X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Maire Riis: valusad teemad on laste maailma tunginud

Maire Riis.
Maire Riis. Autor/allikas: ERR

Kui mõelda sõja peale, siis mingil kujul jõuab see igaühe koju, olgu siis meedia või juttude kaudu. Valusad teemad on laste maailma tulnud ja nad on selleks traumeerivaks kogemuseks ette valmistamata, kirjutab Maire Riis.

Traumateraapiat kasutatakse inimeste abistamiseks, kes on üle elanud hirmutavaid ja potentsiaalselt traumeerivaid kogemusi. Kahtlemata on koroonaaeg teinud elu ebaturvalisemaks, on rohkem rahutust, ärevust, hirmu, lootusetust ja käegalöömist.

See on tavateadmine, et sõda kahtlemata mõjub traumeerivalt, on see siis hirm nende pärast, kes maha jäid, või teekonnal kogetud kaotused ja üleelamised. Eri moel on traumasid kogenud kõik inimesed, kes on puutunud kokku sõjakoledustega, midagi näinud, pealt kuulnud, olnud milleski osalised või lihtsalt saanud sellest mõjutatud.

Põgenikud, kes liiguvad turvalisse maailma, võivad olla ka oma teekonnal läbi elanud ebameeldivaid ja hirmutavaid kogemusi. Ainuüksi kodumaalt ja lähedastest lahkumine on raske kogemus.

Sõja kulg on pikk ja ennustamatu. Me kõik ootame, et see sõda lõppeb, aga millal ja kuidas, seda ei tea keegi.

Kui miski mõjub traumeerivalt, siis tavaolukorras tähendab see, et üleelamised jäävad minevikku ja saame ühel hetkel turvalise eluga edasi minna. Sõjaolukorras raskus kestab. Me ei saa öelda, et see traumeeriv olukord on möödas, mida saab öelda muude üleelamiste puhul, kui ühel hetkel saad kogetust paraneda.

Abitustunne ja jõuetus

Trauma pole ainult üks sündmus või sündmuste jada, vaid oluline on see, kuidas trauma mõjub psüühikale, meie igapäevaelu toimetulekule ja suhetele. Lapsed sõltuvad täiskasvanutest ja sellest, kuivõrd vanemad suudavad oma kogemustega toime tulla. Oluline on, et nad suudaks pakkuda lastele turvatunnet.

Eesti kontekstis tähendab turvaline ruum põgenikest vanemate jaoks jätkuvaid väljakutseid. Kõik on uus, nad peavad kohanema paljude asjadega uues keskkonnas. Meil on vähe teadmisi selle kohta, mis sõja eest Eestisse tulnud ukrainlaste sisemaailmas toimub. On vaid üldised teadmised, kuidas kogemused mõjuvad, ja on teadmised varasematest sõdadest.

Traumale on iseloomulik abitustunne ja õudus. Tavainimeses tekitab isegi sõjakoledustest lugemine jõuetust ja hirmu. Hirm võib levida ka meedia kaudu.

Igatsus sõprade järele

Traumeeritud perede toetamisel saab pakkuda abi ja kasulikke nõuandeid, kuidas mõjudega paremini toime tulla.

Näiteks võivad lapsed olla ülierutunud ja rahutud. Rääkisin emaga, kelle eelkooliealine laps oli nädal aega viibinud pommivarjendis, kus nad pidid vaiksed olema. Emale tegi muret lapse käitumine, sest laps oli Eestisse jõudes pöörane. Kujutage ette olukorda, et väikelaps, kes peab jooksma ja mängima, peab olema hiirvaikselt, sest liikumine on eluohtlik. See kõik, mis on ohuolukorras vaigistatud, pääseb vabadusse saades valla.

Traumajärgselt võivad vallanduda nii emotsioonid kui ka kehalised reaktsioonid. Lastel on näiteks õudusunenäod ja neil on raske magama jääda. Kui keha suigub unele ja ümberringi jääb liiga vaikseks, siis tundub see ohtlik ja laps ärkab võpatades üles. Keha on valveseisundis, et midagi ohtlikku ei juhtuks.

See on ka päeval nii, et kui minna lasteaeda, siis närvisüsteem otsib jätkuvalt ohtu, mis omakorda teeb keskendumise raskeks. Suurematel lastel mängib mälu vingerpusse, uued asjad ei jää meelde ja vanad asjad ei meenu. Teismelistele on sõpradega koos olemine ülioluline. Neid valdab suur igatsus maha jäänud sõprade järele ja nende kaotus mõjub veelgi enam traumeerivalt.

Laste mure vanemate pärast

Kõik häirivad kogemused võivad tahtmatult meelde tulla. Need ei pruugi olla enda kogemused, vaid juttude põhjal kuuldu, näiteks kellegi lause vallandab tugeva reaktsiooni, mistõttu elad kõike uuesti läbi.

Lastel on ka elav kujutlusvõime, nad on näinud midagi telekas ja tekib tundmus, et see juhtub tema endaga. Alati ei ole see otsene kogemus, mis mõjutab, vaid kaudne, nagu filmilõikudest nähtu, mis toob õuduse taas lähedale.

