestil on naaber, kes lähtub jätkuvalt bütsantslikest tavadest (valelikkus, salakavalus, ettearvamatus ja sõnamurdlikkus) ja panused tehakse muu hulgas vastaste omavahelistele kemplustele ning eeldatavale (sisemisele) nõrkusele. Selle hulka kuulub ka majanduslik sõltuvus üksteisest ja praegu toimubki üsnagi veider majandussõda ühendatud anumate süsteemis.

Kui panna ratsionaalsed argumendid kokku, siis mingit otsest sõjalist ohtu Eestile õigupoolest praegu ju pole, vastupidi, uskudes sõjaväelasi, siis suurem osa sellest sõjatehnikast, mis liigub ja pole ära roostetanud või varastatud, on Eesti piiride lähedusest Ukraina sõtta saadetud. Ei saada isegi Ukrainast jagu, mis häda peaks olema siis veel NATO-t torkida ja paragrahvi 5 vettpidavust proovile panna. Kuid arvestades Venemaa senist käitumist oleks mõistlik olla valmis halvemaks ja küsida: kas ühiskond on sõjaks valmis ja kuidas tajutakse ohtu?

Tsiviilkaitse

Jätaks siinkohal kõrvale sõjalise valmisoleku (sh piiri kindlustamine), mobilisatsiooni- ja evakuatsiooniplaanid, sisemise julgeoleku tagamise sõjaolukorras, sõjamajanduse korraldamine jms. Siinkirjutaja ei tea neid plaane ega peagi teadma, sõjaajaloolasena lihtsalt eeldan, et need plaanid on detailideni välja töötatud.

Kuid kuidas on lood tsiviilkaitsega? Arvestades mis Ukrainas toimub ja mis halvemal juhul võib veel toimuda, siis tooks väikese paralleeli.

1. juulil 1980. aastal oli Eesti NSV Punase Risti organisatsioonis 606 832 liiget ning 2883 algorganisatsiooni. Lisaks tegutses 4717 ühiskondlikku sanitaarinspektorit. Ette oli valmistatud 2324 "sanitaarposti" (lisaks 113 "sanitaarposti" maanteedel) ja 571 sanitaarsalka.

1986. aasta algul oli vabariikliku tsiviilkaitse staabi bilansis 543 spetsiaalselt sisustatud varjendit rohkem kui 100 000 inimesele. Lisaks 7343 lihtradiatsioonivarjet ca 780 000 inimesele ning lisaks oli arvel ca 21 000 keldrit 1 854 170 inimesele.

Tulevast sõda NATO-ga (või USA-ga) nähtigi ette tuumasõjana ning pidevalt õhus rippunud tuumasõja ohu praktiline tagajärg oli selleks pidevalt valmistumine. Ja seda mitte ainult Nõukogude Liidus. Ühine hirm sidus ühiskonda arvatavasti rohkem kui ebamäärased "euroopalikud väärtused" või "maailmarevolutsiooni" utoopia.

Ma ei tea, mida selles liinis on tehtud, kuid siinkohal pigem vihje sellele, et külma sõja ajal oli tsiviilelanikkond vaimselt ja praktiliselt reaalseks sõjaks paremini ette valmistatud.

Kuna lisaks külma sõja lõpule saabus ka "ajaloo lõpp", siis arvatavasti süvenes ka arusaam, et demokraatlikus läänes on sõjad oma pinnal sõditud ja kui need veel toimuvad, siis kuskil kaugel, mis on küll tüütu, kuid ei puuduta otseselt "meid". Nii lasti asjad mitmel pool nii käest ära, et mõni NATO riigi armee piltlikult ongi võimeline sõdima ainult päevavalges, nädalavahetuseti, ilusa ilmaga ja asfalteeritud teedega piirkonnas.

Nüüdseks on tekkinud ebamäärane aimdus, et reaalne sõda on üsna ukse alla jõudnud. Ja on suur küsimus, kas mängida jaanalindu edasi või võtta seda reaalse ohuna.

Bürokraatialohe venimine sõja ja sõjaohu olukorras on omaette teema. Lihtsalt üks näide ajaloost. 1941. aasta 28. juuli ENSV Teataja avaldas kõige muu hulgas ka Petseri linna korstnapühkimise tasunormid, sõltumata sellest, et Petseri oli juba kolm nädalat tagasi sakslaste poolt vallutatud ning teema ise lahingute keskel suisa naeruväärne.

Sõjaoht ja sõnavabadus

Kui sõjaolukorras on Venemaa infosõda jäänud hambutuks, siis sobivat pinnast Euroopas on rohkem kui küll. Ja parimaks relvaks demokraatliku ühiskonnakorralduse vastu on mõistagi sõnavabadus.

