Praost Tauno Toompuu: ka Vene sõdurid on selles sõjas ohvrid

Tauno Toompuu
Tauno Toompuu Autor/allikas: ERR

Kui sõdimine ei ole ajendatud mitte armastusest oma riigi ja vabaduse vastu, vaid madalamatest tungidest, siis ongi tulemus väga kole, tõdes "Hommik Anuga" saates Rakvere kolmainu koguduse õpetaja ja EELK Viru praost Tauno Toompuu.

Sellegipoolest palub ta õnnistust ka Vene sõduritele, kes tema sõnul on samamoodi ohvrid. "Nad on oma võimetuse ohvrid teha midagi muud või kuidagi välja astuda sellest olukorrast," ütles ta.

Eestlased on üldiselt usuleige rahvas, aga kaks päeva aastas on kindlasti, mil kirikupüha on erakordselt oluline. Üks on jõulud, millal hapukapsaste ja kingituste kõrval mõeldakse ka sellele, mis on päriselt oluline. Teine on ülestõusmispüha, kus munade värvimise ja koksimise kõrval sisuline pool jääb tahaplaanile. Kas see teeb sind rõõmsaks või pigem kurvaks, et kristlased ollakse kaks päeva aastas?

Mulle ka meeldib see optimism, millega sa alustasid, et käiakse kirikus. Tegelikult käiakse kirikus ikkagi ainult ühel päeval, jõulude ajal. Suur reede on küll punane päev kalendris, aga see ei seostu enamasti kirikus käimisega. See seostub munade, jäneste, pajukiisude, kohupiimakoogiga, aga seda tausta ei teata.

Eestlased ei tea tegelikult, miks me neid mune värvitakse?

Me ei süvene, ei mõtle, miks niimoodi tehakse. Kevad, jänesed, sigimine, uus elu, aga mis on selle tegelik taust. Munadega seotud kombed on ürgsed, see ei ole seotud ainult kirikuga, aga meie rahva jaoks on ta ennekõike tulnud läbi ülestõusmispühade, kogu see legend, mis räägib, kuidas naised leidsid tühja haua ja munad värvusid korvis värviliseks, sealt alates hakati mune värvima.

Aga kogu see laiem taust, üks asi on Kristuse surm, ülestõusmine, aga teine on surma ja elu küsimused, mis minu meelest on olulised. Miski lõpeb, miski algab, kuidas need omavahel seotud on, kuidas ühest olemisest minnakse teise ja kuidas suhtuda sellistesse asja nagu surm, kannatus, haigused, vägivald. Tänavune ülestõusmispühadele eelnenud paastuaeg on olnud ju sisuliselt sõjaaeg. See on täitsa teistmoodi lähenemine kogu sellele temaatikale. Ilmselt kevad muudab need pühad rohkem pealiskaudseks, mingi show käib, suure reede disko ja mida kõike tehakse, aga tegelikult see võiks olla hetk, kus võtta aeg maha ja süveneda pisut rohkem elu kõige tõsisematesse küsimustesse. Kui süveneks, leiaks päris palju.

Kuivõrd see, mis praegu Ukrainas toimub, on pannud sind jumalas kahtlema? Kuidas jumal laseb sellisel asjal sündida?

See ei ole mind pannud jumalas kahtlema. Ma üldse seda sõjatemaatikat väga jumalaga ei seostaks, et see on ikkagi inimese küsimus. Inimene ei ole hakkama saanud.

Kuidas saab üks inimene teist tappa, kuhu kaob ligimesearmastus?

Ilmselt otsapidi kaobki ära, aga see ei ole mitte sellest, et jumal oleks nagu kuhugi eemale tõmbunud ja öelnud, et tehke, mis tahate, mina enam ei sekku, vaid inimesel on antud vabadus ja vastutus oma elus ise otsuseid langetada. Paraku riikidevahelises suhtlemises, kui sõjad sünnivad, siis see ei ole kuidagi jumala poolt tahetud või lubatud, vaid see on inimese valik.

Mis hetkel jumal siis inimestele appi tuleb?

Jumal tuleb mängu, kui mõelda järgmiste sammude peale, et kuidas me siit edasi läheme. On see olukord, kus me oleme, see vägivald, mida me ei taha, aga kuidas me siit edasi läheme, kust me saame lootuse, jõu siit edasi minna, kuidas leida üles usk inimeste headusesse või ligimesearmastusse. Ma arvan, et siin tuleb jumala küsimus mängu. Kristlik maailmavaade ütleb, et jumal ei ole kusagil eemal, ta on kõige selle keskel, ta on meiega kaasas, ta ei jäta inimest sinna ega ütle, et mind sellised asjad ei huvita, ma tegelen rohkem siin inglite ja paradiisiteemadega. Ei, vastupidi, suure reede, Kristuse surma ja kannatuse teema toob jumala hästi kõige selle keskele, kannatuse, surma, vägivalla, trööstituse keskele.

Vaadates neid ilguseid ja rõvedusi, mida Vene sõdurid Ukrainas korda saadavad, siis kuidas inimene muutub selliseks?

Mina näen, et selles sõjas ühtesid ajendab armastus, armastus oma kodumaa vastu, oma rahva, vabaduse vastu. Teistel see puudub, teisi ajendavad  madalamad tungid, viha. Alguses oli käsk, tuleb minna, mingil hetkel, kui tulevad kaotused, siis sünnib viha ja ma arvan, et siit see vahe tulebki sisse. Kui sa lähed liikvele ja sinu jõud tuleb madalatest tungidest, siis tulemus ongi väga-väga inetu ja kole. Nagu pühakirjas öeldakse, puud tuntakse viljast, kas on see hea või halb puu. Need sõdurid on ju lõpuks samamoodi ohvrid, isegi kui nad neid jõledusi korda saadavad, on nad oma võimetuse ohvrid teha midagi muud või kuidagi välja astuda sellest olukorrast.

Ma hiljuti avastasin ühe Teise maailmasõjaaegse pildi, mida nimetatakse  Stalingradi madonnaks. Üks Saksa sõdur Stalingradi piiramise ajal 1942. aastal  joonistas selle jõuludeks ja kujutab see neitsi Maarjat lapsukesega. See sõdur oli enne sõda luteri kiriku pastor Saksamaal. Pildi tegija ütles, et kui ta vaatas neid sõdureid punkrites, istusid kõik seal nagu väiksed lapsed, kössis kogu selle koorma, selle jõleduse, traagika keskel, siis sai ta aru, et tegelikult kõik vajavad ühte ja sama asja. Ta kirjutas sinna pildile sõnad: valgus, elu, armastus. Lõpuks me kõik vajame ühte ja sama asja. Ma arvan, et kusagil on Mariupoli madonna ka olemas, mille Vene sõdur on joonistanud, võib-olla ta ei ole päris paberi peal veel valmis.

Aga ma arvan, et palju on neid, kelle hinges on see tegelikult olemas. Sa koged seda ebanormaalsust, mille keskel sa oled, ja saad aru, et tegelikult me tahaksime hoopis midagi muud. See muu, mida me tahame, tegelikult ühendab meid, aga me ei jõua kuidagi kokku viia seda ühist igatsust valguse, elu ja armastuse järele.

See on räige ebaõiglus, mis Ukrainas toimub, aga kas on nii, et lõpuks ikka headus võidab, sest see on jumala tahtmine?

Siin ei ole teist valikut. Valele, vägivallale rajatud impeerium või rajatav impeerium, see ei saa kestma jääda. Ajalugu ju näitab, et see varem või hiljem oma raskuse all kukub kokku.  

Ikka inimesed räägivad, et seda vägivalda ja vihkamist on nii palju ja justkui tuleb juurde, aga kõige selle keskel võiks küsida teistpidi - kuidas on võimalik, et armastus veel olemas on? Kuidas on võimalik, et inimesed on veel head, kui kogu aeg oleme olnud selle vägivalla keskel ja ometi on säilinud armastust, headust, lahkust, abivalmidust, mida me oma rahvagi hulgas oleme viimasel ajal hästi palju näinud. Kust see tuleb? Tegelikult see on meie olemuses. Inimese põhiolemus on hea ja kui see välja ei tule, siis põhjus ei ole mitte selles, et see on kuhugi ära kadunud, vaid see on kõige muu alla mattunud. Nüüd on vaja kiht kihilt lahti võtta ja hea sealt üles leida. Ma arvan, et varem või hiljem see tuleb esile.