Lisaks valdab sõjapõgenikest lapsi mure täiskasvanute pärast. Töötan 27 aastat leina- ja traumateraapia valdkonnas ja palju ka nende Eestis elavate lastega, kellel on keegi lähedane ära surnud. Väga palju muretsetakse vanemate heaolu pärast. Sama tunnevad need ukrainlased, kes on emaga ja vanaemaga meile jõudnud, aga kelle isa on sõjas.

Teistpidi on lapsed üpris toimetulevad ja harjunud vältima negatiivseid asju. Seda näitab ka praktika Eestis, kus ebameeldiv tõrjutakse välja ja see teeb igapäevaelu lihtsamaks. Traumeeritud laps ei taha halba kogemust meenutada ja kui keegi seda vestluse käigus mainib, siis võib laps teraapiaruumist lahkuda. Vältimisel on muidugi ka tagajärjed, aga vältimine aitab ja kaitseb. Kui sa probleemi peale ei mõtle ja sellega ei tegele, siis poleks halba nagu olemaski.

Teistmoodi mõjutab trauma vanemaid lapsi. Noorukite seas võib toimuda nihe selles, kuidas nad mõtlevad inimestest ja maailmast. On oht pettuda inimeste headuses, kui ümberringi on nii palju kurja. Sama toimub ka nende lastega, kes on meil Eestis ja kes puutuvad sõjaga vaid kaudselt kokku, seegi jätab kindlasti oma jälje.

Sõjatrauma meedia vahendusel

Valusad teemad on laste maailma tulnud ja nad on selleks täiesti ette valmistamata. Kui mõelda sõja peale, siis mingil kujul jõuab see igaühe koju, olgu siis televisiooni, raadio, uudiste või juttude kaudu. Otseliin on ka kooli kaudu läbi laste, kes ellujäämise nimel on siia tulnud lootuses, et saavad koju tagasi ja sõda lõppeb.

Täiskasvanud annavad endast parima laste toetamiseks, aga ka täiskasvanud ise on olukorras, kus nendega toimub palju. See äratab üles ka nende valusad mälestused, kes on omal ajal sõjakoledusi kogenud.

Teiselt poolt tulid pered siiski kuidagi toime ja üks viis rasked ajad üle elada ongi keskenduda igapäevaelule ja ellujäämisele. Elati vaeselt ja kitsastes oludes, polnud võimalik lubada endal ülemäära palju üleelamiste peale mõelda, kui olid väikesed lapsed, siis nende eest tuli hoolitseda.

Kui tuua traumeerivad kogemused rahuaega tagasi, siis lähedaste surma puhul ütlevad väikelaste vanemad samamoodi, et ei saa enda peale mõelda, hoolimata sest, et tegelikult on väga raske.

Ohtlik vaikimine ja ellujääjate põlvkond

Traumaterapeudina tean, et taoline vaikimine võib olla samamoodi ohtlik. Eestis on põlvkondi, keda tabas esmalt sõda, seejärel küüditamine ja vaikiv terrorirežiim, kui polnud võimalik rääkida üleelamistest või neid kuidagi jagada. Inimesed pidid kõik oma kogemused panema kõrvale ja tegema näo, et kõik on korras, sest oli ohtlik oma tegelikke mõtteid või emotsioone jagada.

Vastupidiselt oleme meie Eestis elanud ajal, mil oleme saanud oma kogemusi jagada. See on suur väärtus.

Meie varasemad põlvkonnad Nõukogude ajal seda teha ei saanud. Nad on välja tulnud sõjast ja jõudnud Siberist kodumaale tagasi, need koledused üle elanud, loonud pered ja oma lapsed suureks kasvatanud. See on ellujääjate põlvkond, aga mida see neile on maksma läinud füüsilise või vaimse tervise osas, seda on raske öelda.

Helgem noot on see, et sõja eest Eestisse jõudnud lapsi ja peresid saab toetada. On lihtsad meetodid, kuidas tugevdada sisemisi ressursse ning mida saab rakendada ka eelkooliealistega. Mis täpselt on need Ukraina perede tegelikud mured ja raskused, seda peab küll alles proovima hinnata.

Ukraina inimesed ei ole harjunud ka abi küsima ja me ei saa neid teha abitumaks. Saame välja selgitada need, kes abi vajavad, ja pakkuda neile lihtsaid toetavaid ressursirikkaid lähenemisi, mis sobivad eri vanuses lastele.

Nii saavad nad ka ise ennast selle läbi aidata, et kui tulevad rasked mõtted või halvad uned, mida siis teha. Kuidas kiiresti rahuneda? Mida teha, kui oled kurb ja suur igatsus tuleb peale? Kuidas hirmudega toime tulla? Traumateraapia võimaldab neile õpetada eri võtteid, et nad saaks iseennast selle kaudu tugevdada.

Suurem eesmärk teraapiaga on lastelt ära võtta takistused, mis segavad mängimist ja keskendumist. Mäng on tähtis, sest mõned lapsed kaotavad mängimisvõime. Samuti on raske keskenduda, kui mõtted on mujal, koolitööga ei ole võimalik toime tulla. Või kui und ei tule, siis on võtteid, mis aitavad und parandada.

Soovime suurendada sõjakoleduste tõttu traumeeritud laste turvatunnet, et nad saaks õppida taas mängima, leiaksid uusi sõpru ja vanemad ei peaks laste pärast muretsema. Et vähendada abitustunnet.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: