Miks otsustasite justiitsministrikoha vastu võtta?

See oli väga huvitav ettepanek ja ma arvan, et väga huvitav lisa minu senisele karjäärile. Kui ma olen ise töötanud rahvastiku- ja perepoliitika osakonna juhatajana, ise seadusloomes osalenud, siis nüüd on mul võimalik siin justiitsministeeriumis ka seadusloome poliitikasse oma panus anda.

Mis teile muret teeb selles valdkonnas?

Üks minu murekoht oli see, et kuna rahvastikuteemad on minule hästi lähedased ja nende teemadega ma olengi just põhiliselt tegelenud, siis mind õigusaktide puhul häiris see, et demograafiline mõjuanalüüs on eelnõudes sageli üsna puudulik või väga tagasihoidlik. Kuna paljud seadused mõjutavad ka demograafilisi protsesse, siis on kindlasti oluline, et eelnõude koostamisel ka neid mõjusid arvesse võetakse.

Üks minu mõte, mida ma ka täna (teisipäeval - toim.) ministeeriumis ametnikega arutasin, on see, kuidas saaks mõjuanalüüsi paremaks teha ja ka demograafilist mõjuanalüüsi parandada. Leppisime kokku, et me hakkame seda arutama ja otsima neid lahendusi.

Teid poliitilise kogemuse puudumine ei heidutanud ministriametisse asudes?

Kahtlemata võib-olla poliitikuna oleks lihtsam alustada tööd ministri kohal, aga ma olen poliitikat väga lähedalt näinud ja ka ministri tööd väga lähedalt näinud, kui ma töötasin Riina Solmani rahvastikuministriks oleku ajal siseministeeriumis rahvastiku- ja perepoliitika osakonna juhatajana. Meil oli seal väga tihe koostöö, kuna see valdkond tuli nullist üles ehitada.

Olen käinud kabinetis eelnõusid kaitsmas ja see mulle võõras ei ole. Töövahendid, mida valitsuse töös tarvis läheb, erinevad infosüsteemid ja nii-öelda protseduurilised koosolekute süsteemid ja kogu see töökorraldus on mulle väga hästi tuttav. Poliitiku osas, tõepoolest, pean kiiresti arenema. Poliitik ei ole ma tõesti varem olnud, aga ma usun, et ma saan seda poolt täiendada.

Ilmselt andsite endale aru, et kuigi tegemist on igal juhul vastutusrikka ja tähtsa positsiooniga, siis ministri tööd selles valitsuses jääb üsna lühikeseks ajaks. Kas teie vaade seda otsust tehes oli suunatud riigikogu valimistest kaugemale? Kas te kavatsete ennast pikemaajaliselt poliitikaga siduda?

Seda on raske öelda. Ma tegelen hetkel sellega, mis ma olen ette võtnud justiitsministrina justiitsministeeriumis praeguses valitsuses. Mida tulevik toob, ma ei hakkaks prognoosima, läheks ühe sammu korraga. Küll see siis selgub hiljem, Praegu ma keskendun eelkõige ministeeriumi juhtimise tööle.

Aga ministrina riigikogu valimistel kandideerides erakonna aitamine on teie jaoks loogiline samm? Kas te olete selle otsuse juba teinud?

Ma ei ole otsust teinud, aga me oleme seda arutanud erakonnas. Eks need otsused sünnivad siis, kui valimised juba lähemal on.

Mis saab teie ministriametis kõige tähtsamaks erakonna poolt pandud ülesandeks?

Kõige tähtsam ülesanne on kahtlemata ikkagi see, mis kolm koalitsioonierakonda on omavahel koalitsioonilepingus kokku leppinud. Seal on küllalt palju muudatusi ja need muudatused tulevad ka kõik siia justiitsministeeriumisse kooskõlastamisele. Kindlasti me saame aidata omalt poolt kaasa, et need eelnõud kiiresti vastu võetakse ja et nad oleksid kvaliteetsed.

See on esimene prioriteet. Aga olen jõudnud ennast juba kurssi viia ka sellega, mis ministeeriumis varasemalt olulisemate teemadena laua peal on olnud.

Koalitsioonileppe järgi on prioriteediks peretoetuste eelnõu. Kuidas selle eelnõu edasine kulg nüüd välja näeb?

