Sellel raskel ajal, kui Ukraina rahvas jätkuvalt võitleb Venemaa Föderatsiooni agressiooni vastu, pannakse toime aina rohkem kuritegusid, mis nõuavad vastavat õigushinnangut. Venemaa Föderatsiooni relvajõudude poolt toime pandud teod ei ole enam vaid agressiooni kuriteod, vaid seavad eesmärgiks Ukraina rahva ja selle omapära süsteemse ja plaanilise hävitamise ning Ukraina rahva enesemääramisõiguse äravõtmise.

Tuginedes ülaltoodule on vajalik viivitamatult tunnistada Ukraina rahva vastaseks genotsiidiks teod, mis on toime pandud Venemaa Föderatsiooni relvajõudude poolt 24. veebruaril 2022 alustatud Ukraina vastase sõjalise agressiooni viimase faasi ajal.

ÜRO genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni ning rahvusvahelise kriminaalkohtu Rooma statuudi kohaselt mõistetakse genotsiidi all tegu, mis on toime pandud kavatsusega hävitada osaliselt või täielikult rahvuslikke, etnilisi, rassilisi või usulisi üksusi, järgmistel viisidel:

1. sellise üksuse liikmete tapmine;
2. üksuse liikmetele tõsiste kehaliste vigastuste või vaimsete hälvete tekitamine;
3. üksusele tahtlikult selliste elutingimuste pealesurumine, mis põhjustab üksuse täielikku või osalist hävimist;
4. abinõude rakendamine üksusesisese sündimuse takistamiseks;
5. laste sunniviisiline ümberpaigutamine ühest üksusest teise.

Seega selleks, et genotsiidi tunnistada, tuleb tuvastada, et tegusid iseloomustab järgmine:

1. nad on suunatud teatud kaitstud inimeste gruppi vastu, mida võib eristada rahvusliku, etnilise, rassilise või usulise kuuluvuse tunnuse alusel;
2. nende eesmärgiks on kaitstud grupi osaline või täielik hävitamine;
3. nad peavad väljenduma vähemalt ühes konventsioonis ja statuudis välja toodud vormis.

Oluline on rõhutada mitut juriidilist aspekti rahvusvahelisele õigusele ja kriminaalkohtupidamise praktikale tuginedes.

Esiteks, genotsiidiks tunnistamisel ei ole nõutav Jugoslaavia tribunali näitel üldise formaalse genotsiidse plaani olemasolu. Teiseks, genotsiid ei pea olema peamine eesmärk täideviijatel Rwanda kaasuse näitel. Kolmandaks, Jugoslaavia tribunali näitel ei ole minimaalset piiri ohvrite arvul.

Konventsiooni ja statuudi originaaltekstides kasutatakse terminit "national group". Selle termini sisu ei saa seostada vaid ühe rahvusega (sh ukraina), nagu seda tihti üritavad teha "Vene maailma" esindajad, sest selline tõlge põhjendamatult kitsendab konventsiooni sisu ning jätab kaitseta terviklikud inimeste kogukonnad, kuhu võivad kuuluda inimesed erinevatest rahvustest.

Kohtupraktikas on kasutusele võetud rahvusliku üksuse (national group) laiem käsitlus, mis ühelt poolt vastab konventsiooni ja statuudi eesmärkidele, teisalt aga ingliskeelsete mõistete "nation", "national" semantilisele tähendusele.

Vastavalt Rwanda rahvusvahelise kriminaaltribunali otsusele on rahvuslik üksus inimeste grupp, keda tajutakse omavahel juriidiliselt seotuna ning see seos põhineb ühisel kodakondsusel ja ühistel vastastikel õigustel ja kohustustel.

Kavatsus hävitada Ukraina rahvas

Venemaa Föderatsiooni Ukraina vastu vallapäästetud ja peetavale agressiivsele sõjale eelnenud ja sellega kaasnevad asjaolud osutavad ühemõtteliselt Venemaa juhtkonna kavatsusele hävitada Ukraina rahvas. Juba enne, kui Venemaa alustas täiemõõdulist sissetungi Ukraina territooriumile, eitas Vladimir Putin Ukraina kui eraldiseisva riigi olemasolu ja kuulutas, et Ukraina on Venemaa lahutamatu osa.

Putini väide, et ukraina ja vene rahvus ei ole eraldi rahvused, vaid kujutavad endast üht rahvust, ei tähenda tegelikult midagi muud, kui neist kahest rahvusest ühe, ukraina rahvuse, olemasolu eitamist.

Vene agressiooni väljakuulutatud eesmärk on Ukraina "denatsifitseerimine". See termin on loodud just selleks, et seostada sõjalist agressiooni "natsistide" hävitamisega, kes väidetavalt elavad kogu Ukrainas. "Natsistideks" kutsuvad Vene võimud ukrainlasi, kes eitavad, et eksisteerib ainult üks rahvas ning võitlevad Ukraina rahva enesemääramisõiguse eest.

