Üks kõige olulisemaid protsesse, mis algas sõjaga Ukrainas, on niinimetatud Vene maailma järsk ahenemine. Ka Eestis.

Termin "Vene maailm" läks lendu 2007. aasta juunis, mil Vladimir Putini ukaasiga loodi sellenimeline ühiskondlik organisatsioon. Selle eesmärk oli vene keele ja kultuuri laiendamine välismaal. Ilusa loosungi taga oli aga Kremli tööriistakasti kuuluv padušovinistlik struktuur.

Selle maailma loomise idee kuulub Pjotr Štsedrovitskile ja Jefim Ostrovskile. Nad kirjutasid rea artikleid, mille mõte oli venelik maailmavallutus humanitaartehnoloogiliste vahenditega.

Vahendan mõningaid nende seisukohti: "Venemaa ei ole agressiivne, vaid progressiivne impeerium. Ühendada tuleb suur Vene emigratsioon, eelkõige postsovetlikel aladel. Me ei taha territooriume, me võitleme kultuuriväljadel, ühendame Vene maailma ja saavutame sametrevanši."

See kõik oli ju otse ka meile suunatud. Väide, et Vene maailm ei taha territooriume, oli algusest peale vale, sest mis siis olid Gruusia, Krimm ja Ukraina.

Aleksander J Motyl, Rutgeri Ülikooli poliitikaprofessor kirjutas ajakirjas Foreign Policy tänavu märtsis, et Putinil õnnestus viimase 20 aasta jooksul muuta vene keel relvaks. Selle mõju saime tunda ka meie ja tugevalt. Seejuures tihti nii, et ise sellest aru ei saanudki.

Eestikeelse kooli tegemine ei õnnestunud kuidagi, kogu sellele üleminek oli aastakümneid näiline. Tagantjärele on huvitav meenutada, kui aktiivselt reklaamisid Vene maailma mitmed meediakanalid, eelkõige Tallinna Televisioon. Tipp oli kindlasti 2019. aastal Tallinnas Lasnamäe spordihallis toimunud niinimetatud absoluutne etteütlus, kus Tallinn positsioneeris ennast selgelt lihtsalt ühe vene linnana.

Sõda muutis seda olukorda järsult ja mitte ainult meil. Esimesena sattus löögi alla keel. Tšehhi ülikoolides vähenes näiteks vene keele õppimishuviliste arv kahe kolmandiku võrra, kirjutas selle aasta mais Radio Prague International. Vene keele kasutus aheneb ka paljudes endistes liiduvabariikides.

Suure osa sellest annab Ukraina, mis elab üle oma keele taassündi. Psühholoogiline trauma Venemaa kallaletungist on nii suur, et olen ise real rahvusvahelistel konverentsidel näinud, kuidas Ukraina esindajad põhimõtteliselt ei räägi vene keelt, ainult kas ukraina või inglise keelt. Omal ajal levitatud idee vene keelest kui "rahvastevahelise suhtlemise" keelest kaotab kiiresti tähendust. Selle koha on kindlalt sisse võtnud inglise keel.

Aga keel on ainult üks tegur. Paljud vaatavad praegu mõtliku pilguga oma raamaturiiuleid ja peavad aru, mida alles jätta, mida mitte. Nõukogude ajal trükiti Eestis kümneid miljoneid raamatuid, millel nüüd enam mingit sisulist ja kunstilist väärtust ei ole. Mõttetuks muutub kogu Nõukogude patriootlik lugemisvara. Sajad filmid jäävad vaatajateta, sõjamuusika kuulmata. Monumentidest jäävad alles vaid üksikud kunstilist väärtust omavad objektid.

Eelkõige puudutab see protsess mitte kodumaal elavaid venelasi, kes tahes-tahtmata on nüüd aja jooksul sunnitud oma elukohamaa keele ära õppima. See protsess on alanud ka meil. See pole lihtne ja lühike, aga on vältimatu.

Noorematest venelaste põlvkondadest paljud on keele ja kultuuriõppe vajaduse ära tabanud ja saavutavad sellega selge konkurentsieelise. See, et Eesti "Vene maailm" pidurdas kuni siiani kohalikele venelaste eesti keele õppimist, mõjub kõige halvemini just nendele venelastele endile. Nende võimalused näiteks tööjõuturul on selgelt väiksemad. Nüüdsed valikud on, kas siduda enda ja oma laste saatus Eesti ja Euroopaga või Putini ja Venemaaga. Kahel tooli istumise võimaluse lõpetas sõda ära.

Tuleb imetleda, et Vladimir Putin on lühikese aja jooksul saavutanud midagi erakordset. Ta on imagoloogiliselt kahjustanud Vene maailma rohkem, kui seda oleksid suutnud kõik teised maailma poliitikud kokku.

Vene keele ja kultuuri sunnitud eristaatus väheneb väga paljudes riikides järsult. Venemaa muutub üheks riigiks teiste seas ja vene kultuur peab kohanema rahvusvahelise konkurentsiga. Samuti jääb alles huvi vene keele vastu, aga samadel tingimustel kui teiste keelte vastu. Protsess impeeriumi muutumisest riigiks on käimas erakordse kiirusega

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.