Kuna see valdkond puudutab just sotsiaalministeeriumi, siis loomulikult eelnõu töötatakse välja sotsiaalministeeriumis. Ja meie saame sinna siis oma sõna sekka öelda siis, kui sotsiaalministeerium on oma eelnõuga välja tulnud ja saatnud selle kooskõlastusringile. Kuna sotsiaalministeeriumis tegelevad selle eelnõuga inimesed, kes töötasid minu alluvuses tookord siseministeeriumi rahvastiku- ja perepoliitika osakonnas, siis ma oma endiste kolleegidega kindlasti suhtlen eelnõu koostamise käigus. Aga juhtroll on ikkagi sotsiaalministeeriumil.

Kas peretoetuste eelnõu oleks üks nendest eelnõudest, kus te näeksite, et oleks põhjendatud korraliku demograafilise analüüsi tegemine?

Kahtlemata. Ja neid demograafilisi argumente on ka ju läbirääkimistel välja toodud. Juba lasterikka peretoetuse loomine 2017. aastal on suuremate perede teket soodustanud, kolmandaid lapsi sünnib oluliselt rohkem kui enne seda, kui see muudatus tehti. Nii et juba teatud positiivne mõju on näha olnud. Kui seda toetust suurendatakse, siis see mõjub kindlasti positiivselt. See mõjuanalüüs on vajalik. Need mõjurid ja argumendid eeldatavasti pannakse ka eelnõusse kirja.

Kuidas te kirjeldaksite oma maailmavaadet?

Kuna ma olen ikkagi Isamaa erakonna minister, siis kahtlemata on ka minu maailmavaade konservatiivne. Minu vaated lähevad suuresti kokku Isamaa erakonna prioriteetidega. Selle keskmeks on Eesti rahva, keele ja kultuuri säilimine, nii nagu meie põhiseaduses oleme eesmärgiks seadnud.

Teie värske koalitsioonipartner ja kolleeg, siseminister Lauri Läänemets on äsja kirjutanud sotsiaalmeedias järgmist. "Ametkond on selleks, et inimesi aidata ja toetada, leida lahendusi, mitte selleks, et reguleerida, kes millist perekonnanime endale tohib võtta või ei tohi." Ta viitab siin ilmselt sellele, et samasoolised paarid saaksid endale ühise perekonnanime võtta. Mis teie seisukoht selles küsimuses võiks olla?

Niisugust muudatust ei ole praegune koalitsioon kokku leppinud. On arusaadav, et need asjad, milles kolm erakonda, kes täna valitsuse moodustasid, kokkuleppele ei jõudnud, siis nende asjadega selles valitsuses ei tegeleta.

Loomulikult on meil kolmel erakonnal erinevad vaated erinevates küsimustes.
Ma isegi ei oska öelda, et milline see seisukoht oleks, kui niisugune eelnõu tuleks. Kindlasti me arutaksime seda erakonnas.

Siiamaani see seisukoht on olnud siiski selline nagu kunagi nimeseadust sai muudetud. Seal niisugust võimalust ei olnud, et samasoolised kooselupartnerid saaksid võtta ühise perekonnanime. Küllap, kui see eelnõu tuleb uuesti arutlusele, siis saab seda veel mõelda, aga praegu on see otsus olnud selline.

Kuidas te kommenteerite prokuratuuri tüli ajakirjandusega?

Kõige esmalt ma tahan öelda, olles ise ka ajakirjanduses töötanud, et ma väga väärtustan ajakirjandusvabadust. See on kahtlemata hästi oluline. Aga teisalt ma saan mingis mõttes aru ka prokuratuuri murest. Oleks väga kurb, kui mingisuguse avaldatud info pärast jääks näiteks uurimine kuskil seisma ja inimesed, kes tegelikult karistust vääriksid, ei jõuagi selle karistuse saamiseni, sest mingid asjaolud või mingisuguse info avaldamine on selle uurimise ära rikkunud. Selles mõttes siin on vaja mõelda, kus see kirik keset küla on ja teatud juhtumitel ongi nii, et kohus peaks seda otsustama, kas antud juhul oli selle informatsiooni avaldamine õigustatud või ta takistas hoopiski uurimist. See on kohtu rida selle üle otsustada.

Kas siin oleks ka koht, kus prokuratuur peaks võib-olla vaatama iseenda sisse, et miks ja milliseid teid pidi info ajakirjandusse jõuab? Kas tuleks hoopis nende võimalike leketega tegeleda, mitte ajakirjandust oma töö tegemise pärast süüdistada?

Ma tõesti ei taha ise selleks kohtumõistjaks olla. Kogu see asi on üsna keerukas ja ma arvan, et ikkagi kohus on see, kes otsustab, kelle süül või kellel oli õigus ja kellel ei olnud õigus ja kes oleks midagi saanud paremini teha.

