On kurkide valmimise aeg ja suvi on jõudnud poole peale. Varsti teevad prillipoed õpetajatele allahindlusi ja teleekraanile ilmuvad ergonoomiliste ranitsate reklaamid.

Tänavu andis saabuv kooliaasta endast märku haridusministriga seotud skandaalidega, millest üks pani taas rääkima õpetajate palgast. Olgu öeldud, et mind isiklikult ei suuda viimane, aastakümneid leierdatud teema enam ammu erutada, aga et palganumber pole mitte üksnes raha, vaid ka selgelt mõõdetav sümbolväärtus, peatun sellel põgusalt minagi.

On väga kujundlik, et teenimaks summat, mis kulus ministri istumise ja astumise jäädvustamiseks, peaks üks keskmine õpetaja tegema ligi kaks nädalat tööd.

Väite selgitamiseks toon ära arvutuskäigu. Jaanuarist tõusis õpetajate brutopalga alammäär 1412 euroni. Eeldan, et enamus koole on leidnud siiski hädiseid võimalusi maksta alampalgast rohkem ning nii võiks keskmiseks summaks pidada umbes 1500 eurot. Sellest suuremate numbrite puhul unustatakse ära, et need saavutatakse ülekoormusega.

Eesti haridustöötajate liidu uuringu kohaselt kätkeb aga ka normkoormus seadusega kehtestatud 35-tunnise töönädala asemel hoopiski 50-tunnist töönädalat ehk teisisõnu töötab üks keskmine pedagoog 225 tundi kuus. Nii kujunebki õpetaja töötunni tegelikuks hinnaks umbes 6,6 eurot. Muide, kuulsin hiljuti, et täpselt sama teenib 15-aastane õpilane suvehooajal pizzakohas abitöölisena.

Selleks, et saada ministri autojuhile pildistamise eest makstud 450 eurot, tuleks õpetajal töötada 68 tundi ehk kohustuste hulga ja aja ebarealistlikku suhet eirava ametliku normi järgi arvestatult 1,9 nädalat.

Pean siiski lisama, et kindlasti mitte kõik õpetajad, sealhulgas mina ise, ei raba nii suure koormusega nagu kirjeldatud tehtes, palju sõltub ainespetsiifikast ja kooliastmest. Samuti olen õppinud ennast säästma, kuid oskus balansseerida minnalaskva mugandumise ja kohustusterohke nõudlikkuse vahel tuleb alles kogemusega.

Õpetajad kipuvad olema idealistid, kes seavad endale liiga kõrged standardid, mis toovadki kaasa stressi ja läbipõlemist. Olen aastate jooksul palju näinud, millist pingutust nõuab puhtalt "viieline" tunnistus gümnaasiumis, üksnes harva on inimene nii andekas, et see tuleb ilma märkimisväärsete ohvriteta kordumatu noorusaja või tervise arvelt.

Ma pole kunagi varjanud õpilaste eest seisukohta, et tööle pühendumisel tuleks teha valikuid ning keskenduda eelkõige sellele, milleks on loomupäraselt eeldusi ja mille vastu tuntakse kutsumust. Ka enda tööd planeerides saab õpetaja lähtuda samast põhimõttest ning jälgida, et ametile kohasest idealismist ei saaks pärssiv perfektsionism. Saab olla oma aine entusiast ilma väärarusaamata, et just see on maailma kese.

Haridustöötajate palkade aruteludes kohtab sageli väidet, et kassapidaja või liinitööline teenib raskema vaevaga vähem. Tõsi, töötades teismelisena suviti pesumajas ja ketrusvabrikus sain selgeks, et ma ei suudaks seda terve elu teha, ma lihtsalt ei peaks vastu.

Samal ajal tean, et enamus inimesi ei tuleks toime õpetajana. Ma ei hakka snooblikult kõnelema lõpututest akadeemilistest aastatest ja õpetajalt seadusega nõutud magistrikraadist. See on mulle täiesti teisejärguline argument, sest olen elus õppinud alati vaid enda, mitte ühiskonna jaoks. Ameti põhiraskused seisnevad hoopiski muus.

Pisut rollimänge

Kes kordki on pidanud lapse sünnipäeva, kus tuleb üksinda ohjata toatäit rüblikuid ja vastutada nende elu ja tervise eest, teab milline energiakulu see on. Lisage veel kohustus rakendada need lapsed tulemusrikkalt(!) tegutsema, arvestage mitte oma (lapse) maitse järgi valitud, vaid täiesti juhusliku seltskonnaga, kus leidub nii psüühikahäirete ja suhtlemisraskustega kui ka lihtsalt kasimata, raske käe ja ropu suuga lapsi ning korrutage sünnipäevaliste arv kolmega. Kujutage nüüd ette, et teete seda iga päev kuus-seitse tundi järjest. Hehehee...