Vene riikliku rahvusvahelise uudiste portaali RIA Uudised veebilehel avaldati artikkel "Mida Venemaa peab tegema Ukrainaga", milles oli välja toodud, et ukrainlaste "denatsifitseerimine" seisneb ümberkasvatamises, mis saavutatakse natslike suuniste ideoloogiliste repressioonide (mahasurumiste) ja range tsensuuri kaudu ning seda mitte ainult poliitika, vaid ka kultuuri ja hariduse valdkonnas. Artiklis seisis, et "denatsifitseerimine" paratamatult toob endaga kaasa ka "deukrainiseerimise".

Venemaa Föderatsiooni relvajõud teostavad Ukraina territooriumil tsiviilelanikkonna vastu suunatud tegevust kavatsusega hävitada täielikult või osaliselt Ukraina rahvas kui eraldiseisev rahvusgrupp, tekitades grupi liikmetele tõsiseid kehalisi vigastusi või vaimseid hälbeid, luues Ukraina elanikkonnale tahtlikult elutingimusi, mis põhjustavad Ukraina rahva täielikku või osalist hävimist, ja paigutades Ukraina lapsi sunniviisiliselt ümber Venemaa territooriumile või Venemaa Föderatsiooni ajutiselt okupeeritud Ukraina territooriumile.

Venemaa Föderatsiooni relvajõud on ajutiselt okupeeritud territooriumil (nt Butšas, Borodjankas, Mariupolis, Hostomelis, Irpinis ja paljudes teistes Ukraina asulates) toime pannud arvukalt tapmisi, röövimisi, piinamisi, vägistamisi, tapetud ja surnuks piinatud inimeste kehade moonutamisi. Maha on lastud lastega peresid, kes püüdsid evakueeruda Donetski, Kiievi, Luhanski, Sumõ, Harkivi, Hersoni, Tšernihivi oblasti asulatest.

Peale Venemaa Föderatsiooni okupeeritud territooriumi vabastamist tuleb ilmsiks aina rohkem hirmsaid, ebainimlikke ja küünilisi tõsiasju. Okupandid suunavad sõjategevust tahtlikult tsiviilelanikkonna ja tsiviilobjektide ning erikaitse all olevate rajatiste (haiglate, koolide, lasteaedade) vastu, nagu näiteks Mariupolis, kus visati pomme sünnitusmajale ja teatrile, kus inimesed olid varjul ning hoone juures oli märgistus "Lapsed".

Hävitatud on praktiliselt terved linnad (Volnovahha, Izjum, Mariupol, Ahtirka, Tšernihiv, Štšastja ja teised asulad). Gostomelis põletati süstemaatiliselt vägistatud naiste kehadele haakriste, tuvastatud telefonikõnes vastas Vene sõdur küsimusele, kas tal pole kahju surnud Ukraina lastest, et ei ole, sest nad on ukrainlased.

Eraldi tuleb tähelepanu juhtida arvukatele faktidele, mis tõendavad elutingimuste loomist, mis on mõeldud Ukraina elanikkonna füüsiliseks hävimiseks. Asulate blokaad, asjaomastes asulates tsiviiltaristu (elektri-, vee- ja soojavarustuse jne) hävitamine, humanitaarabi laadungitele ligipääsu ja tsiviilelanikkonna evakueerimise takistamine.

Elanikelt võetakse ligipääs ellujäämiseks vajalikele põhiteenustele (nimelt veele, toidule, toasoojale külmal ajal, ravimitele ja arstiabile) ning see on mõeldud äärmuslike kannatuste tekitamiseks lõppeesmärgiga füüsiliselt hävitada tsiviilelanikkond mitmes Ukraina asulas.

Sellise tegevuse puhul on tegemist sõja- (nälja kasutamine sõjameetodina) ja inimsusevastase kuriteoga (tsiviilelanikkonna hävitamine). Suurlinnade Mariupoli ja Tšernihivi blokaad tõendab Venemaa Föderatsiooni kavatsust hävitada vähemalt osa Ukraina rahvast.

Arvukalt on tulnud teateid tuhandete Ukraina tsiviilelanikkonna esindajate, sh laste sunniviisilisest ümberpaigutamisest Venemaa Föderatsiooni territooriumile või ajutiselt okupeeritud Ukraina territooriumile.

Näiteks Mariupoli elanike sunniviisiline väljasaatmine ja ümberpaigutamine tõendab samuti kavatsust hävitada Ukraina rahvas, lõpetada selle eksisteerimine teatud territooriumil. Ukraina laste sunniviisiline ümberpaigutamine Venemaa Föderatsiooni territooriumile, nende võõrasse keskkonda kasvatamiseks paigutamine tõendab eesmärki hävitada nende enesemääratlus ukrainlastena.

