NATO tippkohtumine Madridis tituleeriti ajalooliseks juba ammu enne selle toimumist. Sealjuures täiesti vääriliselt. Neli kuud pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu oli õhus ilmselge ootus, et allianss teeb sõjast adekvaatsed järeldused ning võtab vastu vajalikud otsused. Ajalooraamatute vääriline oli ka nende otsuste kaal. Iseäranis arvestades, et väikeriikide ajalugu kipub paremini mäletama sündmuseid, kus tehakse halbu otsuseid.

Kuidas meil siis Madridi otsustega läks? Eesti soovis laias laastus saavutada kolme asja.

Esiteks NATO riigijuhtide ühist hinnangut, et Venemaa on sõjaline oht number üks.

Teiseks selget otsust, et NATO päästiknööri (tripwire) heidutusmudel on oma aja ära elanud ning tuleb liikuda tõkestusheidutusele. Maakeeles – vabastamisoperatsiooni asemel peab NATO valmis olema sõdima esimesest minutist ja sentimeetrist.

Kolmandaks riigipeade suunist, et Eestisse tuleb luua NATO diviisi struktuur. Madridis said need kõik otsused ametliku heakskiidu. Väärib tähelepanu, et NATO heidutushoiaku muutuse ehk ettenihutatud kohalolekust tugevdatud kaitsehoiakule ülemineku ettepanek põhines Eesti kaitseväe juhataja sõjalisel nõuandel ning sõnastati meie kaitseametnike ja diplomaatide poolt Tallinnas. Sel teemal NATO-s kokkuleppele jõudmisel mängis olulist rolli Balti riikide ühise rindena tegutsemine.

Selliselt ülesloetuna tunduvad need kõik iseenesestmõistetavad eesmärgid, kuid nende kokkulepete saavutamiseks läks tarvis kuudepikkuseid ning pingelisi läbirääkimisi. Ukraina sõja igapäevased filmikaadrid tegid liitlaste veenmise mõistagi lihtsamaks, kuid Madridi otsused, isegi kui lähtuda vaid printsiibis nõustuda, tähendavad liitlaste poolt täiendavaid ja kiireid kaitseinvesteeringuid.

Eks seegi on tegelikult ilmselge, et kui NATO-l oleks tegutsemisvalmis kõik vajalikud väed ning hangitud kõik vajalikud relvad ja varud, siis poleks tarvidust neid tippkohtumisi korraldadagi.

Mida me ise teeme? See on Eesti riigikaitse arendamise kõige tähtsam küsimus. Kõigepealt loomulikult meile endale, et me ära ei unustaks – Eesti on meie riik ja ennekõike on Eesti kaitsmine meie enda asi. Liitlased küsivad meilt esimesena täpselt sama. Siingi pole midagi imelikku, meeleldi aidatakse ikka neid, kes ennast ise kõige rohkem aitavad. Veel parema meelega neid, kes paistavad lisaks silma teiste abistamisega.

Meie jaoks on Ukraina sõja järgne kaitseplaneerimise juhtmõte väga lihtne: 24. veebruar 2024 – täpselt nii palju on meil aega. See on arvestuslik Venemaa Föderatsiooni sõjalise jõu regenereerimise aeg. See ei tähenda, et siis algab sõda, aga see tähendab, et peame selle ajaga riigikaitsest võimalikult palju välja pigistama. Ainult maksimaalne valmisolek tagab usutava heidutuse.

Sellel poolaastal on valitsus suunanud riigikaitsesse enam kui miljard eurot lisaraha. Oluline osa sellest on läinud laskemoonavarude suurendamisse, et iga reservväelane võiks olla kindel, et enne saavad Venemaal otsa tankid, laevad ja lennukid kui meil raketid. Oleme suurendanud maakaitset 10 000 tuhande võitleja võrra, kes saavad kõik järgmise aasta lõpuks vajaliku varustuse ja väljaõppe.

Hangime laevavastased raketid, meremiinid, õhutõrje, tapjadroonid, HIMARS mitmikraketiheitja süsteemi, soomustame 2. jalaväebrigaadi, soetame täiendavalt liikursuurtükke jne.

Eesti kaitsetahe on ajaloo kõrgeim – 81 protsenti elanikkonnast arvab, et Eestit peab sõjalise ohu eest kaitsma ja 66 protsenti on valmis ise vastupanus osalema. Tõsi, väga palju on veel teha, aga oleme praeguses ajas riigikaitse arendamisel teinud adekvaatsed järeldused ning see pühitseb meie õiguse liitlastelt seda sama küsida.

Madridi otsused on küll pöördelise tähendusega, aga vormiliselt siiski poliitilised suunised. Lühidalt ja lihtsalt kokkuvõetult on kaitseväe juhataja sõnastanud NATO tõkestusheidutuse rakendamis Eestis järgnevalt: NATO on valmis meie territooriumil sõdima vähemalt diviisi ehk umbes 20 000 sõduri ning sinna juurde kuuluva raskerelvastusega. Täiendavaks jõuks on meie maakaitse ning toetavad üksused.

