Rahulolematus kõrghariduse rahastamisega on viimastel aastatel üha teravnenud ja nüüdseks on väidetav puudujääk jõudnud 100 miljoni euroni aastas. Detailidesse süvenemata on probleem lihtsalt arusaadav: ülikoolide* rahastamine on sisuliselt külmutatud 2016. aasta tasemele, aga SKP ja riigieelarve on kosunud üle 50 protsendi.

On tore täheldada, et kõik asjaosalised, sealhulgas ka terve rida haridusministreid, pole probleemi eitanud. Nad osalevad aktiivselt erinevatel koosolekutel ja ümarlaudadel, tellivad uurimusi ja koostavad mudeleid, aga ... midagi ei juhtu. Milles siis asi?

Kogemus osundab, et niisugustel puhkudel pole probleemi tuum rahas või õigemini selle puuduses, probleem on sügavam ja mitmetahulisem. Arusaadavalt puudub poliitiline tahe, aga tajutav on ka laiema, otsustajaid tegutsema sundiva ühiskondliku toetuse või nõudluse puudumine. Võib vist väita, et ülikoolides toimuv ei ole piisaval määral kooskõlas erinevate huvigruppide ootustega, moodsamas kõnepruugis: ülikoolide väärtuspakkumine ei vasta klientide ootustele.

Mõned näited. Tööandjad kurdavad lõpetajate teadmiste teoreetilisuse ja tööturgu eirava erialase jaotuse üle ning asutavad Cleveroni akadeemia ja Jõhvi programmeerimiskooli. Üliõpilased ootavad paindlikumaid õppevorme, kaasaegsemaid õppemetoodikaid ja tugisüsteeme. Õppejõud-teadlased muretsevad bürokraatia vohamise ja kutsekoolistumise pärast ning ülikoolid korraldavad järelkonkursse, et õppekohti täita.

Osa poliitikud ei mõista, miks peaks Eesti raha eest koolitama välismaa üliõpilasi, teised jälle hindavad ülikoolide kvaliteeti just välisüliõpilaste arvu ja üleilmsete edetabelite järgi. Vastab tõele, et paljud õppejõud saavad Eesti keskmisest vähem palka, aga tõsi on seegi, et paremaid välisprofessoreid palgatakse kuuekordse keskmise palga eest.

Sellises olukorras pole selge, mida lisaraha eraldamine õieti vastu annaks. On neidki poliitikuid, kes ütlevad, et alles said teadlased teadusrahastamise ühe protsendi otsusega 50 miljonit eurot juurde, kas sellest ei piisa? Kas või aitäh ütlemiseks.

Kokkuvõtvalt: kõrghariduses on kuhjunud rida lahenduseta või vähemalt selgeks rääkimata probleeme, mille paine raskendabki tarvilike rahastusotsusteni jõudmist. Me ei tea, mida me tahame!

See kõik on kõrghariduspoliitikute ja teiste asjameeste tegemata töö. Samas igasorti arenguplaane on kõvasti arutatud, hiljuti valmis silmapaistva kaasamiskampaania saatel haridusvaldkonna arengukava aastateks 2021-2035, kust võiks otsida vastuseid eeltoodud küsimustele. Sealt leiab aga igati kaasaegse progressiivse haridusmõtte esitluse koos kinnitusega, et see vastab kõikidele olulistele rahvusvahelistele arengudokumentidele. Hea seegi. Aga meie probleemid?

Mõistlik kõrghariduspoliitika peaks lähtuma Eesti huvidest ja eeldab sihikindlat tegutsemist vähemasti kümnekonna aasta jooksul, et mingitegi tulemusteni jõuda. Kahetsusväärselt ammendus eelmise reformi hoog kohe peale rahastamise 40 protsendi võrra suurendamist, vaevalt kolm aastat peale käivitumist. Kusjuures põhiliseks probleemiks ei olnud mitte rahastamise külmutamine, vaid haridusministeeriumi/valitsuskoalitsioonide suutmatus sõnastada vajalikku pikaajalist poliitilist sisendit halduslepingute sõlmimiseks ülikoolidega.

Vajaliku poliitilise visiooni puudumine jättis ametnikud ülikoolide huvide ja ambitsioonide meelevalda ja peale tarvilisi vastastikkuseid kompromisse detailides läks kõik nii nagu ennegi. Selle "leppe" kahetsusväärne kõrvalprodukt ongi praegune rahastuskriis.

See on halb, õieti väga halb! Eesti vajab selget ja arusaadavat, laiematele avalikele huvidele vastavat kõrghariduspoliitikat ja selle sõnastamine seisab meil ees.

Seepärast lähtub kirglik arutelu selle üle, kas jätkata tasuta kõrgharidusega (ja leida eelarvest (selleks korraks) 100 miljonit eurot) või minna üle tasulisele kõrgharidusele asjale valest otsast. Raha on vahend, mitte eesmärk ja rahastamismudel on tehnoloogia mingi eesmärgi saavutamiseks, mitte õnne valem.

Pole kahtlust, et kujunenud tingimustes ei ole ülikoolid enam suutelised oma ülesandeid täitma, isegi senisel tasemel mitte. Vajame esmast lahendust selleks ja järgmiseks eelarveaastaks. Aga seejärel on vaja rohkem selget arusaamist sellest, mida me ühiskonnana ülikoolidelt ootame. Alles seejärel tuleks rääkida õppemaksudest ja/või riigieelarvelisest rahastusest, laenuskeemidest ja muust.

Kõik see on haridusministri otseseks ülesandeks, loomulikult koos ministeeriumi ja partneritega. Alustada võiks Eesti huvidest lähtuvate probleemide selgest sõnastamisest. Selleni saab jõuda selge visiooni ja ekspertarvamuse toel, mitte kildkondlikke huve esindavate ajurünnakute eklektilise summeerimise teel.

Kui niisugune lähtekoht on sõnastatud, siis võiks loota, et leitakse ka võimalikud lahendusteed ning järgmine valitsus jõuab asjakohase ja tarvilise rahastusega kõrghariduspoliitika väljatöötamiseni.

Kui on selge tahtmine vajalikku asja osta, siis leitakse ka raha. Vastupidi juhtub harva.

* Räägin ülikoolidest ja palun vabandust, et ma rakenduskõrgkoole otsesõnu ei puuduta. See on lihtsustus, rakenduskõrgkoolid vajavad lihtsalt eraldi käsitlemist.