Sergei Metlev: Ukraina sõjapõgenikud ja meie venelased

Häbiväärne tõrjuv suhtumine sõjapõgenike kannatustesse, pommirahe alt kampsuni väel põgenenud lastesse ja emadesse ning Mariupoli kui uue Leningradi blokaadi mittenägemine on justkui inimlikkusele ja kaastundele tehtud kohalik tuimestus, mille taga on propaganda ja Venemaalt pärit poliitiline meelsus, kirjutab Sergei Metlev.
Riigikantselei tellitud uuring näitab suuri kääre eestlaste ja muukeelsete suhtumises Ukraina sõjapõgenike abistamisse Eestis. Abistamist toetab 92 protsenti eestlastest ja vaid 51 protsenti muukeelsetest. Selle taga on vanad solvumised, sotsiaalne ebakindlus ning võimetus tunnistada endale, et Euroopas käib Venemaa alustatud suur ja kuritegelik sõda.
Isegi põgusal tutvumisel venekeelsete sotsiaalmeedia gruppidega saab tuvastada, et teatud osa venekeelseid inimesi peab Ukraina sõjapõgenike abistamist ebaõigluseks. On tunda kadeduse noote – nemad saavad abi ja hoolt, aga meie oleme siin kogu elu elanud ja ei saa neid.
Olgu siinkohal öeldud, et Ukrainat abistavate vabatahtlike ja annetajate seas on palju vene emakeelega Eesti inimesi, kes nii ei mõtle, ning isegi see nukravõitu uuring siiski tõestab, et asi pole üldises plaanis sugugi nii hull. Ent probleem siiski jääb.
Läheme tagasi aastasse 1991. Eesti Vabariigi taastamine õigusliku järjepidevuse alusel ning lääneliku orientatsiooniga oli paljudele Eestis elanud venelastele nagu kogemusteta talisuplus. See tähendas, et uutes tingimustes hakkama saamiseks tuleb õppida eesti keelt, tunnistada rahvusriiki kui riikluse vundamenti, kujundada oma elu vastavalt läänelikule turumajandusmudelile. Venemaa mõju ning roll kahanesid järsult nii sümboolselt kui ka majanduspoliitiliselt.
Nõukogude ajal Eestisse saabunud olid suhteliselt ühetaolised, nende inimeste sotsiaalne taust ja oskused pakkusid kindlustunnet eeskätt venekeelses Nõukogude industriaalühiskonnas. Nad vajasid uutes oludes täiendharidust, pidid loobuma suhtumisest riiki kui hoolitsevasse isasse ja leidma tee Eesti komberuumi. Eestlaste sotsiaalne struktuur oli alati olnud oluliselt kirjum.
Mõistagi osutus sellise muutuse läbitegemine paljudele ületamatult keeruliseks ja see segadus kandus ka lastele. Eestlaste seas oli samuti palju hättasattunuid, kuid usku endasse andis seegi, et Eesti Vabariik on oma riik, koht, kus me ehitame oma elu vabaduses ja ise. Eesti kui läänemaailma osa tajumine oli ja jääb tugevaks. See leevendav asjaolu lihtsalt ei kehtinud paljudele venelastele, sest nende identiteet oli teine.
Koheselt ilmusid välja venekeelsed poliitikud, igasugused liikumised ja Venemaa saatkonna sõbrad, kes hakkasid kohalikele venelastele looma kuvandit Eestist kui riigist, mis põhimõtteliselt neid ei salli. Ei loe isegi eesti keele oskus, ei loe sotsiaalne kapital ja haridus, loeb veri ja ei midagi muud. Poliitikutele hääled, Venemaale survevahend.
On selge, et see on praegu ja oli ka varasemalt väär ja need arvamused lükkavad ümber sajad edulood. Eesti on õigusriik, kus diskrimineerimine pole lubatud. Kuid veenmiseks, miks mitte proovida keelt õppida, sulanduda ja end täiendada, sobis see hästi.
Tulemuseks on suured sotsiaalsed probleemid, kehvemad töökohad ja apaatsus. Selle juurde lisati Vladimir Putini tulekuga narratiiv Nõukogude Liidu taassünnist uue Vene riigi kujul, mis pidi suunama rahulolematuse Eestiga "õigesse" voolusängi ja andma justkui põhjuse uhkust tunda. Tekkis suletud ring: üritada pole justkui mõtet, aga kui ei ürita, siis ka ei saavuta.
Aastaid sellise mõjutustegevusega tegelenud isikud vastutavad selle eest, et paljudel meie venelastel ei ole siiamaani eesti keel selge, et jäid sündimata tuhanded karjäärid, et hoitakse kümne küünega kinni segregeeritud venekeelsest kooliharidusest, mis vastavalt uuringutele pakub eestikeelsete koolidega võrreldes reeglina kehvemat haridust.
