Alates 2014. aastast on mind huvitanud vene-ukraina slaavi sõpruse ja vennasrahvaks olemise teema. Kui 2013. aasta lõpus algasid Kiievis ja mujal Ukrainas tolleaegse presidendi Viktor Janukovõtši vastased protestid, siis täheldasin juba tol ajal Venemaal nii ametlikus meedias kui ka mitteametlike blogijate ja juutuuberite seas imelikku agressiooni: nad kõik olid ukrainlaste peale kuidagi solvunud. Solvumine oli seotud sellega, et ukrainlased olid venelased kuidagi reetnud.

Venemaa meedias räägiti palju slaavi vendlusest ja sellest, et ukraina ja vene rahvas on kuidagi seotud. Etnoloogina tekitas see minus huvi. Mis siis seob ukrainlasi ja venelasi? Ja miks reageeriti Venemaal nii agressiivselt, kui Ukrainas mindi tänavatele protesteerima?

Etteruttavalt peab ütlema, et eestlasel on kogu seda vendluse müüti raske hoomata. Meil ei ole lihtsalt sellist suhet ühegi rahvaga. Isegi see vastastikune sümpaatia, mis eestlastel on soomlastega, ei ole sarnane vene-ukraina vennasrahva kontseptsiooniga.

Väga raske on öelda, millal tekkis kontseptsioon vene kolmikrahvast. Selle järgi koosneb vene rahvas kolmest erinevast rahvast: suurvenelastest, väikevenelastest ja valgevenelastest. Kontseptsiooni juured on juba tsaariajas, ent huvitav on see, et see elas ka nõukogude ajal.

1958. aastal anti Nõukogude Liidu välja etnograafiaõpik – Nõukogude Liidu rahvaste etnograafia –, milles on omaette osa: idaslaavi rahvad, kuhu kuuluvad venelased, ukrainlased ja valgevenelased. Kõige muu seas tuleb sellest raamatu osast välja see, et kolm idaslaavi rahvast on omavahel kultuuriliselt ja keeleliselt seotud. Ühesõnaga, ka nõukogude ajal püsis arusaam slaavi vennasrahvastest, kes moodustavad omaette kolmikliidu.

See kolmikrahvalik vendlus on aga hierarhiline ja just see eristab slaavi vennasrahvaste "murdmatut liitu" kasvõi eesti-soome sõprusest. Venelased on suurem või vanim vend ja ukrainlased ning valgevenelased on nooremad või siis ka väiksemad vennad.

2015. aastal olin ma Kiievis. Terve linn oli veel Euromaidani järgses eufooriapohmeluses. Inimesed olid rõõmsad, naeratasid ja olid lahked. Aga nii või teisiti, ma märkasin, kui erinev on ukraina mentaliteet venelaste omast.

Ma Venemaad mõnevõrra tean. Olen seal teinud välitöid alates 1995. aastast ja elasin seal 2000. aastate alguses üle aasta. Ka muul ajal olen ma Venemaal viibinud tihti, sageli mitte päevade, vaid nädalate jagu.

Ukrainlased on Venemaa venelastega võrreldes avatud ja märksa positiivsemad. Ma ei tea, kust tuleb legend särtsakatest venelastest, sest Venemaa on üks süngemaid maid, mida ma tean. Venemaa elanikud, eriti venelased, on suletud, umbusklikud ja tegelikult naeratavad väga harva. Ukrainlased naeratavad kogu aeg, isegi taksojuht, kes sind arvega petab, teeb seda rõõmsa avali naeratuse saatel.

Teine asi, mis mulle ukrainlaste juures meeldib, on nende avatus suhtlemisel. Ukraina kultuuri kuulub small talk – sel ajal kui müüja sinu asju kassas läbi lööb, vestleb ta sinuga ilmast. Kiievis on igal sammul mobiilsed kohviputkad, sellised autodele ehitatud kohvimasinad. Sel ajal, kui espresso vaikselt tassi nõriseb, vestleb kohvimüüja sinuga päikesest, lilledest või kasvõi muusikast. Ma võin vist ühe käe näppudel kokku lugeda, mitu korda on mulle Venemaal müüja viimase 25 aasta jooksul naeratanud.

Üks küsimus, millega ma tüütasin oma uusi ja vanu tuttavaid Kiievis, oli küsimus vene-ukraina vendlusest. Tüüpiline vastus oli, et "nii kümme aastat tagasi ukrainlased uskusid sellesse, kuid nüüd enam mitte".

Põhjuseid, miks idaslaavi vendlus murenema hakkas, nimetati erinevaid. Üks kolleeg väitis, et kui Venemaal hakati televiisoris üha enam negatiivsemalt rääkima Ukrainast ja ukrainlastest, tekitas see vastureaktsiooni ka Ukrainas. Teine väitis, et Venemaa sekkumine Ukraina asjadesse muutus liiga läbinähtavaks.

Pole saladus, et näiteks Ukraina kõrgemate julgeoleku- ja sõjaväejuhtide seas oli kuni 2014. aastani palju Venemaa Föderatsioonist tulnud ohvitsere. Nii või teisiti, ukrainlaste vaimustus oma vene vendadest hakkas leiguma pärast 2004. aasta oranži revolutsiooni.

Istusin ühe ajaloolase haridusega kolleegiga kohvikus ja ta üritas natukene mulle oma vaatenurka selgitada. Ning kõige selle seas ütles midagi, mis mul praeguseni meeles: "Venelased mõtlevad, et meie mõtleme nagu nemad mõtlevad."

