IEA Rahvusvahelise Kodanikuhariduse Uuringu (2016) järgi osaleb Eestis kodanikuühiskonna organisatsioonides ja gruppides äärmiselt vähe noori - vaid seitse protsenti ning prognoositakse, et nende osakaal langeb veelgi. Seda näitab ka noorte madal valimisaktiivsus -  2021. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimistel osales 18-24-aastaseid noori vaid veidi üle 30 protsendi ning 16-17-aastaseid napilt 39 protsenti. See oli peaaegu 20 protsenti alla üldise Eesti valimisaktiivsuse (Tarmo Jüristo, 2022).

Miks on noored passiivsed?

Noored veedavad suurema osa oma ajast koolipingis. Koolis luuakse sõprussuhteid, seistakse silmitsi võimaluste ja takistustega ning mis kõige tähtsam – koolist saab pidevalt uusi teadmisi. Koolist saadud teadmiste baasil kujuneb noorel välja isiksus, maailmavaade ja huvid - seepärast on koolil ka võtmeroll aktiivsete kodanike kujundamisel.

16-aastasena tundsin suurt kirge kooli õpilasesindusse astudes - hakkasin rohkem uudiseid lugema ning end maailmaasjadega kursis hoidma. Tundsin ürituste, reiside ja laatade korraldamisel õhinat, mis tekkis mul noorte potentsiaalile mõtlemisest - teadsin, et tahan senisest rohkem kaasa lüüa. Aastake hiljem astusin juba suure poliitikahuvi tõttu poliitilisse noorteorganisatsiooni, mille olemasolu tuvastasin pelgalt erakondade kohta guugeldades. Oma maailmavaate määratlemisel ei läinud mul kaua aega, teadsin juba selgelt, mis on minu põhiväärtused, ning jäi vaid uurida, milline erakond neid esindab. Kuigi tihti neist ei teata, on tegelikult noortel osalusvõimalusi väga palju, näiteks kohalike omavalitsuste juures tegutsevad noorte osaluskogud, ministeeriumite juures olevad noortenõukogud, ja muidugi kõiksugused noorteühendused.

Kui kooli ühiskonnaõpetuse tundides omandatu toetaks noorte osalemist poliitikas, tuues selgelt välja, milliseid noorte osaluse võimalusi leidub, oleksin ma endale sobivad osalusvõimalused juba aastaid varem leidnud. Ühiskonnaõpetuse tundidest ma aga ei mäleta muud, kui ideoloogiate pinnapealset tutvustamist koos mõne erakonna näitega. Kahjuks läksid ka need pealiskaudsed tutvustused enamikel ühest kõrvast sisse ja teisest välja, liberalismi ja konservatismi definitsioonidest sain aru alles teist nädalat poliitnoor olles. Kui aga vaadata otsa põhikooli õppekavale, on seal välja toodud selged oskused, mis lõpetajal peavad olemas olema.

"9. klassi lõpetaja:

1) teab ja oskab kasutada kontekstis mõisteid demokraatia, autokraatia, totalitarism; võimude lahusus ja tasakaal, õigusriik, kodanikuõigused, kodanikuvabadused, kodanikuühiskond, kodanikualgatus;

2) selgitab demokraatia põhimõtteid ning nende rakendamist riigivalitsemises;

3) tunneb demokraatlikus ühiskonnas kehtivaid reegleid (nt pluralismi, kaasamist, vähemusega arvestamist, igaühe võrdsust seaduse ees); käitub demokraatia põhimõtete järgi;

4) eristab demokraatiat ja autokraatiat, võrdleb demokraatliku, autoritaarse ja totalitaarse ühiskonna põhijooni;

5) selgitab õigusriigi toimimise põhimõtteid."