Mitmed Venemaa tegevused on samuti suunatud Ukraina rahva järkjärgulisele hävimisele majandusliku võimekuse ja julgeoleku õõnestamise abil. See väljendub majandusliku taristu hävitamises (teraviljahoidlate kahjustamine, külvikampaania takistamine, merekaubateede blokeerimine, elektri- ja gaasitransporditaristu hävitamine jne).

Selline tegevus on mõeldud eelduste loomiseks, et Ukraina rahva vaesuks ja et tekiks toiduainete ja muude ellujäämiseks vajalike ressursside puudus. Ajutiselt okupeeritud aladel kehtestatakse viivitamatult venekeelne ja Vene ideoloogilise suundumusega hariduse andmine, mis samuti tõendab kavatsust hävitada ukraina identiteet ja rahvus.

Ajutiselt okupeeritud Luhanski, Donetski, Tšernihivi ja Sumõ territooriumide raamatukogudest kõrvaldatakse ukraina ajalookirjandust ja ukraina ilukirjandust, mis ei ole kooskõlas Kremli propaganda postulaatidega. Sellesse on kaasatud Venemaa niinimetatud sõjalise politsei allüksused.

Tuleks märkida, et genotsiidijuhtumitega, mis seisnevad teatava kaitstava rühma füüsilises hävitamises, kaasneb sageli kultuurilise ja ajaloolise pärandi objektide, usuliste objektide ja hoonete ründamine ja hävitamine.

Ukraina muuseumide, Ukraina ajalooliste mälestusmärkide ja kirikute purustamine, ukraina raamatute hävitamine ning ukraina keele kasutamise keelamine okupantide kontrollitavatel aladel on ilmsed katsed kaotada kultuurilised, ajaloolised ja keelelised tunnused, mis on iseloomulikud Ukraina rahvale ja ühendavad teda.

Selline tegevus tõestab, et on olemas kavatsus Ukraina rahva füüsiliseks hävitamiseks. Seega võimaldavad eespool toodud faktid tervikuna arvata, et Venemaa Föderatsiooni tegevus relvastatud agressiooni ajal on suunatud Ukraina rahva hävitamisele ja kujutab endast genotsiidi.

Ohvrid väärivad õiglust

Ukraina prokuratuur on alustanud juba üle 5800 kriminaalmenetluse sõjakuritegude uurimiseks. Nimekiri nendest kirjeldatud kuritegudest on avalduse esitajate käsutuses.

Riigikogu avalduse eelnõule on eelnenud Ukraina valitsuse esitatud nimekirjaga tutvumine, Ukraina ülemraada avalduse seletuskirja uurimine, tunnistajate esindajate ütlustega tutvumine ning teoreetilise hinnanguga kolme eksperdi, vandeadvokaat Norman Aasa, sõjaõiguse eksperdi doktor Evhen Tsibulenko ning õigusekspert Maria Hrabarchuki analüüsid.

Miks riigikogu otsus on oluline? Esiteks sellepärast, et ohvrid väärivad õiglust. Teiseks sellepärast, et genotsiidi tõkestamise konventsiooni lepinguosalised kinnitavad, et sõja või rahu ajal sooritatud genotsiid on rahvusvahelise õiguse seisukohalt kuritegu, mida nad kohustuvad ära hoidma ning karistama.

Selge hinnang seab maailma riikidele suurema kohustuse sekkuda genotsiidi tõkestamiseks ja lõpetamiseks. Rahvusvahelise õiguse alusel on ÜRO endise peasekretäri Kofi Annani järgi maailma riigid kollektiivselt pärast Rwanda ja Srebrenica genotsiidi võtnud 2005. aastal kohustuse sekkuda ja kaitsta elanikkonda genotsiidi, sõjakuritegude ja etnilise puhastuse eest. Selle ideeliseks aluseks on vastav maailma liidrite ühispöördumine ja ÜRO peaassamblee seda kinnitav otsus 2005. aastast.

Olemas on NATO artikkel 5, aga olemas on ka inimsuse artikkel 5. Seda tajus täpselt Prantsusmaa president Emmanuel Macron, kes sedastas: "Riigid, mis arvavad, et see on genotsiid, on rahvusvahelise õiguse alusel kohustatud sekkuma."

Riigikogu on teinud nii moraalsed kui ka juriidilised järeldused ning sellest johtuvalt tunnistas Venemaa Föderatsiooni agressioonisõda genotsiidiks. See on meie kohus inimsuse ees, Ukraina rahva ees.

Selleks, et survestada Venemaad, on vajalik taotleda maailma riikidelt tugevamaid sanktsioone Venemaa Föderatsiooni vastu ning ulatuslikumaid abisaadetisi Ukrainale, ennekõike on vaja ründerelvi ja moona. Selleks, et kurjategijad ei pääseks karistuseta, kutsus riigikogu üles eraldi rahvusvahelise kohtu loomisele, et mõista kohut Putini ja tema kaasosaliste üle.