Märkimisväärselt suurem risk vaimse tervise probleemide tekkeks on noortel täiskasvanutel.

Tervise Arengu Instituudi ja Tartu Ülikooli aastatel 2020–2022 tehtud uuringu põhjal esines ligi veerandil täiskasvanutest aastatel 2016–2021 vähemalt üks psüühikahäire diagnoos, millest kõige sagedasemad olid depressioon (12,4 protsenti) ja ärevushäired (9,8 protsenti). Võrreldes pandeemiaeelse ajaga on depressiooni ja ärevushäirete risk suurenenud. 

Vaimse tervise häirete suhtes on haavatavamad noorukid ja noored täiskasvanud, madalama haridustaseme ja väiksema sissetulekuga inimesed ning töötud. Depressioonirisk on suurem naistel, tugeva geneetilise eelsoodumusega inimestel ning riskeeriva tervisekäitumisega inimestel. Samas on lastega peredes elavatel täiskasvanutel vähem vaimse tervise probleeme võrreldes üksi elavate inimestega.

Koroonakriisi ajal olid vaimse tervise riskiteguriteks sotsiaalmajanduslik haavatavus ja sotsiaalse toe puudumine. "Koroonakriisi ajal oli inimestele kõige suuremaks stressoriks hirm haigestuda ja haiguse tagajärjed. Stressi ning selle negatiivseid tagajärgi aitasid leevendada emotsioonidega toimetuleku oskused ning tervist toetav eluviis, nagu piisav uneaeg ja kehaline aktiivsus," selgitas uuringu üks autoritest, Tartu Ülikooli kliinilise psühholoogia kaasprofessor Kirsti Akkermann.

Aastatel 2016–2021 kasutas psühhiaatri, psühholoogi või psühhoterapeudi teenuseid 13 protsenti täisealisest rahvastikust. Teenuseid kasutasid rohkem naised (14 protsenti) ja 18–24-aastased (26 protsenti), samuti madalama haridustaseme ja väiksema sissetulekuga inimesed. Erandiks olid väga väikse sissetulekuga inimesed, kes kasutasid haigekassa rahastatavaid vaimse tervise teenuseid oluliselt vähem.

Eelistati ise hakkama saada

Valdav osa vastajatest pidas vajalikuks parandada vaimse tervise teenuste kättesaadavust kriisiolukorras, kuigi isiklikku vajadust teenuste järele tajuti vähe ka eriolukorra ajal. Abivajaduse tekkides eelistas enam kui 2/3 vastajatest abi otsimise asemel ise hakkama saada. Psühholoogi või nõustaja vastuvõtust tundis puudust 13 protsenti vastanutest, psühhiaatri vastuvõtust kaheksa protsenti. 

"Peamiste takistustena abi otsimisel nimetati tervishoiusüsteemist tulenevad piiranguid, nende hulgas näiteks liiga pikkasid järjekordi, plaanilise ravi piirangud, teenuste hinda, aga niisamuti vähest usku, et teenustest oleks kasu, ning teadmatust, kuhu pöörduda," kommenteeris uuringu autor, Tervise Arengu Instituudi vanemteadur Kenn Konstabel.

"Riiklikud andmekogud tõenäoliselt alahindavad ja enesekohased küsimustikud ülehindavad probleemide esinemist. Seetõttu on rahvastiku vaimse tervise probleemide ulatuse täpseks hindamiseks mõistlik enesekohaseid ja registripõhiseid näitajaid kombineerida," lisas ta.

Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu eesmärk oli saada terviklik ülevaade elanikkonna vaimse tervise olukorrast Covid-19 ajal, et muuhulgas hinnata ka inimeste vajadust abi järele.

Küsitlusuuringusse kutsuti 20 000 Eesti elanikku alates 15. eluaastast ning see tehti kolmes küsitluslaines, et jälgida vaimse tervise näitajate muutusi aastatel 2021–2022. Küsitlusuuringu tulemusi võrreldi riiklike andmebaaside andmetega nii Covid-19 perioodist kui ka kriisieelsest ajast.

Spetsialiste on juurde vaja

Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise poliitika juht Anne Randväli ütles, et riik pakub omavalitsustele kahte toetusmeedet: psühholoogi palgatoetust, et neid saaks palgata näiteks esmatasandi tervisekeskusesse, ja tasuta psühholoogiliste nõustamisteenuste pakkumist elanikele. Ligi pooled omavalitsused on seda taotlenud.

"Meie suund on see, et lisaks sellele, et meil on vaja teenuseid, mis on tõsi, millest palju räägitakse, et meil on spetsialiste puudu ja kõikidele ei ole teenused kättesaadavad, siis sinna tuleb kindlasti panustada. Ja riik rahastab ka psühholoogide kutseaastaid, et neid spetsialiste tuleks juurde," rääkis Randväli.