Rasketel hetkedel inimesed pöörduvad jumala poole ja loodavad jumala abile. Kas see on rohkem nagu eneserahustuseks?

Kui kõik olukorrad oleks lahendatavad lihtsalt õiget palvet öeldes, niimoodi nipsust, oleks maailm hoopis teistsugune. Loomulikult see ei toimi sellisel moel. Palve on ennekõike viis asju näha. See ei ole see, et ma esitan nõudmisi, vaid ma hakkan asju nägema teistmoodi. Palveks sõnastatud igatsus vahel muutub selliseks väeks, mille abil ma jõuan, saan hakkama, isegi siis, kui pommid kukuvad, isegi siis, kui kodu tagasi ei saa, aga ma näen kõike seda ja iseennast kõige selle keskel hoopis teisiti. See on pigem tähenduse loomine olukorrale, kus ma praegu olen, ja selle kõige keskel lootuse nägemine.

Kas sina ei ole kunagi jumalas pettunud või jumala peale vihastanud?

Olen ikka, see on täiesti loomulik ja normaalne asi. Võtame piiblist laulude raamatu vanas testamendis, psalmid, et miks sa niimoodi tegid, kus sa oled, kõik läheb metsa, kõik on hullusti. Pettumine on ürgvana ja midagi väga inimlikku, aga siis tasub ka see välja öelda. Ega viha ei pea pelgama, tuleb lihtsalt aktsepteerida, et olen vihane, aga sellesse ei saa kinni jääda. Järgmine küsimus on, kuidas ma siit edasi lähen.

Miks see on nii, et keerulistel hetkedel on meil vaja millessegi või kellessegi uskuda? On see jumal või meie enda sisemine usk millessegi suuremasse, sellel ei ole vahet, aga usk millessegi on see, mis kuidagi kasvatab meid suuremaks.

Usk ja usaldus. Ma arvan, et siin on oluline leida usaldus maailmaelu, kogu enda olemise ja tee vastu üles. Usu põhisisu ei ole ju see, et ma tunnistan, et kusagil on keegi, vaid mul on keegi, keda usaldada.

Ehk sa ka ei ütle, et seal pilvepiiri peal on keegi?

Pilvepiiri peal sellisel moel kedagi ei ole, aga just see usaldusevägi, ma arvan, on kõige tähtsam, mida usk inimesele kingib. Prantsuse semiootik Bruno Latour on öelnud, et usuküsimus on nagu armastuse küsimus. Kui naine küsib mehe käest, kas armastad mind, siis ei ole õige vastus see, et kuule, 20 aastat tagasi, mäletad, abiellusime ja siis ma ütlesin sulle, et kui midagi muutub, annan teada. See on pigem see, et ma tahan kogeda seda, ma tahan sellest aru saada. Usuküsimus pole mitte see, et kas kusagil on keegi, vaid kuidas ma seda kogen. Kui ma seda ei koge, siis see minu jaoks ei ole relevantne. Ma arvan, et pühakiri ja kõik need pühad, mida praegu tähistame, et see on põlvkondade kogemuse läbi sõela lastud materjal, sõelale jäänu on väga väärtuslik asi, inimesed on kogenud, et see on andnud elamise julgust, tahet, aga ka nägemist, kuidas ma saan siit edasi.

Siin tasub pühade juurde tagasi pöörduda, et kuidas sõnum kannatusest, mis ei ole kõige lõpp, ja surmast, mis ei ole kõige lõpp, vaid teiseks saamine. Surm ei ole elu vastand, vaid surm on elu osa, haigus ei ole tervise vastand, vaid annab tervisele tähenduse, just need asjad enda jaoks läbi mõelda ja siit tuleb see arusaamine, kuidas ma siit edasi saan. See usaldus elu, maailma ja tänase päeva vastu, mida on vaja, et saame hakkama, lähme edasi.

