Eesti juristid: lähisuhtevägivalla ohvrid pole piisavalt kaitstud
Eesti tegevjuristide hinnangul ei suuda riik piisavalt kaitsta lähisuhtevägivalla ohvrite õigusi, selgus Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi raportist. Riigil pole vägivallatsejatest ülevaadet ega nende üle kontrolli, märkisid juristid.
"Eesti on lähisuhtevägivalla osas Euroopa vaieldamatu esinumber ning kolmveerand Eesti advokaatidest peab ohvrite õiguste tagamist probleemseks või väga probleemseks," selgitas uuringu koostaja ja Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja Iris Pettai tulemusi.
"Advokaadid koos prokuröride ja kohtunikega näevad lähisuhtevägivalla juhtumeid lähemalt kui avalikkus," lisas ta.
"Oleme tsiviliseeritud riik, aga probleeme on," nentis Pettai uuringu avalikul tutvustusel riigikogus, mille korraldas sotsiaaldemokraatide fraktsioon. "Meie juristid on eetikaga ja vastutustundlikud inimesed. Uuringus osales 200 tegevjuristi veebiküsitluse teel. Selgus, et üle 70 protsendi juristidest arvab, et inimõiguste tagamisega lähisuhtevägivalla ohvritele on Eestis probleeme. Kõige suurem probleem juristide hinnangul on riigi võime tagada ohvritele elatisraha, et iseseisvalt hakkama saada," rääkis Pettai.
Pettai sõnul on Eesti õigussüsteemi miinuseks ohvrikeskse lähenemise puudumine. "Tähtsad on seadusnormid, regulatsioonid, mitte ohver oma probleemide ja vajadustega," märkis Pettai.
Pettai sõnul on lähisuhtevägivald nii spetsiifiline kuriteoliik, et see vajab seadustes eraldi regulatsiooni. "Varjatud ja keerulist koduvägivalda ei saa lahendada ja menetleda samade meetoditega mis kõrtsikaklust," rõhutas Pettai. "Ka meie õigusruum peaks lähisuhtevägivalla juhtumitele lähenema eraldi, nii et see kaitseks taasohvristamise eest ja julgustaks abi otsima."
Lepitusmenetluse kohta ütles Pettai, et selle juures pole võimalik lepitajal uut võimalikku vägivalda ja teisi riske ette näha ja seega on tegemist ohvri jaoks ohtliku menetlusega. "Samuti on vägivallatseja ühes positsioonis ja ohver sootuks teises. Ohver on traumeeritud, see trauma läheb tal üle võibolla viie-kümne aasta pärast, alles siis võiks lepitada. Kui inimene on traumeeritud ja temaga manipuleeritakse, siis ei saa hakata teda vägivallatsejaga lepitama. Siis vägivald lihtsalt jätkub ja see on ohtlik," rääkis Pettai.
Arenenud riigid tema sõnul praktiliselt lepitusmenetlust nendel põhjustel ei kasuta.
Kohtud ei anna lähenemiskeeldu
Lähisuhtevägivalda põhjalikult uurinud vandeadvokaadi Tambet Laasiku kinnitusel peaks riik ohvrite kaitseks tegema palju rohkem. "Lähisuhtevägivalla ohvrid on erandlikus positsioonis ja vajavad kaitset ka pärast kuritegu," rõhutas Laasik. "Kaitset pole vaja üksnes vägivallatseja eest, vaid ka taastraumatiseerimise eest õigussüsteemis ja menetlustes."
Laasik, kes on kaitsnud kohtuasjades nii ohvreid kui ka vägivallatsejaid, märkis riigikogule esinedes, et tema kogemuse kohaselt on ohvrit aidata palju keerulisem kui vägivallatsejat. "Tänane menetluskord ja materiaalõigus mängivad kaardid kätte just vägivallatsejale," ütles Laasik.
"Minu kogemus ütleb, et vägivallatseja tahab minna väga lepitusmenetlusse, aga ma pole näinud ohvrit, kes seda tahab. Ohvri esimene soov on, et ta jäetaks rahule ja ei peaks enam vägivallatsejaga kokku puutuma," rääkis Laasik.
Siin oleks lahenduseks lähenemiskeeld. "Aastas esitatakse meil 60 lähenemiskeelu taotlust. Võrdluseks - meil on aastas umbes 4000 lähisuhtevägivalla kuritegu," nentis Laasik. Nendest 60 lähenemiskeelu taotlusest rahuldab kohus umbes 15.
Laasiku sõnul on paljudel kohtunikel arusaam, et lähenemiskeeld on vägivallatseja õigusi oluliselt piirav meede. "Kuid prioriteet peaks olema ju ohvri kaitse," märkis ta.
Uuringust selgub ka, et juristide suurim etteheide riigile on, et sel pole vägivallatsejatest ei ülevaadet ega nende üle tegelikku kontrolli. Raskeid juhtumeid ei suudeta ära hoida. Uuringus leiavad advokaadid ka ülekaalukalt, et teise lapsevanema vastu vägivaldne inimene ei sobi last kasvatama ja talle ei tohiks laste hooldusõigust usaldada.
Eesti Avatud Ühiskonna Instituut uuris ligi 200 tegevjuristi, sh advokaatide, prokuröride ja kohtunike hinnanguid õigussüsteemi võimekusele lähisuhtevägivallaga kohaselt tegeleda.
Eesti advokatuuri seisukohad
Mida peaks lähisuhtevägivalla ohvritele lähenemises muutma
Õigusabi tagamine ohvritele
Lähisuhtevägivallaga seotud menetlustes, olgu tsiviil- või kriminaalmenetluses, vajab ka ohver kvaliteetset õigusabi. Põhimõtteliselt on riigi õigusabi saamise võimalus olemas, aga sageli pole ohver sellest isegi teadlik. Lisaks on riigi õigusabi tasumäärad nii madalad, et selle osutamiseks advokaatide leidmine läheb iga aastaga järjest raskemaks; lähisuhtevägivald on aga väga mitmetahuline ja komplitseeritud teema ja vajab kvaliteetseks tegelemiseks sellele spetsialiseerunud advokaati.
Taasohvristamise lõpetamine menetlustes
Taasohvristamise üks tahk on riigi surve vägivaldsetes suhetes olijad iga hinna eest n-ö perelepitusele suunata. On olukordi, kus see võib ohvri seisundit halvendada ning reaalselt suurendada ohtu tema elule ja tervisele. Siin ei tohi eeldada, et üks lahendus sobib kõigile.
Tõhusa sõltuvusravi loomine
Suur osa lähisuhtevägivallast saab alguse alkoholi- või narkosõltuvusest. Sageli määratakse ründajale lisakohustusena ka sõltuvusravi läbimine. Riigil on sellega linnuke kirjas, olukord näiliselt lahendatud, aga menetlusi lähedalt nägevad advokaadid teavad, et päriselus tõhusat ja jäävate tulemustega sõltuvusravi tegelikult praktiliselt ei pakuta. Kui ei võideta sõltuvust, ei võideta ka lähisuhtevägivalda.
Toimetaja: Mari Peegel