Kurb tõde on aga see, et 9. klassi lõppedes täidab vaid paar aktiivsemat noort klassist kodanikukohustusi ning käib kaasas kodanikuühiskonna põhimõtetega. Samuti teevad vähesed vahet demokraatlikul, autoritaarsel ja totalitaarsel ühiskonnal. Ühiskonnaõpetuse õppekava rakendamisel on väga oluline roll õpetajal, kes õppeprotsessi kujundab ning tagab, kas õpitav jääb vaid teoreetiliseks või rakendatakse põhimõtteid praktiliste harjutuste ja juhtumianalüüside kaudu. Sestap vajabki õpetaja riigi poolt mõjusat tuge, et aidata õpilastel tänu omandatud teadmistele kodanikuühiskonnas aktiivselt kaasa lüüa.

Kuhu edasi?

Eesti Noorteühenduste Liit korraldas 2022. aasta märtsis Eesti eri paigus Osaluskohvikuid, kus noored ja otsustajad said omavahel arutleda neljal ühiskonda laiemalt puudutaval teemal: demokraatia; keskkond ja jätkusuutlik majandus; haridus ja tööhõive ning noorte heaolu. Arutelude lõpus formuleeriti ettepanekud tulevasteks riigikogu valimisteks.

Demokraatiaga seotud ettepanekuid lugedes jäi silma korduv muster: "Kodanikuhariduslikud tunnid peaksid algama varasemas eas"; "Ühiskonnaõpetus võiks olla praktilisem"; "Ühiskonnaõpetuse tundidesse võiks kutsuda poliitikuid ja neid riigikogus ka külastada" jne.

Noored teadvustavad väga hästi, et ühiskonnaõpetuse ainekava peab võtma uuenduslikuma ja interaktiivsema kursi kui seda on 2011. aastal koostatud riiklikud õppekavad. Õppekavad vajavad palju põhjalikumat, selgemat ja eelkõige praktilisemat lähenemist. Muidugi oleneb hariduse kvaliteet ka palju õpetajast ning koolist endast, ent seda enam tuleb riigil panustada õpetajate ja koolijuhtide koolitamisse ning abimaterjalide koostamisse.

Haridus- ja teadusministeerium töötab õppekavade uuendamise kallal

Peagi jõuab avalikkuse ette haridus- ja teadusministeeriumis viie aasta jooksul uuendatud riiklik õppekava. On imetlusväärne, kuidas ka ühiskonnaõpetuse õppekava, rääkimata teistest ainetest, on suudetud ajakohastada. Uued õppekavad sarnanevad just põhjanaabrite juures juba toimivale,  keskendudes rohkem noore iseseisvale toimetulekule ning arendades probleemide lahendamise oskust.

Kvaliteetse hariduse eesmärk on see, et põhikooli lõpetanu oleks vastutustundlik kodanik, kes suudab end olukorda ja suhtluspartnereid arvesse võttes nii kõnes kui ka kirjas selgelt ning asjakohaselt väljendada. Kui Soome ühiskonnaõpetuse ainekava näeb ette, et õpilased tunnevad 9. klassi lõpuks kodanikuosaluse võimalusi, olles harjutanud ühiskondlikku aktiivsust ja konstruktiivset koostööd kooliväliste osapooltega, siis Eesti õppekava muudatustest tuuakse selgelt välja praktiliste õppemeetodite kasutamist ja kodanike kaasatuse käsitlemist laiemalt, mitte vaid valimiste kaudu (ePerusteet, 2014); (väljavõte Eesti õppekavade tööversioonist, 2022).

On selge, et muutused ei toimu üleöö. Küll aga on aktiivsete, vastutustundlike ja nutikate kodanike kujundamine haridus- ja teadusministeeriumis käsile võetud. Kuid õppekavamuudatuste rakendamine vajab iga Eesti kodaniku panust. Olles noortele eeskujuks keskkonnasäästliku eluviisi, kogukonna aktiivsuse, vabatahtliku töö ning valimistel osalemisega, saab igaüks muuta elu nii koolis kui kooliväliselt paremaks. Tekitades hoolsaid harjumusi, kulgeb noorel koolielu kergemini, noor julgeb rohkem sõna võtta ning tulevikus on riigijuhtimine läbipaistev ja kodanikega arvestav.