Arvestades sellise arenguga on paljudel tekkinud tunne (selgeid näiteid diskrimineerimisest reeglina ei tooda), et Eesti riik on neid ebaõiglaselt kohelnud, jätnud ilma mingitest hüvedest. Kuna eestlased on asunud Ukraina sõjapõgenikke toetama ja abistama, siis "riivatud hinges" tekkisid uued seosed. Põgenikud suhtlevad nendega samas või sarnases keeles, mis veelgi enam neid tundeid tekitab. Kerkivad küsimused Eesti keelepoliitika kohta ja nii edasi.
Kui asi on sotsiaalse kindlustunde puudumises, siis võib küsida, et miks siis eestlased, olenemata oma palgamäärast ja sotsiaalsest staatusest, näitavad üles niivõrd jõulist toetust põgenikele? Nii vaesed kui ka rikkad, nii tallinlased kui ka ääremaade elanikud. Ja kuidas üldse üks suhteliselt jõukas Euroopa Liidu riigis elav inimene saab võrrelda oma probleeme kõigest ilma jäänud sõjapõgeniku probleemidega?
Siin tuleb mängu kaks faktorit: informeeritus sõjast ning põhimõtteline arusaam Ukrainast.
Uuring näitab, et ligikaudu kolmandik meie muukeelsetest elanikest usaldab sõjaolukorras Vene meediat. Sealt kuuleme juttu erioperatsioonist ning Euroopa päästmisest natsidest, samuti "kaheksa aastat pommitatud Donbassi laste päästmisest".
Kui inimene on siiralt veendunud, et see on piiratud operatsioon Venemaa enesekaitse eesmärgil ja kellegi päästmiseks, siis tal ei saagi tekkida sügavat solidaarsust põgenikega. Löögile pääseb juba kirjeldatud solvumine Eesti riigi aadressil ning usaldamatus põgenike ning nende motiivide vastu.
Selleni viis osaliselt pikaaegne probleemi ignoreerimine, tahte puudumine sulgeda propagandakanalid ja pakkuda head alternatiivi. Suutmatus lõpetada isoleeritud venekeelne haridus, tegeleda aktiivselt Eesti riigi mainekujundusega venelastele arusaadava koodi alusel.
Eks muidugi mängib oma rolli seegi, et paljud meie muidu toredad ja euroopameelsed venelased ei ole varem konfliktihirmus julgenud tegeleda oma kogukonnas ümberveenmisega. Ehk nüüd see muutub.
Ukrainasse kui riiki suhtusid eestlased enne suurt sõda nagu ikka suhtutakse demokraatlikesse lähivälismaa riikidesse: kes on käinud ja jäi rahule, kes suhtus kriitiliselt, ent mõistame, et tegu on sõbraga.
Vene inforuumis on aga Ukrainast aastaid maalitud pilt kui eksinud tütrekesest, keda emake Venemaa on valmis röövlite eest kaitsma. Tütreke on lihtsalt mingite "ainete" mõju all. Venemaa pakub nuuskpiiritust ja embust. Nagu on ka varem ajaloos juhtunud, osutus embus kägistamiseks.
Muuhulgas väljendub see suhtumine allergilises reaktsioonis Ukraina lipule. Laiemas plaanis on Ukraina lipu värvid Putini Venemaa vastu ning vabaduse ja demokraatia eest peetava võitluse värvid.
Häbiväärne tõrjuv suhtumine sõjapõgenike kannatustesse, pommirahe alt kampsuni väel põgenenud lastesse ja emadesse ning Mariupoli kui uue Leningradi blokaadi mittenägemine, on justkui inimlikkusele ja kaastundele tehtud kohalik tuimestus, mille taga on propaganda ja Venemaalt pärit poliitiline meelsus.
See ei tähenda, et niimoodi arvavatel inimestel puuduvad inimlikkus ja kaastunne sootuks, see tähendab pigem, et nende ülesleidmine endas saab toimuda vaid läbi (sunnitud) enesekriitika ning meeletu töö oma illusioonidega. Jah, ilma vaimse ja Venemaa territooriumil ka praktilise lustratsioonita seekord pääse.
Mul on kahju selles pimedas ning imperiaalsete illusioonidega täidetud ruumis elavatest inimestest. Ent nad on valdavalt täisealised persoonid, kes teevad ise oma elus valikuid või lepivad vaikimisi oma keskkonnas valitseva sallimatuse õhkkonnaga. Sellega kaasneb moraalne vastutus.
Asi ei ole vaid propagandas või Putini võimumasinas. Asi on ka rahvuse poliitilise ajaloo traagikas ja viimased kümnendid hellitatud lootuses, et impeerium peab taassündima ja nemad saavad sealt igasuguseid vaimseid ja materiaalseid boonuseid. Ning austuse.
Võib-olla seda sama lootsid osad venelased Ukraina venekeelsetes regioonides. Tegelikkuses aga tuli Vene maailm neid ja nende lähedasi tapma. Viskama ühishaudadesse Butšas. Pommitama Mariupolis ja Harkivis.
Impeeriumi taassünd maetakse Ukraina mulda koos selle moraalitu lootusega.
Toimetaja: Kaupo Meiel