Seega seisneb esimene tööraskus pelgalt energiakulus tagamaks suure ja eriilmelise seltskonna organiseeritus nii, et kõigi heaolu oleks optimaalne, et keegi ei solvuks ega saaks haiget, kõik leiaksid rakendust vastavalt võimetele ja lärm ei tõuseks taevani.

Kui keegi eeldab, et vanemates kooliastmetes läheb lihtsamaks, siis kujutlege, et peate saama avameelselt vestlema, üksteist respekteerima, koos ebameeldivaid ülesandeid täitma ja omavahel hästi läbi saama suurt kampa vastandlikke, heitlike meeloludega, maailmavalulisi, iseteadvaid ja küünilisi puberteetikuid.

Kõik lapsevanemad, kes on aidanud teismelisel ennast läbi elu tüürida, teavad, millest ma räägin. Kui ma loodaksin oma töös ainult poliitkorrektselt helladele võtetele, mida vaestele tudengitele tutvustatakse, nutaksin öösiti patja nagu mõnedki alustavad (ja peagi lõpetavad) õpetajad. Nüüd aga unustage ära, et ma seda üldse mainisin. Õnneks on teismelistel üldjuhul siiski õiglustunne, tänu millele jääb mõnigi asi vaikimisi õpetaja ja noore vahele. Aumeeste värk.

Järgmine samm on aine tulemusrikas edastamine. Mõnikord käivad koolides teiste elualade esindajad, kes annavad ühe külalistunni. Enamasti on see meeldivaks kogemuseks – lapsed kuulavad, esitavad küsimusi. Tekib illusioon, et õpetajatöö ongi selline.

Siinkohal tuleb aga arvestada esiteks seda, et "võõras" nägu on alati huvitavam, kui päevast päeva sama kummalise soenguga "mutt" prossiga pluusis. Samuti on külalise teema enamasti huvitavam kui õppekavas kohustuslikud tüütud "gerundiumid", "liblikõielised" ja "koosinused".

Kolmandaks puudub taolise ühekordse ürituse juures vastutus selle eest, et tunnis saadud info kinnistuks ning praktikas rakendatav oleks. Olen puhtalt huvist kontrollinud, kui palju mäletavad õpilased külaliselt saadud teabest järgmisel päeval ning selgub, et isegi haarava esineja puhul on meeles pigem emotsioon ja üldmulje kui sisu.

Uus palju jutlustatud õpikäsitlus keskendub õpilases huvi äratamisele ja aktiivmeetoditele. Läbi arvamusliidrite sõnavõttude ja meedia on lastenigi jõudnud arusaam, et õppimine peab olema fun. Üldise arusaama kohaselt sõltub õpilase motiveeritus peamiselt õpetaja kutsepädevusest ning õpetaja, kelle kasvandikud on loiud kaasa mõtlema, tunneb ennast käpardina.

Ausalt öeldes pole mingi kunst olla tunnis mänguline ja pakkuda emotsiooni, mis – täiesti tõsi – aitab teadmisi omandada, kuid ainult sellest üksnes ei piisa. Teatud osa nüri tuima trenni on mitte üksnes sportlike saavutuste, vaid ka vaimutöö puhul vältimatu. Paraku on "tuupimine" praegusel ajal põlu all ning õpetaja peab kas riskima enda vanamoeliseks tembeldamisega või töötama peamiselt "progressiivsete" meetoditega, millega loodetud tulemuseni jõudmine on tegelikult võimatu.

Hariduskantseliidis kõlaks see nii: õpetaja peab saavutama inimkeskse õpikäsitlusega aine-/ õppekavakeskse eesmärgi. Kõige hullem on sealjuures arusaam oma missiooni võimatusest. Kellele ikka meeldiks teha teadlikult kilplasetööd või teeselda, et moodsa (pseudo)tegevusega saavutatakse vanamoodsalt tummiseid tulemusi?

Just vastutus selle eest, et õpilased oleksid kooli lõpetades eakaaslaste hulgas konkurensivõimelised, on minu töös üks suuremaid pingeallikad. Minu kogemuse kohaselt on valikainete andmine koolis suur lust ja lillepidu võrreldes riigieksamiaine õpetamisega.