Selleks on vaja luua vastav juhtimisstruktuur, täiustada kaitseplaane, eelpaigutada varustust, määrata konkreetsed liitlasüksused Eesti kaitseks, rajada uut taristut, laiendada harjutusväljasid ning seejärel seda kõike igapäevaselt õppustel läbi harjutada, et Venemaa Föderatsioonil ei jääks kahtlust, et NATO ründamine lõppeb kohese ja hävitava lüüasaamisega.

Nüüd otsuste elluviimisest täpsemalt ja järjekorras. Miks diviis? Diviis on esimene sõjaväeline juhtimistase, kuhu saab koondada kõikide väeliikide võimed ja millel on Eesti-suuruse riigi jaoks piisava ulatusega vastutusala. Koos Suurbritanniaga oleme juba alustanud diviisi moodustamist, kuu aja jooksul on kavas asutada diviisi staap.

Lisaks kahele Eesti brigaadile on Suurbritannia juba teatanud ühe oma brigaadi määramisest Eesti kaitseks. Hiljemalt järgmise aasta lõpuks on vaja see kõik siduda ühtseks tervikuks – sõjaliselt keerukuselt on see ülesanne, mille taolist pole varem Eestis täide viidud.

Täiendavate üksuste loomine ja määramine on kriitilise tähtsusega ülesanne tervele NATO-le. Peasekretär Jens Stoltenberg on juba avalikult öelnud, et NATO kõrges valmiduses olevate vägede hulka suurendatakse 300 000 sõdurini. Eesti perspektiivist vaadelduna peame tegema katkematult tööd, et liikmesriigid reaalselt annaksid NATO käsutusse rohkem üksuseid ja relvastust.

Konkreetselt Eesti suunal tuleb realiseerida kokkulepped Suurbritannia ja teiste liitlastega nii täiendavate üksuste kui ka eelpaigutatud varustuse osas. Läbirääkimised käivad ka USA-ga õhu- ja maaväeüksuste täpse rotatsioonikava üle Eestis ja teistes Balti riikides. Tulemus saab olema märkimisväärselt suurem liitlaste kohalolu nii maal kui ka õhus.

Liitlaste kohaloleku suurendamise juures on määravaks küsimuseks taristu ning harjutusvõimalused. See on ka mõistetav – britid on Eestis professionaalsete ja kõrge väljaõppega üksustega.

Üksuste taseme säilitamiseks on vaja eeskujulikke elu- ja harjutustingimusi. Ilma pikema ja keerulisema jututa tähendab see Eestisse uue sõjaväelinnaku rajamist ja harjutusväljade laiendamist.. See omakorda tähendab täiendat raha valitsuselt. Leedu ja Läti on taolistest otsustest juba avalikult teavitanud. Eesti valitsuspartnerid on nii koalitsioonileppes kui ka valitsuse tegevusprogrammis omale vastava ülesande seadnud.

Võib prognoosida, et Soome ja Rootsi alliansiga liitumissaaga leiab positiivse lõpptulemuse. Soome ja Rootsi liitumine NATO-ga on geostrateegiline muutus, mis toimub parimal juhul kord põlvkonna jooksul. Kahtlemata kaasneb sellega Eesti jaoks terve rida positiivseid aspekte. Võtmetähtsusega on Soome ja Rootsi vilgas integreerimine NATO kaitseplaanidesse, õppustesse ning otsustusprotsessidesse.

Samal ajal peame endale aga meenutama, et seekordse – geopoliitilise raputuse kaaluga – laienemise põhjus on NATO idatiiva julgeoleku defitsiit, mitte ülejääk. Soome ja Rootsi liitumine iseenesest ei kompenseeri ega lahenda sõjaliselt mitte ühtegi puudujääki, mis Madridi otsustega tuleb korda teha.

Kõige raualõhnalise ning külma sõja hõngulise kõrval näitas NATO ennast Madridis kaasaegse organisatsioonina, kes suudab liitlaste huvid kokku tuua ja lisaväärtust pakkuda ka uute tehnoloogiate vallas. Madridis heaks kiidetud NATO innovatsioonikiirendi DIANA (Defence Innovation Accelerator for the North Atlantic) käivitamine tähendab, et üle NATO hakkab tööle terve hulk kaitsetehnoloogiate ettevõtluskiirendeid ning käivitatakse ka miljardi euro suurune innovatsioonifond.

Erakordselt hea meel on selle üle, et Eesti on selle algatuse juures mänginud võtmerolli ning DIANA Euroopa peakorter rajatakse jagatult Tallinnasse ja Londonisse.

Kõigi meie tegevuste eesmärk on see, et Eestis oleks kõigil turvaline elada: ettevõtetel planeerida investeeringuid, peredel soetada kodu ning inimestel enda annet ja pealehakkamist eneseteostuse ette rakendada.

Kaitseministeeriumi asi on korraldada, et me ise oma sõjalisse kaitsesse võimalikult palju panustaks ja meil oleks selja taga liitlased, kes hingavad meiega ühes rütmis ja kellega koos saadame välja sõnumi, et NATO ründamine on plaan, mis on esimesest sekundist ja sentimeetrist hukule määratud.