Kollektiivse Putini režiim uskus, et saab Ukrainast kiiresti jagu, loetud tundide või kahe-kolme päevaga, ning USA ja NATO peavad varem või hiljem asuma Kremli 2011. aasta detsembris esitatud ultimaatumeid täitma. Euroopa on hirmutatud ja valmis suuri järeleandmiseid tegema.

Moskva ja Pekingi pragmaatiline partnerlus õitseb. Maailma suurimad autokraatlikud riigid haaravad otsustavalt initsiatiivi ning suruvad läänt välja igalt poolt, kus vähegi võimalik: elagu oma dekadentses ja hääbuvas Euroopa ja Põhja-Ameerika mullis. Ülejäänud maailm omandab üha enam Venemaa ja/või Hiina näo, olgugi teatud kohalike iseärasustega.

Koostöö teiste BRICS-i partneritega (India, Brasiilia ja Lõuna-Aafrika Vabariigiga) samuti tugevneb. Hiina saab tuult tiibadesse ning asub Taiwani küsimust lahendama. Läänemaailm ei saa enam rahus elada, sest demokraatlike riikide ja nende liitude lõhestamine jätkub täie hooga, et nad oleksid lõplikult nõrgestatud ja alla surutud ning ei mõtleks enam Venemaale ja Hiinale vastu hakata.

Putini märg unenägu ei täitunud. Ukraina osutus ületamatuks komistuskiviks. Ebaõnnestunud kukutusrünnak Kiievile muutus paratamatult Z-õjaks, sest Kremli poliitilisel, propagandistlikul ja sõjalisel masinal on juht, kuid pole tagurpidikäiku ega rooli. See liigub edasi üle kivide, kändude ja laipade. Vaatamata sellele, et kuristik paistab otse ees. Putin ei usalda pidureid, ainult gaasipedaali. Ta ei ole oma märjast unenäost veel üles ärganud.

Venemaa peamine soov, Ukraina allutamine selle hävitamise kaudu ei ole muutunud, kuigi arengud sõjatandril räägivad teist keelt. Kreml keskendub "laiendatud" Donbassi "denatsifitseerimisele". See tähendab genotsiidi tunnustega etnilist puhastust massimõrvade abil. Lisaks sadade tuhandete elanike küüditamine ja põgenema sundimine.

P-võit

Kremli ideoloogid nähtavasti murravad pead, mida ja kuidas võiduna serveerida 9. mail, mis on Venemaa jaoks teadagi pühamaist püham tähtpäev. Ükski sõda ei pea tähtaegadest lugu, kuid 9. maid edasi ei lükka ning võidupüha kaotusehõnguline tähistamine ei tule kõne all.

Ukrainale lubati tarnida lääne tipprelvastust. Selle kohale toimetamine järgmise paari nädala jooksul on kriitilise tähtsusega Venemaa P(yrrhose)-võidu vormistamiseks.

Kremli tõenäoliselt välja kuulutatav P-võit on Donbassi, sealhulgas Mariupoli "vabastamine". Mistahes pilte "vabastatud" territooriumidest ja linnadest ei ole võimalik isegi fotošoppida, tuleb kasutada vanu kaadreid. Tõdetakse, et võitus "fašismi" vastu käib küll plaanipäraselt, kuid on poolel teel.

Tegelikkus on muidugi teine. Venemaa relvajõududele põhjustatakse veelgi suuremaid kaotusi. Vene sõjaväelaste moraal langeb, nagu ka nende suutlikkus Ida-Ukrainas hõivatud alasid kontrollida ning ukrainlaste pealetungi tõrjuda.

Venemaa kurnab ja hävitab ennast ise

Moskva taktika on selge: Ukraina viimine murdumispunkti igapäevaste raketirünnakutega ning pealetungiga riigi idaosas, mis toovad surma, põgenikke ja hävingut.

Lääne abi Ukrainale ei õnnestu ära hoida ega takistada, kuid Putin tõenäoliselt arvab, et Ukraina on varsti "küps" või vähemalt Venemaa, mille territooriumil ei toimu sõjalist tegevust, peab igal juhul palju paremini ja kauem vastu. Maagaasi ja nafta müük veel toimib ning Kremli Z-õjakassa täitub iga päev vähemalt miljardi euro võrra.

Venemaa tegeleb ise enda kurnamise ja hävitamisega, majanduslikult ja sotsiaalselt. Kõikvõimas riik seisab savijalgadel ning ei oska muud moodi reageerida lääne sanktsioonide tõttu tekkinud probleemidele, kui nõukogude minevikku tagasi minnes.

Venemaa parlamendi ülemkoja spiiker Valentina Matvijenko avastas, et Venemaal ei toodeta naelasid. Kujutage ette, metallide poolest rikkaimas riigis pole naelu! Ta pakkus välja, et Venemaa ettevõtted peaksid käsukorras hakkama naelasid tootma.

Seega, inimesed ja ettevõtted peaksid kõik täitma Kremlist tulnud käske. Hurraaga tagasi Brežnevi (või koguni Stalini) aegadesse. Teadagi, millega lõppes toonane plaanipärane enese kurnamine ja hävitamine.

Tõe varjamine on üha raskem

Musta mere laevastiku lipulaeva Moskva mälestustseremoonia video ülesvõte heli kadus, kui loeti ette hukkunud ja päästetud meremeeste arvud. Teleülekanne Saksamaalt toimunud jalgpallimängult katkes, kui ekraanile ilmusid tribüünidel olnud toetusavaldused Ukraina. Sporti ja poliitikat (Z-õda on poliitika?) ei tohi omavahel segada. Seda räägib Moskva.

Moskva poelettidel olevat veel enam-vähem kõike saada. Nähtavasti tehakse kõik laod tühjaks. Püütakse näidata, et midagi justkui ei toimugi. Polegi mingeid raskusi ega probleeme. Mida kaugemal Moskvast, kus protestivaim on üha nõrgem, seda vähem kaupa poodides.

Kreml eitab Butšas toime pandud veretöid. Muidugi ka kõik muid kuritegusid. Mariupolis toimetavad mobiilsed krematooriumid. Pole laipu, pole asitõendeid.

Tagatipuks ei pea Putin ja tema ustavad sõjardid lugu isegi oma kõige pühamast tõotusest, et omasid maha ei jäeta. Jäetakse küll, jäetakse vedelema Ukraina teedele ja põldudele.

Tõde jõuab ükskord venemaalasteni. Mõned neist keelduvad ka siis kõike seda uskumast. Teised võrdlevad Putinit Staliniga: ta tappis inimesi, kuid tegi ka palju head (täpsustamata, et mida siis). Kolmandad saavad šoki.

Venemaa degradeerumine

Liberaalse lääne dekadentsist jutlustav Venemaa seisab ise kiireneva degradeerumisega silmitsi. Deduškad on suures osas ennast surnuks joonud. Putinism on sisuliselt moondunud babuška-fašismiks.

Aastatetagused videoklipid Venemaa väikelinnade vanatädidest, kes rituaalselt vandusid ja needsid läänt ning matsid mulla alla "saatana" (USA presidendi) pildi, ei tundu enam naljakad. Samuti hüsteerilised sõjalis-patriootilised näitemängud, mis päädisid "fašistide" hävitamisega. Või tankideks ja pommituslennukiteks kaunistatud lasteaialapsed.

Sisemiselt agressiivne riik ei saa olla teiste riikide suhtes mitteagressiivne. Barbaarne sõda muudab ennegi kriminaalselt meelestatud sõdureid (Venemaa sügavustest ehk glubinkast) veelgi jõhkramaks. Kogemus on olemas: Afganistanist, Tšetšeeniast ja Süüriast tagasi pöördunud sõjaväelased, sealhulgas ajateenijad, kes tapsid valimatult inimesi, ei leidnud teed korralike inimeste sekka, vaid täiendasid kuritegelike jõukude (alates 2014. aastast ka niinimetatud Wagneri) ridu.

Ukraina paljaksvarastamine, alates tööstusmasinatest ja autodest ning lõpetades pesumasinate, pannide ja mänguasjadega, kandub paratamatult üle Venemaale. Ees seisab defitsiidiajastu, mis oli ka Nõukogude ajale omane. Venemaalased hakkavad massiliselt varastama ka oma riigis. Mis ripakil, see ära.

Lipulaev Moskva uppus täpselt 110 aastat peale Titanicut. Ukraina on piltlikult jäämägi, mille otsa sõidab tahtlikult "uppumatu" Venemaa. Idanaaber muidugi ei kao vee alla, kuid ta jääb pikkadeks aastateks rivist väljas.

Potjomkini küla ehitamisele võib järgneda Potjomkini mäss (27. juunil 1905. aastal puhkes Vene soomuslaeval Knjaz Potjomkin-Tavritšeski, Ukraina rannikul toimunud laskeharjutuste ajal, madruste mäss ebapädevate ohvitseride vastu. Taustaks kaotus Jaapani vastu peetud sõjas ning roiskunud lihast valmistatud boršisupp).