Ligi kolmkümmend aastat tagasi seisin minagi koos kümnete tuhandete inimestega Balti ketis, käisin Eesti iseseisvust taastama kutsuvatel koosolekutel ja laulupidudel. Tunne oli ülev ja jäi mulje, et terve eesti rahvas on kokku tulnud. Me lubasime süüa kartulikoori, kui ainult saaks elada vabas Eestis ja otsustada ise enda elu üle.

Me kõik soovisime, et elu Eestis oleks võimalikult hea, kodanikust peetaks lugu ning igaühele oleksid ühtviisi kättesaadavad kõik teenused alates elektrivarustusest kuni hariduseni. Nagu toona, nii ka praegu on meil südames soov, et meid kõiki koheldaks võrdselt. Et meil oleks võimalikult palju vabadusi ja õigusi. See kõik on kirjas ju Eesti Vabariigi põhiseaduse peatükis II.

Selle peatüki paragrahvid 8 – 55 räägivad valdavas enamuses õigustest. Nii ongi kujunenud arusaam, et Eesti riik on õigused jätnud kodanikele ja kohustused riigile. Kuid nii see ju ei ole. Iga õigus on teiselt poolt ka kohustus see õigus välja teenida.

Kasvavad nõudmised

Me tahame ja koguni nõuame riigilt võimalikult palju tuge ja teenuseid, unustades targu ära ühe pisiasja, et ka kõige väiksem saadud hüve maksab midagi. Öeldakse, et hea sõna ei maksa midagi, ent hea sõnaga peret ei toida, tuba ei soojenda ja linna ei valgusta. Ka ei saa sellega sõita. Head sõna on hea kuulda, aga see jääb  siiski heaks sõnaks.

Kui meenutame Eesti taasiseseisvumise aegset taristut kasvõi teede-tänavate ning ehitiste osas, siis praegusega ei ole isegi eriti midagi võrrelda, olukord on muutunud tundmatuseni. Meil on väga head infrastruktuurid, meie koolimajad ja haiglad on heas korras, me ei pea enam linnades ja linnade vahel sõitma tossavate busside ja taksodega, meie rongid on vaiksed ja puhtad.

See kõik on saavutatud väga suure tööga, maksude kogumisega ja viimasel perioodil ka suuresti Euroopa Liidust saadud raha abil. Mida aeg edasi, seda kallimaks läheb parendamine, aga üha suurenevad ka meie endi nõudmised. Jätkuvat arengut saab tagada majanduskasvuga ja maksude parema kogumisega. Ehk peaksime tegelikult mõtlema hoopis ümber ja küsima endalt, kuhu ja kuidas saaksime ja tahaksime panustada?

Aga mida teeme me tegelikult? Iga uue suurema ettevõtte rajamisel põrkume vastuseisule, sest alati leidub keegi, keda häirib mõne uue tehase või tuulepargi rajamine. Kõik me oleme saanud jälgida võitlusi tselluloositehase, tuuleparkide, Rail Balticu ja üldse kõigi suuremate ettevõtmiste vastu. Inglased nimetavad seda sündroomiks: not in my backyard (mitte minu tagaaias). Kuid head inimesed, kust teie arvates tekib see raha, mille eest me elame ja areneme, kui me ei taha lubada mingeidki uusi suuri ettevõtmisi?

Samal ajal pole kuhugi kadunud soov tarbida tasuta teenuseid. See soov on isegi kasvanud. Päevast-päeva soovime saada kõrgemat palka, suuremat pensioni, paremaid teid jne. Tasuta asju pole paraku olemas. Nii on vähemalt mulle õpetatud.

Ootuste ja rahastuse käärid

Oleme viimastel aegadel rääkinud palju tasuta kõrgharidusest ja Eesti võimest sellega edasi minna. Jah, meie ülikoolid on kõik maailmatasemel, aga millegipärast levib ühiskonnas arvamus, et üha väiksemat proportsiooni meie ühisest rahakotist ülikoolidele eraldades suudame ikkagi säilitada ülikoolihariduse kõrge taseme.

Kirjeldatud tendents on kestnud juba aastaid ning näib, et paranemist ei too ka järgmine aasta.

