Viimati olime Družkivkas neli nädalat tagasi. Siis oli see linn sügavas tagalas. Nüüd on olukord kardinaalselt muutunud.

Selle nädala alguses purustas Vene rakett sean rohkem kui kümme maja.

"Nüüd elame kõik siin rusude vahel. Näete, siin oli maja – enam ei ole. Seal sai surma üks vanaproua. Teda ei suudetud päästa. Pool kolm öösel päästeti üks naine, tänu jumalale jäi ta ellu, aga 70-aastast vanaprouat ei õnnestunud päästa. Ta hukkus rusude all," rääkis Nelli.

Kuid lahkuda Družkivkast Nelli ja tema naabrid ei kavatse.

"Me ei hakka kuhugi minema, sest oleme siin sündinud ja kasvanud. Teeme kõik korda, koristame prügi. Meile toodi kilet, et katus kinni katta. Peame seda ise tegema. Natuke meid abistati. Lubatakse, et võib-olla keegi veel kuidagi aitab. Hetkel aga elame varemetes," ütles Nelli.

Kohaliku ajalehe ajakirjanikud tegid oma toimetusest humanitaarabi keskuse. Neljapäeval jagati seal väikelaste vanematele mähkmeid ja hügieenitarbeid.

"Inimesed on hakanud tasapisi linna tagasi tulema. See on seotud sellega, et neil, kes sõja alguses linnast lahkusid, sai raha otsa. Sellepärast inimesed naasevadki," ütles humanitaarabi keskuse juht Andrei Nazarov.

Linna elanikel on palju probleeme ning humanitaarabi jagamisega neid kõiki lahendada ei saa.

"Sõja tõttu on meie peamiseks probleemiks vee- ja gaasivarustuse puudumine. Tsivilisatsiooni hüvedest on alles jäänud ainult internet ja elekter," lausus Nazarov.

Viimastel nädalatel on linna elanikud harjunud veejärjekorras seisma.

"Kord tuuakse vett, kord mitte. Seisad järjekorras, on nagu vett, aga siis saab see otsa. Järjekord on pikk, siin tuleb seista vähemalt pool päeva," rääkis Sergei.

Paakauto juht Aleksandr oli veendunud, et vett jätkub kõigile ning et varsti saab kõik korda. "Loomulikult kõik taastatakse, sealhulgas veevärk. Kõik saab korda. Loodame, et paari päeva jooksul," ütles ta.