Rääkides sellest, et õpetaja ülesandeks on oma valdkonna vastu huvi äratamine, ei saa ma mööda veel ühest kurvastavast tendentsist. Gustav Ernesaksa viisistatud tuntud lasteluuletus "Millest on tehtud väikesed poisid?" ütleb oma folkloorses tarkuses, et seal, kus leidub mõni kitsetall või kutsikas, on kõik poisid ja tüdrukud üksmeelselt ninapidi koos.

Paraku pole need salmid praegu mitte üksnes koletumal kombel sooliselt diskrimineerivad, vaid ei kehti ka eeltoodud väites. Olen olnud tunnistajaks juhtumile: lapsed eelistavad loomaaiakülastusel istuda pingil ninapidi telefonis, selle asemel, et võtta minu soovitusel ette paarikümnemeetrine jalutuskäik ahvipuurini, kus parasjagu kõige lustlikumasse ikka jõudnud pesakond oma trikke teeb.

Võib ju sinisilmselt väita, et ka pealtnäha igava asja vastu on võimalik igas lapses huvi äratada, kui vaid õige nupp üles leida, kuid päris elus võib see osutuda äärmiselt raskeks.

"Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida..."

Ma ei hakka kurtma ühiskonnas üha levinuma kasvatamatuse, kultuurituse ja laste kehva vaimse tervise üle. Ma ei räägi ka lisatööst, mida on kaasa toonud nii distantsõpe kui ka sõjapõgenike kooliellu integreerimine. Esiteks on sellest palju kõneldud ja minu kordvast soigumisest poleks mingit tolku. Teiseks on ühiskond antiikajast saadik pidevalt hukas olnud. Kolmandaks on koolielus siiski ka kirjeldamatult palju õnnestumisi ja rõõmu.

Neile, kes on pandud vastutama hariduselu suure pildi eest, ei tule niikuinii uudisena, et lisaks töötasu tõusule sooviksid õpetajad väiksemat koormust.

Et me sooviksime turvet võhikliku, ebaõiglase ja alandava kriitika eest, sest avalikku vastuollu sattudes ei luba kutseetika õpetajal enda kaitseks kõiki last puudutavaid fakte kunagi päevavalgele tuua.

Et me ootame pikisilmi kaasava hariduse fiasko lahendamist, õppekavade korrigeerimist, tugisüsteemide rahastamist/toimimist ja sellist seadusloomet, mis võimaldaks koolil keskenduda hariduse andmisele, mitte sotsiaaltööle või meditsiiniliste juhtumite lahendamisele.

Soovime, et riik ja linna- või vallavalitsus ei veeretaks hariduskorralduslike raskuste lumepalli omavahel edasi tagasi, kuni see üle jõu käivana lõpuks ikka otse kooli maandub.

Minu eesmärk polnud mitte viriseda, vaid pisutki lahti kirjutada õpetajatöö olemust, et me mõistaksime üksteist paremini just kõige esmasemal "kool – kodu" tasandil. Õpetajad on ise teinud endale mõnikord karuteene rõhutades ülearu oma akadeemilisi pingutusi, ööselgi laste murede pärast unetuna vähkreva "teise ema" rolli või üksnes missioonitundest rabelemist – kes see ikka austab tasuta töötavat ohvrikompleksis narri ning lõppude lõpuks saab ema olla vaid üks ja ainus!

Kõik see üksnes soodustab utopistlikke ootusi ja kasvatab veelahet lapsevanematega, kes mõnikord just pedagoogide ikoonilise märterliku enesekuvandi tõttu unustavad, et õpetajad pole mitte kivipühakud, vaid on enamasti eraelus samuti isad- emad, silmitsi väga sarnaste raskustega.

Minu kogemus ütleb, et kui ma vajan oma töös abi ja toetust, siis kõige kiiremini ja kenamalt tuleb see enda kollektiivist ja kogukonnast, vaja üksnes teineteiseni jõuda.

Haridusuudised on nutused ja 80 protsenti õpetajatest läbi põlenud. Õpetajate keskmine vanus tõuseb nii, et prillipoed, mis on seni lubanud soodustusprotsenti vastavalt kliendi vanusele, lähevad sama rida jätkates peagi pankrotti.

Aga juba vähem kui kuu pärast saan ma kokku esimeste õppelünki täitvate "suvetöölistega". Nakatava õhina läbi, millega need "murelapsed" räägivad oma suvisest kalapüügist ja telkimisest, saavad neist siiski "rõõmulapsed" ning minu elukutse ei tundugi enam nii hirmus. Selle loo eest kukub honorari ka, abiks ikka. Elu kui lill.