Mait Klaassen: Tasuta kõrgharidus. Kas see ongi tasuta Eesti?

Mait Klaassen
Mait Klaassen Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Maaülikooli rektor Mait Klaasen püstitas mullu novembris ERR-is portaalis ilmunud arvamusloos mõned meie kõrgharidusega seotud võtmeprobleemid ja oli lootusrikas. Kas tema optimism on täna säilinud? Pigem on suuremaks muutunud küsimärk: kuidas edasi?

Ülikoolide halduslepingute allkirjastamine ei ole endiselt võimalik, sest riik ei ole jätkuvalt leidnud lisaressursse ja me ei ole lähemal pikaajalisele kokkuleppele õppemaksude küsimuses. Samal ajal, kui midagi ei toimu, kaotavad ülikoolid tööjõudu, inimeste motiveeritust ja praktilises vaates talente, kes võiksid arendada kõrgharidust ja teha teadust. Mida me ütleme sel kevadel oma parimatele lõpetajatele nii bakalaureuseõppes, magistriõppes kui ka doktorantuuris? Kas ütleme, et oodake veel, riik mõtleb, kunagi tulevad paremad ajad?!

Kalliks minev kokkuhoid

Saame kõik aru, et ühiskonna ja poliitikute fookus on kahtlemata olnud viimastel kuudel Ukrainal ja üha enam ka inimeste toimetulekul. See on mõistetav. Siiski on Eesti tulevik, meie rahvusliku intelligentsi taastootmine ja iga uue põlvkonna õpetamine, samavõrra oluline.

Küsimus ei ole üksnes õnges ja kalas, ehkki on selge, et kõrgharidus parandab hakkamasaamist ja võimalusi. Erinevad uuringud näitavad, et kõrgharidusse investeeritud rahast on kasu kogu ühiskonnale. Selle investeeringu tulusus on ainuüksi maksutulu arvestades ühiskonna jaoks 7,5 – 8,5 protsenti aastas (vaata ka Kadri Männasoo artikkel: Mida kõrgharidus väärt on ja kelle jaoks? Postimees, 8. juuni ). Kuhu siis veel oleks riigil otstarbekam investeerida kui kõrgharidusse? Miks me kõhkleme vajalike otsuste tegemisel?

Raske öelda. Akadeemik Aaviksoo nendib (02.06.2022, ERR ), et meil puudub mõtestatud kõrghariduspoliitika ja olukorras, kus me ei tea, mida tahame, on keeruline põhjalikke ja mõistlikke rahastusotsuseid langetada.

Isegi kui nõustuda, et hariduspoliitika tukub, tuleb ära teha rahastamisotsused, mis võimaldavad meil vähemalt tänast haridust säilitada. Et me ei peaks nii umbes aastal 2030 nentima, et sõbrad, kõrghariduse reformimise asemel tuleb seda hakata uuesti üles ehitama. Kui aasta tagasi rääkisime, et kõrghariduse rahastamises haigutavat auku saaks tasandada sammuga 15 protsenti aasta kohta, siis inflatsiooni kiire kasvu tingimustes ei ole ka see enam piisav. Tänase mudeliga jätkates räägime minimaalselt 20-protsendilisest sammust ja veel aasta hiljem alustades tuleks teha veel suurem samm. Küsite, miks?

Ülikoolid on jätkuvalt valmis riigi soovidele vastama, mitmetel erialadel vastuvõttu kasvatama ja Eesti inimeste haridustaset tõstma, kui rahastamine seda võimaldab. Siiski on näha esimesi väsimuse märke ja plaane erialade sulgemiseks. Need on pika mõjuga otsused, mis ülikoolidele kohest rahalist leevendust ei too. Sõltuvalt õppekava pikkusest tekib võimalik suurem kokkuhoid kas kahe või kolme, läbivatel õppekavadel aga viie aasta pärast. Kui siis aga tuleb hakata neid erialasid uuesti avama ning õppekava loomist otsast alustada,  siis vahepeal lahti lastud või muu tööga hõivatud õppejõudude uuesti leidmine ning soovitud taseme saavutamine võtab aega mitu korda kauem. Tõenäoliselt ka rohkem raha.

Kõik mõistavad, aga...

Riigi kokkuhoid kõrghariduselt tähendab seega ennekõike kokkuhoidu õppejõudude palgalt, sest soe tuba üliõpilastele ja aruandlus riigile tuleb esimesena kinni maksta. Ülikoolid ei saa õpetamise eest maksta ka teadusrahaga, sest rahastajad hoiavad neid tegevusi lahus ja kehtib pigem see, et kõik, mis pole projektist otseselt lubatud, on keelatud.

Rektorid on kohtunud kõigi erakondade esindajatega, uurinud nende seisukohti, selgitanud meie probleemi ja avaldanud oma arvamust meie kõrghariduse tuleviku suhtes. Tuleb öelda, et mõistmist oleme kohanud kõigi poolt ja erinevused on üksnes nüanssides. Meile on poliitikud öelnud, et õige aeg on oodata lahendusi augustis, mil menetletakse riigieelarve strateegiat. Loodame, et sõna peetakse. Viimase aja poliitilised sündmused on aga taas tõstatanud küsimuse, kas jälle öeldakse ülikoolidele, et kuulge, tegemist on pikaaegse probleemiga ja selle üle hakkame vaidlema aasta 2023 valimiskampaanias? Annaks jumal, et ma eksin.

Niisama lihtsalt kõrgharidust sel korral siiski kõrvale lükata ei õnnestu. Mulle tundub, et ühiskonnas on laiemalt aru saadud, et eestikeelse kõrghariduseta on meie tulevikuperspektiiv tume. Mitmed tööandjad ja eri valdkondade tipud on seda samuti avalikult välja öelnud.

Tallinna Ülikooli professor Rein Raud selgitab meie unikaalsust, öeldes (Arenguseire Keskuse blogi, 26.05.2022 ), et meil "pole kultuurilistel põhjustel võimalik muutmata kujul üle võtta kõiki suurkeelsete riikide kõrghariduspraktikaid, sest need ei arvesta väikese keeleruumi vajadustega. Paljudel riikidel puudub tarve aktiivselt hoolitseda oma keelelise jätkusuutlikkuse eest." Kui kaotame võime pidada eesti keeles teaduslikku debatti vähemalt baastasemel, on tõesti õige pea käes küsimus, milleks meile Eesti kõrgharidus?

See ei tähenda, et peaksime lõpetama vaidlused, kui palju ja keda peaks ülikoolid õpetama. Vastupidi, teades, et peamegi kogu aeg ühelt poolt kohanema, teiselt poolt ise teed rajama ning samal ajal ka noorte soove arvestama, on mõõdukas rahulolematus ja mõistlik vaidlus edasiviiv. Kui keegi arvab, et ülikoolide sees õppekavade ja õppe sisu üle, sh koos tööandjatega, pidevalt ei vaielda ega tehta muudatusi, siis tulge külla, räägime.

Debatt on vajalik

See ei tähenda, et ka suuremat revisjoni ei võiks ega peaks aeg-ajalt tegema. Vahest ongi nüüd õige aeg see ette võtta – vaadata üle meie vajadused ühiskonna jätkusuutlikkusest lähtuvalt, viia tasuta kõrgharidusest välja need valdkonnad, mida pole esmatähtsana tarvilik ette valmistada ja korrastada veelgi (kõrg)haridusmaastikku. Tegelikult vajab üle vaatamist kogu meie haridussüsteem, et saaks heita kõrvale mitte nii vajaliku ja tugevdada vajalikku.

Ka rahastamismudeli üle võime edasi vaielda. Tartu Ülikooli teadlaste uuring ja Arenguseire Keskuse raportid pakuvad selleks palju mõtteainet. Näiteks ka seda, et tasuta õppimise võimalus ei taga täna enam kõrgharidusele võrdset ligipääsu. Viimase kaheksa aasta jooksul, praeguse õppetoetuste süsteemi loomisest alates, on uuringu kohaselt toetuste ostujõud kahanenud pea veerandi võrra. See tähendabki ju otseselt seda, et ligipääs kõrgharidusele on selle aja jooksul oluliselt vähenenud.

Hakkame siis revisjoniga ja eesmärkide seadmisega peale, aga kõrghariduse rahastuse kasvatamine ei saa oodata selle taga. Meie ei saa anda kõrgharidust tasuta, me ei saa õpetada tasuta ega arveid tasumata jätta.

Nagu pole olemas tasuta kõrgharidust, pole olemas ka tasuta ega odavat Eestit. Keegi maksab alati. Kõrghariduses on see kohustus praegu riigil ja seda kohustust tuleb võtta tõsiselt.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: