Teise maailmasõja üks õõvastavamaid vaatusi oli natsliku Saksamaa püüe hävitada juudid. Vägivaldsesse surma getodes ning koonduslaagrites, samuti hukkamiskomandode käte läbi saadeti miljoneid selle rahva esindajaid, hoolimata nende soost, vanusest või ühiskondlikust positsioonist. Luges ainult see, et tegemist oli juudiga. Natsiriigi võimu all olevad alad tuli muuta judenfreiks ehk juudivabaks.

1994. aastal vapustas maailma see, kuidas Rwandas tapeti ja sandistati kõigest kolme kuu jooksul sadu tuhandeid tutsi vähemusrahvuse liikmeid, keda riigi suurima etnilise grupi, hutude silmis oli juba aastaid süstemaatiliselt demoniseeritud ja dehumaniseeritud.

1995. aastal otsustasid Bosnia ja Hertsegoviina serbia natsionalistlikud separatistid muuta peamiselt serblastega asustatud territooriumist ümbritsetud ja peamiselt Bosnia moslemitest elanikkonnaga Srebrenica enklaavi püsivalt serblaste alaks. Selleks hävitati kogu sealne moslemiajaloole viitav kultuuripärand, kihutati alalt minema moslemitest elanikkond. Pea kõik kätte saadud moslemi mehed (hinnanguliselt 8000) aga tapeti.

Eelkirjeldatud tegusid on erinevate rahvusvaheliste kohtute praktikas, aga samuti rahvusvahelise õiguse alases diskussioonis peetud näideteks genotsiidist.

Ukraina ja genotsiid

Praegu on maailm tunnistajaks Venemaa agressioonile Ukrainas. Sõjalist rünnakut saadab massiivne propaganda, nagu oleks Ukraina langenud natside ja bandeeralaste küüsi, kelle käest tuleb see vabastada. Nagu ei oleks Ukraina mingi riik ega ukrainlased mingi rahvas, vaid tegemist oleks üksnes ajaloolise Vene ala ning ajalooliste vene inimestega, kes tuleb Moskva rüppe tagasi tuua.

Venemaa sõda Ukrainas iseloomustab samuti sõjaliste rünnakute ulatuslik ning vähemalt kohati valimatu suunamine tsiviilelanike vastu ja selle tõttu väga suur tsiviilohvrite arv, küüditamised, varem valmis pandud nimekirjade alusel Ukraina avalikus elus olulistel positsioonidel inimeste vangistamine ja mõrvamine, samuti ulatuslik seksuaalvägivald okupeeritud aladel.

Kas neil põhjustel on õige pidada Ukrainas toimuvat genotsiidiks?

Vastan sellele küsimusele kahetiselt. Juriidilises mõttes, vastavalt genotsiidivastase konventsiooni artiklis 2 toodud genotsiidikuriteo määratlusele, Ukrainas praegu genotsiidi toime panemisest rääkida ei saa.

Nõustun ses osas prominentse rea erialaspetsialistidega. Nii näiteks on rahvusvahelise kriminaalkohtu prokuröri endise inimsusevastaste kuritegude alase erinõunik professor Leila Sadat väljendanud, et Ukrainas on näha kindlasti etnilise puhastuse, küüditamise, mõrvade, seksuaalse vägivalla ja tsiviilisikute vastu suunatud rünnakute mustrit. Kuid mõeldes vajadusele tõendada neis tegudes väljenduvat genotsiidi, entusiasm lahtub.

Rahvusvahelise genotsiidi teadlaste assotsiatsiooni president ja mitmetes rahvusvahelistes kohtutes genotsiidi vallas esindajana tegutsenud professor William Schabas märgib veelgi otsekohesemalt, et Ukrainas on toime pandud küll palju tapmisi, kuid miski selle raames ei osuta tahtele mingit kaitstavat gruppi kui sellist füüsiliselt hävitada.

Sellegipoolest tuleb täiesti kohaseks pidada poliitilisi deklaratsioone, milles nimetatakse Vene riigi mahitatavat tegevust Ukrainas genotsiidseks.

Selgitan neid mõneti vastuolulisi väiteid lähemalt.

Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon kirjutati alla 1948. aasta detsembris. Konventsiooni sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste käigus püüdsid lepinguosalised jõuda ühisele arusaamisele selles, milliseid inimgruppide suhtes toime pandavaid tegusid peaks määratlema genotsiidina.

Konventsiooni lõppteksti tee leidnud nelja kaitstava grupi: riikkondlikult määratletud (eeskätt kodakondsuse kaudu), etnilise, usulise ja rassilise grupi kõrval oli arutluse all ka poliitiliste või üldse abstraktsemalt sotsiaalsete gruppide hõlmamine.

Paraku seda siiski ei juhtunud, sest iseäranis Nõukogude Liit, mis parajasti hävitas poliitilist opositsiooni okupeeritud Balti riikides, samuti tasalülitas erinevaid sotsiaalseid klasse, nägi tõsist vaeva, et hirmuteod ses vallas ei langeks genotsiidi määratluse alla.

Teine oluline arutelu puudutas küsimust, kas genotsiidi määratlus peaks hõlmama ka nn etnotsiidi, samuti kultuurilist genotsiidi, tegevuskavasid, kus ei keskenduta mitte (niivõrd) kaitstavate inimrühmade tervikuna füüsilisele hävitamisele, vaid nende muul viisil tasalülitamisele: identiteedi hävitamisele, assimileerimisele, kultuurilise pärandi hävitamisele, keele keelustamisele jms. Paraku mitmete riikide vastuseisu tõttu ei hõlmatud lõpuks kuriteokoosseisuga ka selliseid tegusid.

Genotsiidivastase konventsiooni keskne norm on artikkel 2, milles sõnastatakse genotsiidi mõiste konventsiooni tähenduses. Selle sätte kohaselt kujutab genotsiid endast riikkondliku, etnilise, rassilise või usulise inimgrupi vastu toime pandud tegusid eesmärgiga hävitada vastav grupp kui selline kas osaliselt või täielikult.

Karistatavad teod on samuti selgelt piiritletud. Genotsiidiks saab lugeda eeltoodud eesmärgil grupi liikmete tapmist; grupi liikmeile raskete füüsiliste või vaimsete kahjustuste põhjustamist; nende tahtlikult sellistesse elutingimustesse asetamist, mis põhjustab grupi kui sellise füüsilise hävimise; grupisiseseid sünde vältivate meetmete rakendamist või grupi laste ümberpaigutamist teise gruppi.

Konventsioonist, iseäranis koosmõjus sellele eelnenud läbirääkimiste materjalidega ja hilisema rakenduspraktikaga, nähtub mitu olulist tõdemust selle kohta, mida rahvusvahelises õiguses genotsiidina käsitatakse. Tegemist on inimgrupi kui sellise füüsilise eksistentsi lõpetamisele suunatud tegude vastase kuriteokoosseisuga.

Seega ei loe eeskätt ohvrite arv, vaid eesmärk, mida vägivallategudega taotletakse. Genotsiidikuriteoks on ainult eelpool nimetatud nelja inimgrupi vastu toime pandud teod, ükski muul alusel määratletud inimrühm ei ole genotsiidi mõistega juriidiliselt hõlmatud. Genotsiidina saab käsitleda üksnes neid tegusid, mis artiklis 2 selgesõnaliselt loetletud, kõik muud, ehkki samasugusest eesmärgist kantud käitumisaktid ei kujuta endast genotsiidi.

Miks aga ei ole Ukrainas sadade inimeste sihitud mõrvamine ning tuhandete inimeste valimatu surnuks pommitamine genotsiid?

Asi on selles, et natse ega bandeeralasi, kelle füüsilisele hävitamisele Vene ametlikus ja mitteametlikus retoorikas üleskutseid esitatakse, ei saa pidada ühekski genotsiidi määratluse kohaselt kaitstavaks grupiks. Tegemist võiks olla poliitilise grupiga, mida süüteokoosseis täiesti ebamõistlikult paraku ei hõlma.

