Maarja Vaino: pole vaja vastandada emaks olemist ja eneseteostust

Foto: Ken Mürk/ERR

Süstemaatilised vastandused emaks olemise ja eneseteostuse vahel on kuritegelikud ennekõike noortele mõeldes. Just noorena on sul energiat ja tahet oma lapsega tegelda, temaga koos kasvada ja selle kõrval ka tööl käia. Mida vanemaks inimene saab, seda raskem on tal oma rutiini muuta, arutleb Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris.

Kümme aastat tagasi avaldas üks austraallannast hooldusõde raamatu "5 asja, mida inimesed enne surma enim kahetsevad".

See õde, Bronnie Ware, töötas pikki aastaid lootusetute haigetega ning sageli oli just tema see, kes veetis nendega koos nende elu viimased nädalad. Ware hakkas üles kirjutama asju, mida inimesed enne surma kõige rohkem kahetsevad. Selgus, et need kahetsused olid väga sarnased, millele viitab ka tema raamatu pealkiri - viis asja, mida inimesed enne surma enim kahetsevad.

Praegu päevakorral oleva lastetoetuse tõstmise kontekstis olgu märgitud kaks enim kahetsetud asja.

Neist üks on kahetsus, et ei oldud piisavalt koos oma laste ja perega. Ning teine: ma töötasin liiga palju. Ühtlasi ei kuulnud hooldusõde Ware kedagi kahetsemas, et oleks pidanud tegema rohkem tööd ja karjääri. Pigem suhtuti ükskõikselt kokku aetud varandusse ning sooviti, et kõik oleks korras inimestega, keda nad armastavad.

Selles valguses on päris huvitav jälgida, kuidas emadust ja karjääri on hakatud vastandama. Töö ja karjäär on toodud eeskujuks kui midagi õnnestava eneseteostuse juurde kuuluvat.

Emadusest rääkides seevastu jääb kõlama midagi nagu isiksuse mandumisega seonduvat. Emadus on peaaegu võrdsustatud emaseks olemisega, sünnitusmasinaga, lausa millegi loomalikuga, nagu nähtub ka peaministri hiljutisest sõnavõtust. Millegipärast mõjub selline suhtumine klassikalise psühholoogilise projektsioonina, kus teistele omistatakse iseenda hoiakuid ja arusaamu. Teisi või ebamäärast üldsust süüdistatakse asjades, mis on sugenenud süüdistaja enda peas.

Pean tunnistama, et need süstemaatilised vastandused emaks olemise ja eneseteostuse vahel on kuritegelikud ennekõike noortele mõeldes. Just noorena on sul energiat ja tahet oma lapsega tegelda, temaga koos kasvada ja selle kõrval ka tööl käia. Mida vanemaks inimene saab, seda raskem on tal oma rutiini muuta ning ühel hetkel ollaksegi vanur surivoodil, kes kahetseb ennekõike seda, et tal pole järeltulijaid või ta on nendest karjäärile keskendudes võõrdunud.

Noortele võib muidugi rääkida sellest, et on oluline leida oma tee eneseteostuseks, andes endale aru, et see ei vastandu kuidagi emaks või isaks saamisega. Avalikkuses toimub sageli aga just vastupidine: noortele antakse mõista, et valida tuleb pere loomise või isikliku õnne vahel.

See suhtumine, mida kahetsusväärselt kultiveeris president Kersti Kaljulaid ja näib, et praegu ka peaminister Kaja Kallas, kannab mõistagi vilja. Olen kohanud paljusid noori, kes enesekindlalt on teatanud, et lapsi nad küll ei plaani saada, sest kavatsevad elada oma elu.

Aga kogu lääne ühiskond, mis seda "oma elu elamist" nii innukalt on taga ajanud, vaevleb juba pikemat aega vaimse tervise kriisis. Üksindusest on saanud pandeemia. Enesetappude arv kasvab. Depressante kirjutatakse välja aina noorematele ja aina massilisemalt. Aga vähemalt on "oma elu", mis sellest, et üksinduses ja masendav. Peaasi, et pole lapsi, neid naisi loomaks muutvaid tüütusi!

Omal ajal kirjutas juba Tammsaare, et "lapseta naisel on mugavam teenistust pidada, lapseta naine on mugavam kaaslõbutseja mehele, temaga on palju mugavam abielu lahutada, teda on mugavam armastada, tema kaasas on hulga kergem mugavat korterit leida või võtta ning mugavus on tänapäev peaasi."

Kas nii?

Võib-olla peaksid ka poliitikud enne suurte otsuste langetamist tegema hooldusõe tööd? Ehk paneks see perspektiivid selgemini paika. Tekitaks arusaamise, et lapsed on normaalsus, et soov olla oma lastega koos on normaalsus. Ja kui miski on ebanormaalne, siis sisendamine, nagu oleks ainult töine karjäär ilma lasteta õnne alus.

Elu mitmekülgsusest oleks hea aru saada enne surivoodile jõudmist. 


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: