Üha suuremat tähelepanu on endale nõudmas meresõda Musta merel, kus laevastikud üksteist ei kohta, ent mille tagajärgesid tunneme globaalselt. See omab nii strateegilist kui ka globaalselt kaalu, kusjuures oluline on märgata ka kaugemale ulatuvaid tagajärgi, mis hakkavad tasapisi geopoliitilise jõujooni siiski tagasi läände suunama. Mis selle tingib?

Mereblokaad

Mereblokaadi on juriidiliselt määratletud kui sõdiva riigi operatsiooni, mille eesmärk on takistada kõikide, nii vaenlase kui ka neutraalse riigi laevade sisenemist või väljumist kindlaksmääratud sadamatest või rannikualadelt, mis kuuluvad, on okupeeritud või alluvad kontrolli all olevale vaenulikule sõdivale riigile.^1,2

Samas ajalooliselt sarnanesid blokaadid rohkem merelt piiramistele olles maismaal asuva kindluse osa, mida ei kohaldunud näiteks kindlustamata sadamate või terve ranniku suhtes.³ Sellega seotud erinevad arvamused olid seotud rohkem küsimustes, mis on tõhusus ning kas blokeerivad laevad võivad tegutseda asjaomasest rannajoonest eemal.⁴

Sestap kasutatakse vahel terminit "blokaad" ka ekslikult seoses näiteks embargoga, mis vähemalt osaliselt erineb blokaadist, näiteks seetõttu, et see sisaldab maismaapiiripiiranguid selle suhtes, mis võib piiri ületada.⁵ Käimasolevas Venemaa-Ukraina teises sõjas on kandev roll nii blokaadil kui ka embargol.

Potjomkini laevastik

Merevägi on alates Peeter I aegadest olnud Venemaal privilegeeritud seisuses, olles keiser Aleksander III kohaselt üks kahest (armee ja laevastik) Venemaa ainsast liitlasest. Selle tähtsust on korduvalt esile toonud ka Vladimir Putin, kes 2020. aasta jaanuaris on seda nimetanud riigikaitse ja julgeoleku tagamise kõige olulisemaks, kui mitte võtmekomponendiks ning rõhutanud 21. sajandil selle säilitamise ja tugevdamise vajadust.⁶ Ikka selleks, et ka Venemaa saaks olla juhtiva mereriigi staatuses. Sealjuures on eraldi tähelepanu pööratud Musta mere laevastiku tugevdamisele.

Kõnealune laevastik asutati 13. mail 1783. aastal vürst Grigori Potjomkini käsul, kes neli aastat hiljem keisrinna Katariina II ringkäigul Novorossias* lasi kuulujutu kohaselt püstitada külade makette jätmaks valitsejannale vaestest maapiirkondadest ilustatud muljet. Kuigi viimase puhul on tegemist siiski pigem müüdi kui faktiga,⁷ on Potjomkini küla (v.k. потёмкинская деревня) nimeline fenomen osutunud visaks hingeks, mis ka 21. sajandis ei ilmuta raugemise märke. Puutumata pole sellest jäänud ka too sama laevastik, mille tegevus sõjas Ukraina vastu pakub kõneainet üle maailma.

Nõukogude Liidu ja Varssavi pakti lagunemine, Krimmi poolsaarel ja Sevastoopolis asuvate mereväebaaside kaotus ja seal asunud laevastiku Ukrainaga poolitamine ning sellele järgnenud sõjaväele eraldatud rahavoogude drastilise vähenemine nõrgestas oluliselt Venemaa strateegilist positsiooni Mustal merel.

Samas on viimase kahe kümnendi jooksul selle taastamiseks suunatud märkimisväärseid ressursse. Nii on lisaks uutele allveelaevadele, dessantkaatritele, tiibrakettidega varustatud korvettidele, 22. armeekorpusele jms tehnika ja uute üksuste lisandumisele, ette võetud ka väiksemaid provokatsioone ja sõjalisi samme, millega on pidevalt lääne reaktsioone kombatud.

Näiteks korduvad Aasovi mere ja annekteeritud Krimmi poolsaare akvatooriumi sulgemised rahvusvahelisele laevaliiklusele rikuvad 2003. aasta Vene-Ukraina lepingut, rääkimata ÜRO mereõiguse konventsioonist.

Ukraina sõjalaevade hõivamine 2019. aastal põhjustas küll suurema rahvusvahelise meelepaha, mille järel need tagastati, ent Venemaa saavutas oma eesmärgi sõnumi edastamisena.

Need ja mitmed teised Venemaa agressiivseid sammud, aga ka varasemad võidukad sõjad (Gruusia 2008, Ukraina 2014-2015), millele järgnesid lääne võrdlemisi leiged reageeringud, on oma panuse andnud Kremli olukorra tõlgendamisele.