Vaatamata Gruusia ja Ukraina ründamisele käis Eestis aastaid sihitu vaidlus selle üle, kas peaks Vene propagandakanalid kinni keerama ja kes seda peaks tegema ja miks seda peaks tegema?

Isegi kui uus sõda algas, kostus kobinat, et see polevat üldse ohtlik. Ja seda kõike sõltumata sellest et paarkümmend aastat ähvardavad näiteks igat masti Žirinovskid telešõudes igapäevaselt oma naabreid tuumarelvadega ja seda üldse mitte sõjalisest ohust tulenevalt, vaid Russki Miri õiguste kaitseks, mis tõsi küll muudaks radioaktiivseks tolmuks ka need keda siis väidetavalt kaitstaks (ja Ukrainas toimuv ongi hea näide, mis see "kaasmaalaste vabastamine" tegelikult tähendab).

Nii said umbkeelsed ja -meelsed jätkuvalt aastaid idast teateid, kuidas on asjalood "tegelikult" ega üritatudki tõsiselt meie oma kodukootud "vatnikuid" nende veidrast maailmast välja tirida, kus pea on ajaloo prügikastis olevas NSVL-is ja kere "manduvas läänes". Eeldades, et puhkeb sõda Eesti ja Venemaa vahel, siis näitlikustamiseks mõni väljavõte tegelastelt, kellele tänaval mikrofon nina ette pisteti:

Mammi nr 1: "Venekeelne elanikkond ei ole Ukraina ja ukrainlaste vastu. Loomulikult oleme me natsionalistide vastu."

Mammi nr 2: (küsimuse peale, kas Putin on agressor, vastus kindel "Ei!"): "Selle pärast, et sunniti, inimest sunniti tegutsema just nimelt nõndamoodi." Vastuseks küsimusele, et kes sundis või kes on süüdi?: "Noh, lääs. Lääs, Euroopa."

Mammi nr 3: "Mina olen Putini poolt. Ilma temata oleks juba ammu sõda. Väga ammu. Ta on tubli, ta on strateeg, ta on siiski tubli."

See on üks seltskond, kellel on asjad selged: lääs on milleski süüdi. Kuid ise nad siit läänest kuhugi ei lähe (ega nad nüüd nii lollid ka pole, kui välja paistavad) ja parem ootavad "denatsifitseerimist" kohapeal. See on siiski küsitav, kas oma õuele ikka tahetakse seda õudust, sest ohutust kaugusest on "denatsifitseerimisprotsessile" palju mugavam kaasa elada.

Huvitav on see, et vastata soovivad ja silma paistavad eriliselt sõjakate avaldustega keskeas või vanemaealised naisterahvad. Kalev Stoicescu nimetas seda nähtust tabavalt babuška-fašismiks ja tõdes, et deduška-fašismi esindajad on end juba surnuks joonud.

Jääks lootma, et "viienda kolonni" moodustavadki peaasjalikult sisemisele julgeolekule vähemohtlikud babuška-fašistid ega hakkaks kodurahu huvides sellel teemal edasi spekuleerima, mis siis saab kui tõesti sõda peaks algama.

Tõdegem siiski, et ainuüksi kodakondsuse (või selle puudumise) tõttu ei saagi 100 000+ eestimaalaselt lojaalsust Eesti Vabariigile eeldada ega isegi selle puudumist neile ka väga ette heita.

Kuid see on üks häda, sest on arvukalt ka muid ülekäte läinud sõnasõdasid, milles osalejad peaks eeldatavalt sõja korral juba kindlalt relva kodumaa kaitseks haarama. Siinkohal kaks pealkirja, koos kandva mõttega ja ajast, kui sõda juba ammu käis, mis viitaks sellele, et ei tahaks ka oma isiklikust sõjast vaatamata olukorra keerukusele kuidagi kohe vabatahtlikult loobuda:

• "Aeg loobuda Varro kootud Kremli käpikutest." – "Jah, me ju aimasime seda juba ammu, et Eesti äärmuskonservatiivid on Kremli käpiknukud, kelle ülesandeks on meie ühiskond omavahel tülli ajada."
• "Koroonaapartheidi korraldajad peavad kandma vastutust!" – "Rohkem kui pool aastat kestnud koroonaapartheid (kuigi sugugi mitte kõik piirangud) on selleks korraks möödas. Nüüd on aeg rääkida vastutusest."

Esimesel juhul sisulises plaanis palju targemaks ei saa, küll sõimab pada katelt ehk heidab vaenlasele ette täpselt seda, mis endal parasjagu käsil.

Teine lugu keskendub peamiselt valitsuse tümitamisele, mis ka ei ületa uudisekünnist, kuid huvitavaks teeb selle jutu see, et keeld ilma vastava tõendita kohvikusse minna on lausa apartheid? Kui mõiste pole vahepeal muutunud, siis artiklis nõutav karistus selle "aegumatu inimsusevastase kuriteo" eest saab eeldatavasti olema väga karm?

