X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Kristel Birgit Potsepp: lisaks peretoetusele vajame vaimse tervise toetust

Kristel Birgit Potsepp
Kristel Birgit Potsepp Autor/allikas: Erakogu

Eestis on kuum teema iive ja iibe kunstlik suurendamine erinevate toetuste kaudu. Samal ajal oleks oluline mõelda sellele, et lapsed saaksid kasvada turvalises keskkonnas ja saaksid tuge ka siis, kui nende vanemad või hooldajad seda pakkuda ei suuda, kirjutab Kristel Birgit Potsepp.

Tervise arengu instituudi surmapõhjuste registri kohaselt oli 2020. aastal vanuserühmas 10–24 enesetapp sagedasem surmapõhjus. Kõige tugevamalt joonistub see välja vanusegrupis 15–19-aastased, kus 19 surmast oli suitsiide 12. Ka 2019. aastal oli 15–24-aastaste seas enesetapp peamine surmapõhjus.

Selline on karm statistika, mis iseloomustab noorte elukvaliteeti Eestis. 

Suitsiidsed noored ei ilmu eikuskilt. Suitsiidsuseni viib üldiselt aastatepikkune protsess, probleemid kodus, koolis, eakaaslastega, iseendaga. Kõige rohkem mõjutab noori kodune keskkond, kus üldjuhul ka mitmed probleemid alguse saavad.

Üle 14-aastaseid lapsi naljalt vanemast ei eraldata, olgu olukord kodus kui tahes hull, nii et pärast ravi näiteks psühhiaatriakliinikus või kinnises lasteasutuses saadetakse lapsed tagasi keskkonda, kust lapse traumad sageli alguse on saanud. See on justkui tulekahju kustutamine tossu varjamisega.

Noored vanuses 14-18 ei ole enam otseselt lapsed, aga nad ei ole ka kaugeltki mitte täiskasvanud. Selles eas lahendamata jäänud vaimse tervise probleemid ei lahene iseenesest ja mõjutavad inimeste edasist elu. 

Meil on palju noori inimesi, kellel peaks veel terve elu ees olema, aga kes on jäänud üksinda. Vaimse tervise valdkond on Eestis tugevalt alarahastatud ja vaimse tervise kriisist on räägitud aastaid.

Samal ajal on riik valmis maksma perehüvitist "laste" 24. eluaastani, mille eesmärk on toetada peresid ka siis, kui nende laps näiteks ülikoolis õpib. Pealtnäha ülla, sisuliselt küsitava otsuse kõrvalt tekib küsimus: miks investeerib riik lapsepõlve pikendamisse samal ajal, kui nende noorte seas on kriis elus püsimisega?

Miks panna vastutus täiskasvanud "lapse" eest perele, mitte toetada neid noori otse? Nii võiks ehk noor tõesti ka elusana ülikooli jõuda, kui oleks raha, et pääseda psühhiaatri juurde, selle asemel, et oodata üheksa kuud tasuta aega.

Eestis on endiselt kuum teema iive ja iibe kunstlik suurendamine erinevate toetuste kaudu. Samal ajal oleks oluline mõelda sellele, et lapsed saaksid kasvada turvalises keskkonnas ja saaksid tuge ka siis, kui nende vanemad või hooldajad seda pakkuda ei suuda.

Peretoetuste kõrval võiks rõhku panna ka sihtpärasele vaimse tervise toetusele. On tähtis, et need lapsed, keda ilmale tuuakse, ka elama jääksid. See on karm tõdemus, aga paraku on see meie reaalsus. Lapse sünniga kaasneb ka vastutus ja kui riik nii aktiivselt sünnitama innustab, on ainuõige keskenduda sellelegi, kuidas lapse elu elamisväärne oleks. Lapsi ei tasu sünnitada ühiskonda, kus nad hilisemas elus nii-öelda uppuma jäetakse.

Jahedalt kõlava statistika ja surmateadete kõrval on need varalahkunud noored inimesed meie sõbrad, lapsed, tuttavad, klassi- või kursusekaaslased, õed-vennad. Need on inimesed, kes on jäetud üksinda, keda on alt vedanud Eesti vaimse tervise süsteem ja Eesti riik. Enesetapp on tagajärg, mitte eraldiseisev nähtus.

Hinnanguliselt põeb depressiooni ja muid hingehaigusi Eestis kokku 10-20 protsenti kõigist alaealistest ehk 20 000-40 000 last ja teismelist. 2020. aastal oli Eesti Euroopas laste ja noorte suitsiidide poolest teisel kohal. Nendest lastest ja noortest ei kasva üleöö terveid täiskasvanud inimesi. Traumad, depressioon, ärevushäired ja muud hingehaigused ei haihtu iseenesest. Oluline on olla üksteisele olemas, kuid vahel ei piisa sõbra toetavast õlast ning vaja on oskustega vaimse tervise spetsialiste.

Probleem tervishoius ei puuduta ainult abita jäänud noori, vaid ka vaimse tervise spetsialiste. Riiklikke laste ja noorte psühhiaatreid on Eestis käputäis ning nende töökoormus on liiga suur. Nõudlus ja pakkumine on ebaproportsionaalne ka täiskasvanutega tegelevate vaimse tervise spetsialistide puhul. Ülekoormus, eriti sellises valdkonnas, soosib lõpuks ka vaimse tervise spetsialistide läbipõlemist või erasektorisse liikumist. Nii on süsteem vigane mitmest perspektiivist ning tähelepanuta ei tohi jätta ka toetust Eesti psühhiaatritele ja psühholoogidele.

Mina olen olnud depressiivne ja suitsiidne noor inimene. Praegu võin öelda, et minul oli privileeg kasvada praeguseks nooreks terveks täiskasvanuks, sest mina sain abi. Sain mitu aastat tagasi pärast üheksa kuud kestnud ootejärjekorda imelise psühholoogi.

Kahjuks olen näinud liiga palju olukordasid, mis nii hästi ei läinud. Noor tütarlaps, kes pärast psühhiaatriahaiglas viibimist saadeti tagasi koju enda vägivaldse sõltlasest lapsevanema juurde. Suitsiidne noor, kes saadeti psühhiaatriakliiniku erakorralisest vastuvõtust tagasi koju, sest haiglas ei olnud kohti. Noor, kes ei jaksanud oodata kuus kuud järjekorras, et tasuta psühhiaatri juurde saada. Tüdruk, kes viibib enesetapukatsete tõttu haiglates viimased viis aastat ja saadetakse ikka ja jälle tagasi koju, samasse keskkonda, mis neid probleeme põhjustab. 20. aastates pealtnäha edukas naisterahvas, kelle kõige kättesaadavamaks abivahendiks on sõltuvusained.

Neid näiteid on palju ja need pole vaid minu või minu sõprade-tuttavate lood, vaid meie kõigi omad. Eesti riik, palun tee paremini, me ei taha rohkem lähedasi kaotada.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: