Pole tarvis hakata meelde tuletama seda, kuidas Eesti on pikalt elanud ühes mullis, kus on arvatud, et ega ise ei peagi maksimaalselt panustama iseseisvasse kaitsevõimesse, sest meil on NATO liitlased, kes tingimusteta ja kõhklemata on valmis oma sõdureid saatma siia sõdima ja surema meie eest.

Kas see usk on ka realistlik olnud, on iseküsimus, kuid vähemalt Reformierakonna liidrid on seda läbi aegade avalikkusele rõhutanud. Näiteks kui Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna saadikud, sh siinkirjutaja, küsisid riigikogus 2016. aastal peaminister Taavi Rõivase käest Eesti tsiviilkaitse ja pommivarjendite kohta, siis peaminister pigem naeruvääristas küsimuse püstitust ja toonitas, et "meil on liitlased". Väga rehepaplik on kahjuks see suhtumine Maarjamaal olnud.

Kuid 24. veebruari hommikul tuli paljudel siiski meelde reaalsus, et me ei saa lubada endale mugavat elukest nagu Luksemburgis, kus ükski suur naaberriik ei ohusta sinu eksistentsi. Meie peame igapäevaselt arvestama mõttega, et Venemaa on alati meie olemasolu ohustanud ja ka jääb seda ohustama. Vähendamaks seda ohtu tuleb ise täie tõsidusega seda aduda ning investeerida järjepidevalt oma kaitsevõimesse.

Kuid mida paganat on Eestis tehtud alates 24. veebruarist? Kui veel kuu aega enne Venemaa agressiooni Ukraina vastu ehk 20. jaanuaril teatas peaminister Kaja Kallas, et Eesti suurendab lähiaastatel kaitsekulutusi erakorraliselt 380 miljoni euro võrra, siis ühiskonnas oli tunda rõõmsamat meeleolu: vot on alles peaminister, kes kaitseb Eestit!

Paraku ei olnud juba siis arusaadav, et mida tähendab täpsemalt "lähiaastatel" ning milliseid võimekusi konkreetselt selle raha eest saab arendada. Kuid alates 24. veebruarist oli selge, et see 380 miljonit eurot ei ole piisav ja ei ole ka piisav rääkida "lähiaastatest".

Selge oli juba nüüdseks ülemöödunud valitsuse ajal, et Eesti suurim kaitselünk on meie puudulik õhutõrje. Kui EKRE selle teema valitsuses tõstatas, siis paraku elas nii avalikkus kui ka meediaruum mõnusas illusioonis, et milleks seda ikkagi nii väga vaja ongi. 24. veebruari hommik näitas, milleks seda vaja on.

Paraku möödub mõne päeva pärast juba kuus kuud agressiooni algusest Ukraina vastu ja siiani ei ole valitsuse konkreetset rahaeraldist keskmaa õhutõrje arendamiseks. Minu jaoks on see täiesti absurdne olukord, mis ilmselgelt ei näita ka meie vägagi kallitele liitlastele, et Eesti lisaks suurtele sõnadele ja heietustele ka sisuliselt suudaks midagi otsustada meie riigikaitse tugevdamiseks.

Valitsus eesotsas Kaja Kallasega on toonud nüüd viimase kuu aja jooksul üheks vabanduseks otsustamatuse pärast puhkused. Pardon my french, kuid eestlasi ei huvita valitsusliikmete toredad puhkusereisid, kui küsimuse all on meie kaitsevõime võimaliku okupandi vastu. Kuid need puhkused ei takistanud samal ajal tegeleda operatiivselt Narvast tanki eemaldamisega, mis oli õige samm, kuid sõjategevuses Eesti kaitsmiseks vaevalt meid palju aitab.

Kuid kui kuuleb taas Reformierakonna poolt juttu, et nüüd tuleb keskmaa õhutõrjet arutada riigieelarve strateegia arutelude käigus, siis tõmbub rusikas pingesse. Küsimus ei saa enam olla arutamisest riigieelarve strateegia käigus, sest me räägime võimekusest, mida tuleb niikuinii arendada. Sõltumata lõpuks täpsest summast. Mida kauem venitatakse, seda rohkem see maksma ka läheb ja see on konkreetselt Kaja Kallase otsustamatuse tagajärg.

Saabub 20. august ja eestlased rõõmsalt tähistavad pidupäeva. Tore on, et tähistavad. Kuid kui samal ajal tähistavad pidupäeva roosiaias šampanjapokaalide kõlisedes ka valitsuse liikmed koos peaministriga, siis mõelgu enne rüüpamist, et kas nende töö Eesti kaitsmisel on ikka tehtud.

Ei ole sobilik pidutseda, kui kuue kuu vältel pole suudetud teha kõige vajalikumaid otsuseid. Mina lähen laupäeval Kadriorgu roosiaeda ja vaatame, kes neist siis seal mõnuleb ja julgeb ausalt silma vaadata.