Peaminister Kaja Kallas peab oma teises valitsuses koalitsiooniparteide juhtidest koosneva "tagatoa" tööle saama, sest muidu muutub seegi valitsus samavõrd sisekonfliktidest kurnatuks, nagu eelmine. Reformierakonna võimuliidule Keskerakonnaga saigi saatuslikuks see, et nn. tagatuba, kus parteiliidrid omavahel teevad kõige strateegilisemaid otsuseid ja siluvad ebakõlasid, lihtsalt ei töötanud, kuna Jüri Ratas tihtipeale keeldus seal osalemast.

Me ei saa antud juhul lõpuni teada, kas asi oli Kallase vähestes diplomaadi- ja koostööoskustes, või Ratase kibestumises ja teadlikus valikus hakata valitsuses siseopositsiooni mängima, aga fakt on see, et teised asjaosalised nägid kurja vaeva, et need kaks "kõva kivi" ühe laua taha tuua. Mingil hetkel, aga muutusid usaldamatus ja solvumised juba nii suurteks, et võimuliitu enam päästa ei õnnestunudki.

Eelmise valitsuse päevil nägime viimaste kümnendite Eesti poliitikas täiesti uut fenomeni: tänu koostööraskustele valitsuses kasvas märgatavalt riigikogu tähtsus ning parlamendis olevad poliitikud hakkasid olulistes otsustes palju suuremat rolli mängima.

Ma ei mäleta ühtegi viimase paari aastakümne valitsust, kus näiteks fraktsioonide esimehed ja teisedki prominentsed parlamendipoliitikud oleksid pidevalt olnud pildis, et seletada avalikkusele valitsuse otsuseid ja osaleda koalitsiooni sisetülide klaarimises. Reeglina on olnud nii, et valitsuse otsuseid kommunikeerivad ja sisepingeid siluvad ikkagi kabineti liikmed või siis parteijuhid. Ratas tegi riigikogu esimehena ka omalt poolt palju, et võimukese järjest enam parlamenti nihkuks.

Iseenesest näib see ju positiivne, et riigikogu Kallase esimese valitsuse ajal oma mõjukust kasvatas: varem on ju palju kõneldud parlamendi kummitemplistumisest ja poliitilise mõjukuse kuhtumisest. Lõpuks ometi oli meil valitsus, mis oli sunnitud osa võimust riigikogule tagasi andma. Teisest küljest aga näitas seesugune võimukeskme nihkumine valitsuse ja peaministri enda nõrkust ning valitsusesisest koostöövõimetust.

Kui Kallas soovib, et tema teine valitsus paremini õnnestuks kui esimene ning oleks konstruktiivsem ja tülidevabam, siis peab ta suutma oma "tagatoa" sel korral toimima panna. Seesugust võimukeskme nihkumist taas riigikogu kätte ei saa enam lubada.

Kuigi sõna "tagatuba" on halva kõlaga, siis koalitsioonivalitsuste puhul on vältimatu, et eksisteerivad mitteametlikud areenid, kus sisekonflikte lahendatakse ja tehakse kõige strateegilisemaid poliitvalikuid.

Eestis on läbi erinevate valitsuste olnud selleks areeniks koalitsiooninõukogu, kuhu enamasti on kaasatud kõik koalitsioonierakondade liidrid, mõjukamad valitsuskabineti liikmeid ja parlamendifraktsioonide esimehed. Kui nii laias ringis ei suudeta pingekohti ära siluda, siis kohtuvad parteiliidrid eraldi nelja või kuue silma all. Sellist formaati võib kutsuda "sisekabinetiks".

Niisiis, rääkides "tagatoast" peangi ma silmas koalitsiooninõukogu ja sisekabinetti. Mõlema puhul pole tähtis mitte see, et võimuerakondade juhid neis lihtsalt aegajalt osaleksid, vaid regulaarselt kaasatud oleksid.

Me ei tea, milline on Isamaa juhi Helir-Valdor Seederi plaan: kas põhieesmärk on enne valimisi igal sammul Reformierakonda järjest uute nõudmistega šantažeerida, näitamaks, et valitsust juhitakse tegelikult Isamaa kontorist, mitte Stenbocki majast, või võtab Seeder konstruktiivsema ja tulemustele suunatuma orientatsiooni.

Nii või teisiti hakkavad selle valitsuse efektiivsus ja sisekliima sõltuma sellest, kas Kaja Kallas saab sel korral parteijuhid ühe laua taha nõnda, et "tagatuba" koalitsiooninõukogu ja sisekabineti näol tõeliselt tööle hakkab, või mitte.

Kui viimast, siis nihkub tegelik jõukese taas riigikogu kätte, õigemini Isamaa fraktsiooni kontorisse. Tulemuseks on, et Seeder hakkab etendama samasugust valitsuse siseopositsiooni nagu Ratas enne teda, tehes seda lihtsalt vähem teatraalses stiilis. Samal ajal ei tohiks võrrandist välja jätta ka sotse, kelle huvides on selle valitsuse õnnestumine ja seetõttu on nad kõigi partnerite heade suhete edendamisse valmis palju panustama.

Kaja Kallas võib küll olla edukas ja silmapaistev välispoliitika tandril, kuid Eesti peaministrilt oodatakse ikkagi ennekõike sisepoliitilist hakkamasaamist. Peaminister peab suutma juhtida ja koos hoida mitmetest partneritest koosnevaid koalitsioonivalitsusi ehk olema meeskonnamängija.

Kui üks peaminister ei suuda kahes järjestikkuses valitsuses erakonnajuhte ühe laua taha tuua ja oma "tagatuba" tööle saada, siis oleks ehk tema koduerakonnal põhjust mõelda tema sobivuse üle nii kõrgesse ametisse.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.