Usu pärast on palju sõditud ja ta on nõudnud palju ohvreid. Kas usku kasutatakse relvana?

See usk on rohkem seotud vormiga ja küsimusega, kellel on õigus, aga see ei ole see usk, mis seisneb elu usalduses või sisemises jõus, millega edasi elada. Siin tuleb vahet teha. Usk kui välimine asi on suuresti poliitika relv, siis tulevad konfliktid, küsimused, kellel on õigus. Kui minna usu sisusse, siis kaob kõik väline ja me saame aru, et me kõik oleme ühel tasandil. Isegi erineva religioosse taustaga inimestel on vajadused ja see, kuidas me need vastatud saame, on ju ikka üks ja sama.

See suur sõna armastus, kristlikus usus me ütleme, et see ongi kogu olemise mõte, algus ja eesmärk ka, et ega muud ei ole. Kui me armastuse mõtet ei suuda oma elus ja suhetes teiste inimestega kuidagi üles leida ja teoks teha, siis me ei ole asja tuumani jõudnud.

Kümnes käsus on kirjas, et ei tohi tappa. Mis on jumala karistus Ukrainas tehtu eest?

Siin tuleb poliitika kohe mängu, kui ma ütleksin, et jumala karistus neile on selline, siis ma võtan kohe selle positsiooni, kus ma muudan usu relvaks. Lõpuks on see ikkagi minu enda arusaamine ja kui ma usu nimel hakkan selliseid asju ütlema, siis ma võtan endale positsiooni, mis mul ei kuulu.

Ehk ei olegi jumala karistust?

On ikka. Maailma seaduspära on, et teol on tagajärg. Mina näen, et Ukraina inimesed, kes sõdivad oma kodumaa, oma kodu eest ja kasutavad selleks surmavaid vahendeid, ei eksi viienda käsu vastu.

See tapmise teema on palju laiem ja komplekssem. Palju ohtlikum ja hullem oleks see, kui sind rünnatakse ja sa ütled, et mind ei huvita, ma ei sekku. Naiste ja lastega tehakse midagi, ma ei sekku, ma ei lähe vahele, ei hakka võitlema, see on palju suurem eksimus armastuse vastu.

Kellele sina tänasel jumalateenistusel õnnistust palud?

Ma arvan, et palun kõigile, Vene sõduritele ka, sest selle kõige keskel nad tegelikult vajavad väga ja eestpalvet, ka nemad on lõpuks ohvrid. Minu suur õpetaja Jeesus Kristus on öelnud, et palvetega oma vaenlaste eest, õnnistage neid, kes halba teevad. Et kuidas me ületame need lõhed, mis meil on inimestena omavahel ja mis on inimlikud, nagu ma alguses ütlesin, siin jumalaga väga palju pistmist, vaid need on inimeste loodud. Kuskil maal me seisame enda eest, aga kuskil ma pean tegema järgmise sammu ja astuma teise poole.

Kui hakkan juba palvetama nende eest, keda mul on väga raske mõista, siis oma südames ma tegelikult teen ühe väga-väga suure sammu nende mõistmise suunas. Ühel hetkel, kui need inimesed saavad aru, et nad vajavad siit väljapääsu, nad on jõudnud kuhugi, kus nad ise enam hakkama ei saa, siis mina olen juba teinud sammu, et olla see inimene, kes neid suudab aidata. Enda sees olen selle sammu juba astunud, nüüd jääb oodata, kas nemad on valmis tulema vastu ja saame kuskil ühe põranda peal kokku või mitte.

Loomulikult iga pühapäev me palvetame Ukraina eest, sealsete inimeste eest ja palvetame ka Eesti rahva eest, sest me ei tea ju, kuidas see kõik lõpeb. Kui lähedale see kõik lõpuks meile tuleb, et me oleksime valmis seisma nende asjade eest, mis meie jaoks on olulised. Ma arvan, et siin on Ukraina rahvalt paljugi õppida, kuidas nemad on täna seisnud oma kallist väärtuste eest. Kui meil seesama sama vaprus esile tuleb, siis ma arvan, et me jääme alles rahvana, riigina.

Toimetaja: Mari Peegel

Allikas: Hommik Anuga

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: