Mari-Liis Sepper: lapsevanemaid tuleb toetada seal, kus mured suurimad

Enne kui lastetoetuste suurendamist tervitada, peaks pidama silmas, et Euroopas sünnib lapsi rohkem neis riikides, kus on loodud võimalikult mitmekesised ja head võimalused töö ja pereelu ühitamiseks ning kus on suurem naiste tööhõive, kirjutab Mari-Liis Sepper.
Eeldame, et lastetoetused on poliitikute huviorbiidi keskmesse võetud siira sooviga toetada lapsevanemaid laste kasvatamisel ja vähendada naiste, eriti üksikemade vaesust.
Eeldame, et see ei ole poliitiline spinn, mille peale arvatavasti vähemalt osad Eesti emad tahaks koostada avaliku toetuskirja peaminister Kaja Kallasele, kelle juhitud sooliselt tasakaalus valitsusel on lahendada korraga mitu kriisi, sh tagada ettevalmistus, et suudaksime end kaitsta võimaliku agressiooni vastu.
Pirjo Turk on uurinud lastetoetusi viimasel aastakümnel. Tema tähelepanekute järgi 2014. aastani lapsetoetust pikka aega ei tõstetud. Toetuse määr oli esimese ja teise lapse eest 19,18 eurot ning kolmanda ja iga järgmise lapse eest 76,72 eurot. Alates 2015. aastast tõsteti lastetoetusi aasta-aastalt nii, et 2019. aastaks oli esimese ja teise lapse eest saadava toetuse määr 60 eurot ning kolmanda ja järgnevate laste eest sada eurot.
See tähendab, et lastetoetusi on viimastel aastatel järjepidevalt tõstetud. Lastetoetused on olnud tagasihoidlikud, kuid see ei ole kindlasti vaadeldav riigi poolt lastele hinnasildi panemisega.
Alates 2017. aastast on Eestis lasterikka pere toetus, mis laienes peredele, kus on kolm või rohkem kui kolm last. Sünniregistri andmetel oli 2018. ja 2019. aastal kolmanda lapse sünde rohkem kui 2017. aastal. Lasterikka pere toetusel võis siin olla positiivne mõju, aga kindlasti ei ole see ainult toetuse teene.
Alates kolmandast lapsest on praegu kavandatud lastetoetus suurem arvatavasti seetõttu, et siingi soovitakse mõjutada perede otsust saada kolmas laps.
Enne kui toetuste suurendamist tervitada, peaks pidama silmas seda, et Euroopas sünnib lapsi rohkem neis riikides, kus on loodud võimalikult mitmekesised ja head võimalused töö ja pereelu ühitamiseks ning kus on suurem naiste tööhõive. See tähendab, et perepoliitikat tuleks vaadata koos soolise võrdsuse poliitikaga ning toetada lapsevanemaid seal, kus mured kõige suuremad.
Näiteks on Eestis mure lastesõime kohtade leidmisega, mis sunnib just naisi pikemalt koju jääma, st karjäärikatkestus ja palga mitteteenimine on ajaliselt pikem kui peaks. See mõjutab omakorda naiste majanduslikku sõltumatust, edasijõudmist karjääriredelil ja ka järgnevate laste saamise otsust. Ka neil teemadel tuleks debateerida.
Toimetaja: Kaupo Meiel