Kusjuures see ongi nii ja see on üks põhjus, miks venelased ei saa ukrainlastest aru. Nimelt arvatakse Venemaal, et ukrainlased näevad maailma asju samamoodi, nagu Venemaal ja üks viis maailma asju näha oleks siis see, et Ukraina ning Venemaa on lahutamatult seotud, kusjuures Moskva on selle liidu keskus.

Jah, Ukraina ja Venemaa olid kuni viimase ajani väga tihedalt seotud – ühised filmid, muusika, näitlejad, piiriülesed peresuhted. Ukrainlased teadsid reeglina Venemaa poliitikuid, näitlejaid ja lauljad sama hästi kui enda omi.

Ent see oli distantssuhe, eriti noorte ukrainlaste puhul. Nendega rääkides sain aru, et neid Venemaa eriti ei huvita ja nad ei teadnud Venemaad üldse. Leidus vähe neid, kes oli seal kunagi käinud ja ega neid sinna eriti ei tõmmanudki. Umbes sama nagu Eesti noortel, emakeelest olenemata.

Mis ukrainlastele aga ei meeldinud, oli venelaste põlastav ja ülalt alla suhe Ukrainasse ja ukrainlastesse. Nagu ütles üks mu kolleeg, kes on praegu Ukraina parlamendi saadik: "Venelaste jaoks oleme me holopid ja Ukraina on neile suvila!" Holopp tähistab vene keeles pärisorjast teenindajat, kes vastuvaidlematult peab täitma kõiki oma isanda soove ja käske.

Selline ülalt alla suhe on kestnud terve nõukogude aja, isegi kauem. "Mulle pole kunagi meeldinud venelaste hoholli-naljad," tunnistas seesama ajaloolasest kolleeg. Hoholl on mitte just sõimusõna, aga pigem põlastav väljend, mida venelased kasutavad ukrainlaste kohta.

Siiski, ma küsisin kunagi Tiit Matsulevitšilt, kes on aastaid Ukrainas elanud, et kuidas tema meelest ukrainlased sellesse vennasrahva värki suhtuvad. Tiit ütles: "Seda vendlust on ukrainlastele aastasadu pähe taotud, see ei saa kohe kaduda." Ehk (ja ma tean seda ka mujalt) paljud ukrainlased suhtuvad venelastesse siiamaani kui vennasrahvasse.

Ma olen ka oma Venemaa kolleegidelt üritanud pärida selgitust, et kuidas nemad näevad ukrainlaste ja venelaste suhteid ning milline on nende meelest venelaste suhtumine ukrainlastesse. Ega venelased sellest eriti rääkida ei taha, kuid leidub etnolooge, kellega saab nendel teemadel neutraalselt arutada. Kõige paremini võttis venelaste suhtumise kokku üks mu Moskva kolleeg: "Украина никакая и украинцы никакие". Ehk siis Ukraina ja ukrainlased on "eimingisugused". Ukrainlased ja nende riik ei ole tõsiseltvõetavad.

Kui Venemaa president Vladimir Putin avaldas möödunud aasta juulis oma kõmu tekitanud 5000-sõnalise kirjatüki "Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest", siis väitis ta seal, et nii venelased, ukrainlased kui ka valgevenelased on Kiievi-Vene rahva järeltulijad ning sõltumatut Ukraina riiki pole sisuliselt kunagi eksisteerinud.

Selle aasta juunis väitis Putin konverentsil noorte Vene ettevõtjatega, et Ukraina pole mitte riik, vaid "koloonia". Ka ukrainlased ise on osa vene rahvast (aga seda on Putin juba ennegi korduvalt öelnud).

Kui nüüd vaadata Tsaari-Venemaa ja 1920. aastate Venemaa kubermangude rahvaloendusi, siis inimesi, kes peavad ennast ukrainlasteks, on alati eksisteerinud. Kusjuures mitte ainult Ukrainas, vaid ka praegusel Ida-Venemaal.

Ukrainlastel on alati olnud oma ja venelastest erinev identiteet. Mihhail Zõgar kirjutas oma suurepärases raamatus "Kõik Kremli mehed", et Venemaal käis juba nõukogude ajal poliitilises eliidis inimestele närvidele see, et ukrainlased nõudsid, et neid kõnetataks ukrainapäraste nimedega. Mitte Aleksander vaid Oleksandr, mitte Sergei vaid Serhi. Nüüd on ukrainlased hakanud oma identiteeti vene kultuuri küljest lahti kangutama.

Sirbis ilmus minu intervjuu Kiievi plaadipoe omaniku Hrõhorõi Õvantsõviga. Usutluses ütleb ta:

"Pärast 2014. aastat viskasin aga välja kogu kommunistliku muusika. Nüüd lähen plaatide nimekirja puhastamisel kaugemale: ma viskan välja 1980ndate ja 1990ndate popmuusika, ma viskan välja kõik Vene heliloojad, ma ei müü enam Vene klassikalist muusikat. Kõigepealt sorteerisin välja Venemaal toodetud plaadid. Siis veel Nõukogude ajal Venemaal toodetud plaadid, millel on peal Vene lipp [jutt on kuulsast perestroika-aegsest Moskva piraatplaadi­firmast – A. V.]. Siis plaadid, millel on fotod Venemaast või mille peal on Venemaa-teemalised laulud nagu "Õhtud Moskva lähistel"."

Ukrainas on praegu liikumine, mille eesmärk välja juurida kõik, mis vene kultuuriga seotud. Esimesed Puškini kujud on juba maha võetud, nõutakse näiteks Tšaikovski nime kandvate teatrite ümbernimetamist.

Ma ei tea, kui radikaalselt see liikumine ennast Ukrainas kehtestada suudab, ent nii või teisiti, suurest vene kolmikrahvast pole enam midagi järel. Kaob müüt ja kaovad sellesse uskujad.