Võib tunduda ju lausa kiiduväärt, et ülikoolid on säilitanud ja parandanud oma õppekvaliteeti vaatamata finantseerimise järjest suurenevale mahajäämusele. Allpool olevast tabelist näeme, et tasuta kõrgharidust andvatest riikidest investeerivad kõrgharidusse vähem vaid Küpros ja Kreeka.

Seejuures räägime endast kui kõige targemast rahvast ja talentide koju kutsumisest. Tegutseme aga samal ajal põhimõtteliselt teises suunas. Väidetakse muidugi, et teadus sai ju äsja ühe protsendi SKT-st, kuid arvestamata jäetakse, et lisandunud vahenditest jõudis ülikoolidesse haridus- ja teadusministeeriumi kaudu hoopis väiksem osa.

Jah, vaieldamatult on vaja suunata rohkem raha innovatsiooni ja koostöösse ettevõtetega, kuid otseselt teadusesse ei lisandunud kuigi palju raha. Koostöö ettevõtlusega eeldab, et ülikoolides on piisavalt andekaid inimesi ja uurimisgruppe, kes suudaksid luua leidlikke lahendusi, kuid reaalsus on see, et teaduse juures on üha raskem hoida selliseid andekaid noori, sest nad valivad tihti kergema töö ja stabiilsema sissetuleku kusagil mujal.

Teadusraha lisandumine läbi ettevõtlusprogrammide ei aita paraku väga palju kaasa teadlaskonna järelkasvule, õpetamisele, emakeelsele terminiloomele ja ühiskonna teenimisele.

Kuhu selline tegutsemine välja viib, pole pikalt kõrghariduses tegutsenud inimestele saladuseks. Juba praegu me näeme, et doktorantuurini ja selle lõpetamiseni jõuab üha vähem eestikeelseid doktorante, mis omakorda tähendab, et tulevikus muutub paljudes kohtades emakeelse kõrghariduse andmine võimatuks. Või siis pole õppe puhul enam tegemist kõrgharidusele vastava tasemega.

Samal moel jätkates pole tulevikus lihtsalt enam eesti keelt kõnelevaid õppejõude, rääkimata emakeelse teaduskeele valdajatest. Milline on see Eesti teadus, mille poole me teel oleme?

Lahendus teenigu eesmärki

Kuid aitab virisemisest! Keskendugem lahendustele. Tegelikult on lahendus lihtne: kui tahame tasuta kõrgharidust väga hea kvaliteediga, siis tuleb selleks ka vastavalt panustada. Kui tahame aga tasulist (kas osalist või täielikku) kõrgharidust, siis tuleb saavutada ühiskondlik kokkulepe, kuidas ja milliste sammudega liikuda, et nii õppurite tugisüsteemid kui ka ühiskond laiemalt oleksid võimelised seda muutust vastu võtma.

Praegu tagab vähegi tasemel tasuta kõrghariduse hinnanguliselt 100 miljonit eurot lisaraha aastas. Arvestades aga elukalliduse pidevat tõusu, on tuleviku tarbeks vaja planeerida pisut kopsakamat summat.

Rääkides järgmise finantsaasta võimalikust lisarahastusest (ca 12 miljonit eurot), mis on peamiselt ette nähtud palkadeks akadeemilisele personalile, siis tuletan meelde, et ülikoolid katavad tegevustoetusega kõiki kulusid: alates kütmisest, koristamisest, arendustest ja seadmete soetamisest, mis tähendab seda, et tegevustoetusest vaid veidi üle 50 protsendi läheb palkadeks.

Ka selle juures tuleb arvestada asjaoluga, et lisaks professoritele ja lektoritele, keda on umbes pool ülikoolide töötajatest, on teine pool personalist need tublid inimesed, kes teevad õpetamise oma tugiteenusega võimalikuks. Olgu see siis laboris või maja hooldamisel. Miks arvatakse, et need inimesed teevad tööd väheneva tasu eest või tasuta?

Pika jutu lühike kokkuvõte seisneb ettepanekus kõrghariduse rahastusmudel läbi arutada ja kui meil on jätkuvalt soov hoida usutavana loosungit targast rahvast, siis see probleem ka lahendada.

Riigikogus on moodustatud kõrghariduse toetusgrupp ja esimene seminargi toimunud. Kuid peamine küsimus jääb: kas lahenduseni jõutakse piisavalt kiiresti või pöördub emakeelse kõrghariduse kvaliteet langusesse? Antud küsimuses on aeg meie vaenlane.