Seni kõlanud Vene retoorikas ei saa millegi põhjal tõsikindlalt järeldada eesmärki hävitada etnilised ukrainlased või Ukraina kodanikud inimrühmana füüsilises mõttes. Üleskutsed ja retoorika, nagu ei oleks tegemist üldse eraldi rahvaga või nagu tuleks Ukrainas kaitsta venelasi või tuua eksinud vennad suurema velje embusse tagasi, ei ole piisavad tegemaks mingeidki järeldusi selle kohta, nagu eksisteeriks eesmärk ukrainlased bioloogiliselt hävitada.

Juba kurikuulsaks saanud programmilises artiklis "Mida peaks Venemaa Ukrainaga peale hakkama?" ei räägita mitte ukrainlaste füüsilisest hävitamisest, vaid totaalsest lustratsioonist, ümberkasvatamisest, ideoloogilistest repressioonidest ja tsensuurist, seega praktikatest, mida võiks pidada nn kultuuriliseks genotsiidiks, etniliseks puhastuseks.

Veel ei saaks praeguse sõja raames toime pandavate metsikuste puhul genotsiidikuriteost rääkida ka põhjusel, et need teod ei seonduks isegi genotsiidi jaoks vajaliku lõppeesmärgi tuvastatavuse korral selle eesmärgi realiseerimisega.

Kui kuriteokoosseisus nõutakse, et karistamisväärsed teod pannakse toime mingil väga kindlal eesmärgil, siis peabki iga konkreetse toime pandud teo puhul olema võimalik näidata, et see oli sellisest eesmärgist kantud.

Venemaa sõjataktika, mille käigus lauspommitatakse tsiviilelanikkonda, ei võimalda sellise eesmärgi realiseerimisest rääkida. See on sõjataktika, mida pannakse toime hoopis terroriseerimise, hirmutamise, vastasel opereerimise takistamise ja nende ressursside sidumise eesmärkidel, mitte aga tsiviilelanikkonna annihileerimiseks.

Samuti tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et seni kõige massiivsemalt pommitamise alla langenud Mariupoli, Harkivi ja Mõkolajivi elanikkonnast suure osa moodustavad etnilised venelased, keda Venemaa retoorika kohaselt ju hoopis endid genotsiidi eest kaitstakse.

Seega on need pommitamised valimatud, mitte ei sihi konkreetset kaitstavat gruppi. Sama tuleb öelda ilmsiks tulnud massimõrva kohta Butšas. Seni teadaolev informatsioon viitab sellele, et osaliselt tapeti inimesi juhuslikult, osaliselt aga otsiti välja väga konkreetseid ohvreid, näiteks omavalitsustegelasi ja nende pereliikmeid.

Samal ajal puudub igasugune info, mis viitaks sellele, et toimus tapmiskampaania eesmärgiga füüsiliselt hävitada okupeeritud aladel elavad ukrainlased kui inimrühm või et midagi sarnast tehtaks kusagil mujal Venemaa okupatsiooni alla langenud Ukraina aladel. Vastupidi, seal püütaksegi luua muljet, nagu oleks tegemist ühe suure vennaliku perega.

Ukraina kodanikest ning etnilistest ukrainlastest elanikkonda tervikuna ei hävitata neil aladel füüsiliselt, vaid neist püütakse välja kiskuda kõik ukrainapärane, muuta neid Venemaa senisele maailmakäsitusele omaselt identiteedita orjade massiks.

See toobki mu teise postulaadini. Genotsiidi praegune juriidiline määratlus on tendentslik, see ei ole loogiline, terviklik ega õiguse ideed silmas pidades vastuvõetav. Tegemist on oma ajastule vastava kompromissiga.

Juba 1985. aastal kirjutas ÜRO eriraportöör genotsiidikuriteo vältimise ja karistamise küsimustes Benjamin Whitaker, et nii kaitstavate gruppide loetelu laiendamise kui ka nn kultuurilise genotsiidi koosseisuga hõlmamine vajavad lähemat arutelu ning kui ei õnnestu leida lepinguosaliste vahel konsensust, võiks kaaluda genotsiidivastasele konventsioonile sellesisulisi lisaprotokolle.

