Ma arvan, et võib nentida, et Ukraina sõjapõgenikud sadasid meile siin Eestis kaela nagu välk selgest taevast. Väga vähesed oskasid aimata, et sõja puhkemine paiskab valla nii arvuka ja intensiivse põgenike

voo. Inimesed on Ukrainast põgenenud väga kaugele, sõjapagulaste geograafia ulatub tänapäeval Kanadast Kasahstanini ja nagu me teame, siis Eesti Vabariik pole puutumata jäänud.

Seoses sellega on liikvel ka väga palju eksiarvamusi, millised inimesed Ukrainas siiski elavad. Kuna praegusega on ukrainlased arvukuselt kolmas etniline grupp Eestis (ja olid seda vist ennegi, nüüd on lihtsalt kasv olnud tuntav). siis oleks aeg korrigeerida mõningaid stereotüüpe, mis on seotud Ukraina ja ukrainlastega.

Inimesed kardavad reeglina "tundmatuid asju", kaasa arvatud tundmatust kultuurist pärit inimesi. Eestlaste seas liigub massiliselt olemuslikult valesid kuulujutte, mille levikule aitavad pahatihti kaasa ka tundmatud trollid.

Sotsiaalmeedias on see väga hästi jälgitav. Niipea kui kerkib esile ukraina sõjapõgenike küsimus, haagivad ennast vestlusesse varem või hiljem ukrainlasi agressiivselt tümitavad kommentaatorid.

Kui vaadata nende tümitajate kontosid, siis on need reeglina libakontod – kuus-seitse sõpra ja paar-kolm kassipilti. Reeglina on sellised trollid eestlase moodi eesti keeles kirjutavad inimesed, ehkki vahel kohtab ka ilmselge vene taustaga inimesi. Sellest august tulevadki kuulujutud vägivaldsetest, kriminaalsetest või tänamatutest ukrainlastest.

Üks võimalus eestlastes hirmu üles kütta on mängida rahvuslikule kaardile ja seda teeb üks või teine sõnavõtja nii internetis kui ka väljaspool seda. See rahvuslik kaart kipub tihti olema – üllatus, üllatus – "Vene kaart".

Märtsi lõpus teatas europarlamendi liige Yana Toom Postimehe TV saates: "Mida pommitatakse, on venekeelsed linnad. Tšernihiv, Harkiv, need on venelased! Neil on Ukraina pass, aga enamasti nad on venelased.".

Ukrainlasi on venelasteks nimetanud ka teised. Jätame nüüd kõrvale EKRE, mis ukrainlaste puhul hirmutab eestlasi venelaste invasiooniga (ehkki nad ise noolivad Eestis vene valijate hääli). Isegi üks kõrge Eesti sõjaväelane, kes peaks nagu paremini teadma ja tundma sümpaatiat ukrainlaste suhtes, nimetas ukrainlasi venelasteks.

Sellised arusaam põhinevad nähtavasti eestlaste arusaamal etnilisest identiteedist. Eestlaste puhul on (arvestades nooremaid inimesi, siis võib vast tinglikult öelda, et "oli") etnilise identiteedi ehk rahvuse kriteeriumiks emakeel. Kui räägid eesti keelt, siis oled eestlane, kui räägid vene keelt, siis venelane. Asi on aga selles, et Ukraina ja ukrainlaste puhul see valem ei kehti.

Ma ei hakka siin süvenema ukraina rahvuse kujunemise ajaloosse, ent etnilise identiteedi kriteeriumidega ei ole kõigi rahvaste juures lood ühesugused. Kui nii võtta, siis on Ukrainas asjad hoopis teistsugused.

Ukrainas elab xx erinevat rahvust, kuid domineerivad kolm gruppi. Ukrainakeelsed ukrainlased, venekeelsed ukrainlased ja venelased. Eestlaste ja paljude teiste jaoks on probleem aga see, et piir nende kolme rühma vahel on libisev ja pidevalt muutuv.

Ukrainas on suhtumine oma riiki olnud pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist teistsugune kui Eestis. Paljud Ukraina elanikud ei suhtunud riiki kui "meie" omasse. Siiski hakkas side riigiga tasapisi tugevnema ning selle väljenduseks olidki 2014. aasta sündmused, mida Ukrainas nimetatakse Eneseväärikuse Revolutsiooniks.

Ühel hetkel läks riik ootamatult paljudele inimestele korda ja nad olid valmis oma riigi eest ka võitlema. Kusjuures võitlustahe ei olnud seotud emakeele või esimese keelega. Nii olid Donbassis võitlevate ukraina vabatahtlike seas ülekaalus just venekeelsed Ukraina elanikud, ka praeguseks maailmakuulsaks saanud Azovi pataljoni asutasid venekeelsed ukrainlased.

See, miks osa ukrainlastest räägivad emakeelena vene keelt, ei puutu antud hetkel asjasse. Peab lihtsalt mainima, et tegemist on Nõukogude Liidu venestamispoliitikaga. Iroonilisel kombel pole ukrainlased siin erandid, endise Nõukogude Liidu rahvaste seas on pigem erandiks eestlased, leedulased ja lätlased, kelle seas – erinevalt paljudest teistest "suure kodumaa" rahvastest – ei tekkinud massilist üleminekut vene keelele koos venelastest eraldi seisva etnilise identiteedi säilitamisega.

Etnoloogina ütleksin ma et Ukrainas on keelega lood väga huvitavad. Sisuliselt on kogu riigi elanikkond passiivselt kakskeelne. Seega pole üldse imestamisväärt, kui te satute Ukrainas seltskonda, kus räägitakse läbisegi ukraina ja vene keelt. Kusjuures üks räägib ukraina keeles ja teine vene keeles.

Nüüd tuleb juurde libisev vaheaste. Kui vaadata, siis Ukraina inimesed, kes pidasid ennast kunagi venelasteks, peavad ennast järjest rohkem ukrainlasteks. Inimesed, kes on üles kasvanud venekeelsena, lähevad järjest enam üle ukraina keelele. Kui Kiiev oli 2015. aastal venekeelne linn, siis nüüd on see poolenisti ukrainakeelne.

Seega ei ole Ukrainas keel ja identiteet niivõrd kokku kleebituid, kui me arvame. Eestisse saabuvad inimesed, kes peavad emakeeleks vene keelt, kuid lastega räägivad ukraina keeles. Ühesõnaga, kui nimetada Eestisse saabunud Ukraina sõjapõgenikku venelaseks, siis on see tema solvamine.