Millist mõju te näete, et selline ajakirjanduse karistamine info avaldamise eest võib ajakirjandusvabadusele avaldada?

Kui selline karistamine on põhjendatud, siis ma arvan, et kohus põhjendab selle ka niimoodi ära, et kõik saavad aru, et siin on tõesti ajakirjandusvabadust võib-olla kuritarvitatud ja hoopis uurimist takistatud. Et oleks näiteks saanud hiljem avaldada midagi või mingisugused muud valikud. Aga iga juhtumit tuleb käsitleda eraldi. Siin ei ole mingit ühte lahendust. Ajakirjandusvabadus peab kindlasti säilima ja ma usun, et ka säilib, ka peale seda vaidlust.

Te ohtu siin ajakirjandusvabadusele ei näe?

Ma ei näe ohtu. Eestis on ikkagi ajakirjandusvabadusega üldjoontes väga hästi. Ajakirjanikel on väga vabad käed kõiki teemasid käsitleda. Ja isegi kui siin tekib niisuguseid vaidluskohti, siis ma usun, et see ei kohuta ajakirjanikke ära. Üldiselt on ju ikkagi kõik olnud meil päris rahulik siiamaani.

Teie erakonnakaaslane, samuti justiitsministrina töötanud praegune välisminister Urmas Reinsalu on öelnud, et kui ajakirjandus tajub oma vabadust piiratuna, on probleem juba käes.

Ajakirjanduses ongi oluline kõikidest teemadest rääkida, kahtlemata ka ajakirjandusvabadusest, aga samas tuleb austada siiski ka kohtuotsuseid. Ja kui tundub, et näiteks seadusandluses on vaja midagi muuta, et tundub, et see otsus ei olnud õiglane, siis tuleb ka seda arutada. Ja seda saab täpselt samamoodi ka ajakirjanduses arutada ja siis jõuda mingisuguste muude regulatsioonideni.

Aga niisama palju nagu vajab kaitsmist ajakirjandusvabadus vajab ka kaitsmist meie õiguskord, et ikkagi need, kes on toime pannud kuritegusid, ei jääks ilma karistuseta selle tõttu, et mingi info on valel ajal avalikuks saanud või on üldse avaldatud valeinfot. See on ka väga oluline. Meie julgeolek on ka kahtlemata oluline.

Koalitsioonilepingus sai põgusalt ühe eesmärgina kirja koroonaviiruse leviku oludes lähtuda eesmärgist hoida ühiskond võimalikult avatuna ja teenused kättesaadavad. Tegelikkuses keegi ei tea, mis sügisel meid päriselt ees ootab. Selge on see, et järgmine laine tuleb, aga kui raske ja milline see saab täpselt olema, me ei tea. Kuidas seadusandlikult peaks tegema mingeid muudatusi seadusandlusesse, pidades silmas piirangute kehtestamist sellises teadmatuse olukorras?

Peaminister Kaja Kallas on samuti öelnud, et ta näeb, et ühiskond niisuguseid laiaulatuslikke piiranguid enam vastu ei võtaks. Nii et mulle tundub, et tahet laiaulatuslikke piiranguid kehtestada hetkel ei paista selles valitsuses ühelgi osapoolel olevat. Kas vajab midagi muutmist õiguslikult, seda ma ei oska hetkel öelda, võib-olla see vajab täiendavat analüüsi ja arutelu. Ma arvan, et see sõltub olukorrast, me ei ju ei tea milliseks see sügisel kujuneb.

Aga lähtuvalt sellest olukorrast ja üldisest hoiakust, mis praeguse valitsuse osapooltel on, siis ma arvan, et tahe piiranguid kehtestada on võib-olla määravama tähtsusega kui see, mis meil õigusaktides on. Vajadusel saab ka neid õigusakte korrigeerida, aga see vajaks täiendavat analüüsi.

Ühe teemana kerkis eelmise valitsuse ajal üles kohtunike eripensionide taastamise küsimus. Kas teie olete samal arvamusel nagu eelmine justiitsminister Maris Lauri, kes arvas, et eripensione ei ole vaja taastada?

Siin on kindlasti erinevad seisukohad. Seda küsimust ma ei ole maja sees arutanud ja ma ei ole ka jõudnud seda arutada erakonnas. Ma praegu kindlat vastust selles osas ei ütle, aga kindlasti see teemaks tuleb ja ma saan seda kommenteerida kunagi hiljem.