Genotsiidi määratluse laiendamine

Põhjused, miks ei ole genotsiidi määratlust siiski muutma ega laiendama kiputud, peituvad ühelt poolt rahvusvahelise õiguse üldises rigiidsuses ja teisalt riikide soovimatuses seda teemat aruteludeks n-ö avada, kuna ei ole kindlust, milleni see välja võiks viia.

Paraku on mitmed lähiajaloo võikad sündmused (näiteks Kosovo albaanlaste peal toime pandud assimileerimise ja etnilise puhastuse poliitika, mis päädis 1999. aasta sündmustega, aga ka nüüd Ukrainas lahti rulluv tragöödia) andnud korduvalt põhjust jalad kõhu alt välja võtta.

Venemaa poliitika, mis taotleb ukraina rahvale kollektiivset lobotoomiat, nende kui etnose või nende kui riigirahva tasalülitamist, peaks kahtlemata olema käsitatav õiguslikus mõttes samamoodi, nagu on käsitatud artikli algul toodud ajaloolisi näiteid.

Samuti ei peaks olema kohta mõtteviisil, nagu ei vääriks poliitiline grupp, nt rahvuslased või okupatsioonirežiimile vastupanu osutajad võrdväärset kohtlemist nt usulise rühmaga.

Just selles kontekstis tulevadki Läti ja Eesti parlamentide hiljutised avaldused, aga samuti USA presidendi Joe Bideni märkus Ukrainas toime pandava genotsiidi kohta õigel ajal. On ülim aeg see diskussioon rahvusvahelises suhtluses algatada ning genotsiidi määratlus n-ö korda teha.

Emotsionaalsete argumentidega ei ole juristide maailmas midagi peale hakata. Süda peab muidugi rinnus kuum olema, aga pea tuleks hoida külm. Soovides, et genotsiidi mõiste kataks senisest laiemat paletti vägivallategusid, tuleb asjakohaselt tegutseda.

Eeskätt tähendaks see genotsiidi õiguslikku määratlust laiendavate konventsiooni muudatuste eelnõu ette valmistamist ja seejärel rahvusvahelise konverentsi kokku kutsumist, kus neid muudatusi arutada ning konventsiooni täiendada. Aeg selleks on õige ja kes võiksidki olla õigemad riigid niisugust initsiatiivi näitama kui mitte Nõukogude Liidu ja Venemaa massirepressioonide läbi kannatanud Balti riigid, samuti Ukraina.

Samal ajal on oluline mõista, et Vene relvajõudude üksikud esindajad, terved üksused ning ka Vene riigi poliitiline ja sõjaline juhtkond sooritavad Ukrainas väga suure mastaabiga ning väga raskeid rahvusvahelisi kuritegusid: sõjakuritegusid ning inimsusevastaseid kuritegusid. Need teod ei ole mingilgi määral vähem hukka mõistetavad, kui seda oleks genotsiidikuritegu.

Samuti on vale ja kohatu seisukoht, nagu võiks rahvusvaheline üldsus massiivsete sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude põhjustatud humanitaarkatastroofi lihtsalt pealt vaadata ja mitte sekkuda.

2005. aasta ÜRO üldkogul võeti vastu resolutsioon, milles deklareeriti kohustust kaitsta raskete inimõigusrikkumiste nagu genotsiid, inimsusevastased kuriteod või sõjakuriteod ohvriks langenud elanikkondi. Hiljem on sellist kohustust kinnitatud veel ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1674.

Veelgi enam, lääneriigid on korduvalt tuginenud õiguslikult äärmiselt vaieldavale humanitaarse interventsiooni kontseptsioonile ja leidnud sellest õigustust, et relvajõu abil astuda välja kuritegelike režiimide ohvriks langenud elanikkonna kaitseks (Kosovos 1999. aastal ja Süürias 2017. aastal).

See, et seda praegu Ukrainas ei tehta, ehkki Ukraina valitsus palub abi, ei ole tingitud mitte sellest, et puudub alus kvalifitseerida Ukrainas toimuvat genotsiidiks genotsiidivastase konventsiooni tähenduses, vaid põhjusel, et puudub vastav poliitiline tahe ja julgus.