Igatahes on pilt selge: ühelt poolt on vaenlased Putini käpikud ja teisel vaenupoolel käib hetkel kaalumine kumb vaenlane on ohtlikum – kas Vladimir Putin või Kaja Kallas (hetkel vist vahet polegi, "ühed mustad mõlemad").

Küsiks siis hoopis nii, et kas need verised vaenupooled "liberastid" ja "konservandid" suudavad ka välisvaenlase korral kaevikus vaenlasele ühiselt vastu hakata või sisustavad hoopis aega üksteise tümitamisega sapöörilabidate, katelokkide, kiivritega ja muu kättesattuva militaarinventariga?

Aktuaalsuse kaotanud "koroonasõjaga" haakub kas kaudselt või otseselt veel seltskond sõnumitega "tegelikult on asjad hoopis teistmoodi". Nimetame neid lihtsalt vandenõuteoreetikuteks.

On natukene ebaõiglane süüdistada lihtsat Vene inimest selles, et ta on propaganda toel välisel vaatlusel viimse aruraasu kaotanud. Ka meie inimeste keskel on arutu hulk inimesi, kes usuvad olmekeemia tervistavasse toimesse või vaktsiini teel kiibistamisse, rääkimata veel mingitest lihtlabastest tontidest-vaimudest, kes meie ümber kolavad. Isegi end kvaliteetmeediaks nimetavates väljaannetes jäävad kuskil välisuudiste vahel silma lausa päevakohased sõjateemalised horoskoobiuudised.

Vandenõuteoreetiku raskemate vormide puhul valetab kogu "peavool" nagunii juba ette. Kui näiteks ERR väidab, et Vene sõdurid vägistavad, tapavad ja marodeerivad, siis on see väide vale (või väga kahtlane) ainuüksi seetõttu, et seda väidab ERR ehk "peavool". Ja nii otsitakse oma keerulist teed selles arusaamatus maailmas, kus kõik on segi nagu Kört-Pärtli särk.

Kui saata sellisele sõjaolukorras mobilisatsioonikutse, siis näeb ta selles halvemal juhul hoopis mingite "mustate jõudude" kiibistamisvormi. Kuigi nad tihtipeale putinlikku propagandat vahendavad, ei pruugi nad Putini sõda üldse toetada, nad pigem lihtsalt ei usugi, et mingi sõda toimub, vähemalt mitte sellisel kujul nagu esitab seda "peavool".

Nüüd siis siia küsimus kaitsetahtest. Siinkohal on esitatud kolm seltskonda: "vatnikud", põhimõttelised vastandujad ja vandenõuteoreetikud. Kuid eks neid ole veel teisigi, kellega sõjas ausalt öeldes hea meelega luurele ei läheks, sest pole ju selge, keda või mida nad üldse vaenlaseks peavad.

Eeldame siinkohal teoreetiliselt kõige mustemat stsenaariumi ning Venemaa ründab mõnda NATO riiki, näiteks Eestit ja käiku läheb loodetavasti ka paragrahv 5. Siia siis väike mõtteharjutus, et kui valmis on inimene sõja korral vabatahtlikult piirama tänapäeva sotsiaalmeedia ajastul oma kallist vara sõnavabadust?

Ei midagi isiklikku, pole lihtsalt vaja vaenlasele anda liigset informatsiooni, kuid reaalses sõjas olev riik ei saa endale lubada ka tagalas (või veel hullem, väeliinil) toimuvat omavahelist kemplust, samuti mitte riigi põhiseaduslike institutsioonide ja sõjaväelise juhtkonna autoriteedi õõnestamist.

Kui ikka üldse ei ole valmis enda sõnavabaduse asjus järeleandmisi tegema, siis on natukene sandisti, sest reaalses sõjaseisukorras muutuvad sõnavabaduse üllad põhimõtted nagunii kolmandajärguliseks ja pilt mustvalgemaks ning taipamatutele, kelle sisemine kompass ei tööta, antakse igaks juhuks ka mingi selgesõnaline paberkorraldus, koos viitega sõjaaja seadustele.

Ja lõpetuseks ka praktiline tõdemus idasuunalt. Kuigi sõda ei toimu oma territooriumil, siis Venemaal avalikult sõda hukka mõista nõuab juba praegu suurt julgust, sest kriminaalkoodeksi toel on keelatud lausa sõdagi sõjaks nimetada. Olukorras, kus taamal terendab tühise sõnavõtu eest 15 aastat ümberkasvatuslaagri narilaudu, eelistavad arvatavasti väga paljud lihtsalt vait olla ja sõjaaja sotsioloogilisi silmamoondusi uskugu need, kelle usk on tugev.