Ma ei hakka arvustama lastetoetuste suurendamise eelnõu sisu ehk summasid ja põhimõtteid, kas ja kuidas lapsi kõige parem oleks toetada. Laiendan natuke vaid tausta asjus, millest räägitakse vähe või üldse mitte.

Enne millelegi kulutamist peaks teadma, kui suur see kulu on. Aga me ei tea, kui palju Eestis tuleval aastal lapsi on, sest ka põgenike lapsed saavad lastetoetusi. Praegu peaks olema põgenikke ca kolm protsenti elanikest.

Mul ei ole midagi selle vastu, et juba siia jõudnud kolme lapsega Ukraina ema hakkab uuel aastal saama 1000 eurot lastetoetusi, kui selline seadus tuleb. Ent siiski: kas on ikka väga hea mõte saata sõja ajal välja signaal, et Eesti on riik, kus tulevast aastast hakatakse maksma Euroopa kõige suuremaid lastetoetusi?

Riik võiks esmalt tagasi maksta oma võlad täiskasvanud kodanikele. Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus jättis kõigile Eesti palgasaajatele rohkem kui aasta jooksul maksmata neli protsenti teise pensionisamba raha. Nende meelest oli esimesel koroona-aastal riigis nii suur kriis, et suuremat enam tulla ei saa.

See neli protsenti teeb näiteks 1000-eurose brutopalgaga inimese kohta 40 eurot kuus pluss intressid. Sama palju, kui eelnõu järgi peaks juurde saama ühe lapsega pere. Võla väljamaksmine lükati just 2023. aastasse. Alustaks ehk sellest. Ja kui see makstud, alles siis liiguks lastetoetuste suurendamise juurde.

Kõige rohkem hädas on lähiajal ikkagi väikese sissetuleku ja suurte küttekuludega inimesed. Näiteks üürikorterites tudengid, üksikud vanemad inimesed, renoveerimata majade elanikud. Lastetoetusest on neile vähe abi. Kui näiteks kolmelapselise pere kaks vanemat last käivad ülikoolis ja peavad üürima teises linnas korterit, siis lastetoetuste mõttes oleks see pere ühelapseline.

Minu ümbruskonnas paistis, et aastavahetusel loodud vajaduspõhiste toetuste süsteem oli alguses küll keeruline, aga kui asi selgeks sai, toimis see hästi ja aitas tõesti neid, keda vaja. Kindlasti saab selleski osas midagi veel paremaks teha.

Ma väga loodan, et kaine mõistus võidab. Ja et enne, kui lastetoetusi tegelikult tõstetakse, tekib ühiskonnas ka võimalus arutada, kelle toetusi ja kui palju on õige ja kasulik tõsta.

Anu Jõesaar on kirjastaja, kes on aastaid töötanud sotsiaalvaldkonda kajastanud ajakirjanikuna.