Meil räägitakse palju sellest, kui oluline on teadmis- ja tõenduspõhine poliitikakujundamine. Seepärast vaatasingi, mida ütlevad rahvusvahelised teadusuuringud ja Eesti teadlased lastetoetuste mõju kohta. Ma rõhutan: teadusuuringud. Mitte lihtsalt statistiline korrelatsioon, tellitud analüüsid, kellegi veendumus või kõhutunne.

Valdavalt on teadusuuringud üksmeelel selles, et otsesed rahalised toetused aitavad vähendada laste vaesust. Universaalseid lastetoetuseid soovitataksegi rakendada just neis riikides, kus on kõrge laste vaesuse riskimäär ehk ühiskonnas on läbivalt probleeme laste toimetulekuga. Eestis on laste vaesuse riskimäär alla Euroopa Liidu keskmise. Ehk kogu ühiskonda läbivat laste vaesuse probleemi meil ei ole.

Universaalne lastetoetuste süsteem lähtub põhimõttest, et lastega pered teevad laste kasvatamisega seoses kulutusi, mida lasteta peredel pole, ja seetõttu katab ühiskond osa neist kulutustest solidaarselt. Kuna kiire hinnatõus on kasvatanud laste ülalpidamise kulusid, võib universaalset toetuse tõusu pidada eesmärgipäraseks.

Aga universaalsuse põhimõtte ja majandusliku loogikaga on vastuolus Eestis kehtiv progresseeruv süsteem, mille puhul alates kolmandast lapsest toetuse määr oluliselt tõuseb. Sest nn mastaabisäästu tõttu täiendavad kulud igale järgnevale lapsele hoopis vähenevad.

Otsestel toetustel on ka varjupool. Täiendav raha ei lähe alati lastega seotud kulutustele. Samuti jäävad tulemusena emad tihtipeale tööjõuturult eemale. Tööjõupuuduses vaevlevas Eestis oleks suur kaotus see, kui peretoetuste suurus võrreldes potentsiaalselt saadava töötasuga ei motiveeriks vanemaid enam tööle minema.

Ja neile, kes väärtustavad eelkõige sünnijärgset eesti rahvust, tasub meelde tuletada, et riiklikke peretoetusi saavad kõik Eesti elanikud, ka tähtajalise elamisloaga välismaalased. Helded sotsiaaltoetused on üks immigratsiooni kasvulava.

Teine suur küsimus lastetoetuste kohta on selle mõju sündimusele. Poliitikud väga loodavad, lausa lubavad meile, et lastetoetuste kasv suurendab ka sündimust. Paraku valmistab elu pettumuse. Ei saa öelda, et mõju sündimusele üldse ei ole. Aga tõendatud mõju on mööduv ning eelkõige kitsamate ühiskonnagruppide käitumisele.

Näiteks pärast kolmanda lapse toetuse märkimisväärset kasvu 2017. aastal tõusis Eestis hüppeliselt kolmandate ja järgnevate laste sündide arv. See tõus on väheke taandunud, kuid siiski sünnib kolmandaid ja järgmisi lapsi endiselt rohkem kui enne reformi. Aga palju enam kui kolmandate ja järgmiste laste sünd kasvas, on vähenenud esimeste ja teiste laste sünd. Ehk kolmandate ja järgnevate laste suuremast sünnist pole kasu, kui esimesi ja teisi lapsi juurde ei tule.

Kokkuvõttes ei ole Eesti summaarne sündimuskordaja suurenenud. Sündide hulgaga ei ole me lähenenud rahvastiku taastetasemele. Ühiskondlikud protsessid ei ole nii lihtsad, et paned masinavärki mündi sisse ja saad soovitud tulemuse. Võib ju väita, et ilma otseste toetusteta oleks olukord veel hullem. Seda uskumust ei ole võimalik paraku usaldusväärselt tõendada.

Kas valitsused üldse saavad mõjutada sündivate laste hulka? Teaduskirjanduses tõdetakse, et perepoliitika meetmetega on põhimõtteliselt küll võimalik sündimust suurendada. Aga rahalisest toetusest on ühiskondlikult laiema ja pikaajalisema positiivse mõjuga teenuste ning töö- ja pereelu ühitamise võimaluste pakkumine: lapsehoiuteenused, tervishoiuteenused, vanemapuhkus ja paindlik töökorraldus.

Ei saa salata, et teadmiste kõrval on demokraatlikus ühiskonnas oluline roll ka väärtuspõhisel ehk maailmavaatelisel otsustamisel. Lisaks tuleb arvestada huvisid nagu erakondade olemuslikku huvi võimule püüelda. Aus ei ole aga see, kui räägitakse tõenduspõhisest poliitikakujundamisest, kuid tegelikke otsuseid tehakse üksnes ajendatuna uskumustest, maailmavaatest või huvidest.

Ma ei ole kohanud mitte ühtegi poliitikut, kes ei tahaks lastetoetusi tõsta. Miks siis kõik üksmeeles riigikogus esimesel lugemisel olevat perehüvitiste seaduseelnõu toetama ei torma? Ehk seetõttu, et Eestis on juba praegu lastele- ja peredele mõeldud teenuste püsikulude katmisega raskusi. Ja mis kasu on otsese lapsetoetusena kätte makstud piskust rahast, kui häid õpetajaid koolides ei ole ning arstiabi pole kättesaadav?

Esmaspäeval riigikogus esimesel lugemisel oleva eelnõu puhul püütakse jätta muljet, et valik on ainult poolt või vastu olla. Tegelikult pole ju küsimus üksnes jah või ei vastuses. Alternatiive on palju. Riigikogu kätes on õigus ja kohustus muuta see eelnõu jõukohaseks ja mõistlikuks, arvestades parimat teadmist.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.