Mitte ainult Aasovi vaid tervet Musta merd nähakse oma sisemerena, kus kõik on lubatud vaid võimsale ja aukartust äratavale Venemaa laevastikule. Kui sellele lisandub veel süsteemne propaganda, mis kujutab Venemaad taas üliriigina, pidevalt moderniseeruva ja paisuva arsenaliga, siis suletud süsteemi tingimustes võibki pikapeale jääda domineerima arvamus, et ollakse üks juhtivaid mereriike.

Siinkohal tuleb nentida, et Musta mere laevastik on tõepoolest saanud juurde palju kaasaegsemaid aluseid ent praktikas ei tähenda see seda, et seda kõike on ilma vürst Potjomkini meelsuseta ka tarnitud, hooldatud ja moderniseeritud.

Vaatamata sellele aitas olukorda venelaste jaoks parandada ka 2014. aasta Krimmi annekteerimine, mille tagajärjed olid Ukraina mereväele laastavad: kaotati üle 70 protsenti sõjalaevadest, mereväelastest ja laevaremondivõimsusest koos peamise mereväebaasiga Sevastoopolis.⁸ Kuigi ukrainlased on vahepealse aastate jooksul oma mereväge ja rannakaitset püüdnud üles ehitada, jäid tulemused pigem tagasihoidlikuks ning neis tingimustes tuli Ukraina mereväel siseneda teise Vene-Ukraina sõtta.

Blokaad tuleb murda

Tuleb tõdeda, et Venemaa sissetung Ukrainasse on edukamalt kulgenud merel, mis on halvanud Ukraina (aga ka maailma) jaoks olulise merekaubanduse ja kaubaliikluse Musta mere ja Aasovi mere sadamatesse ning kehtestanud Musta mere põhjapoolses kolmandikus toimiva blokaadi.

Seda tehes on muudetud mereteed ebaturvaliseks ning algust on tehtud ka teravilja vargusega,⁹ et kunstlikult maailmas toiduhindasid üles viia loomaks toidupaanikat, et seeläbi maailma näljahäda ohuga šantažeerida.¹⁰ See kisub omakorda üles energiakandjate ja logistikahindu, mis omakorda paisutavad inflatsiooni.

Eks oma osa selles mängivad ka kasumiahnuse peale väljas olevad ärimehed, sest käes on parim aeg hindade "korrigeerimiseks". Just sellest tekkinud nõiaringist, kus lahendused eeldavad väärtushinnangutes muutusi, näeb Venemaa endale suurimat võiduvõimalust, ehkki sellega tõmmatakse endale kaela ka seni neutraalseks jäänud riikide meelehärm.

Sellise toiduterrorismi mõju on ulatuslik: see lämmatab Ukraina majandust, mis oli enne sõda maailmas suuruselt neljas maisi ja viies nisu eksportija, millest valdav osa veeti välja Musta mere sadamatest. Samal ajal kõlavad üleskutsed avada meretee sadamates seisvatele laevadele kurtidele kõrvadele, sest Kremli soov on viia sõda ja sellega kaasnev palju kaugemale (kodudesse ja köökidesse),¹¹ et õõnestada lääne toetust Ukrainale. Seetõttu on selle mereblokaadi murdmine saanud juba globaalseks ja nii mõnelegi riigile eksistentsiaalseks huviks.

Kuid ilmselge liialdus oleks öelda, et mereblokaad ja sõda merel on Musta mere laevastikule kulgenud plaanipäraselt. Kaugel sellest. Seetõttu saab mereblokaadist kui faktist siiski rääkida rohkem Krimmist itta jääva Musta mere ja Aasovi mere mõistes, kus viimane on muudetud sisuliselt Vene sisemereks.

Tõsi, Lõuna-Ukraina kaubasadamates on lõksus kümned kaubalaevad ning rannikust hoitakse eemal sõja tõttu. Ka pole abisaadetisi merd mööda tulemas.

Samas on just see piirkond, kus aeg-ajalt annab valusaid vastulööke ka Ukraina. Näiteks sõja 64. päevaks korraldati esimestel sõjapäevil maailmakuulsaks saanud Zmijinõi (Ussisaar) saarele õhulöök, millega hävitati praktiliselt kõik seni terveks jäänud objektid alates vaenlase õhutõrjekompleksidest kuni sidekeskuste ja administratiivhooneteni välja.¹² Seda kõike juba mitmendat korda venelaste andmetel "täielikult hävitatud" Ukraina õhujõudude poolt, mis postitasid sotsiaalmeediasse operatsiooni järgselt vastavad videod saarel korraldatud saluudist.

Mis saab Ussisaarest?

Juhul kui venelased ei soovi endale luua uut Tšornobajivkat¹³ ehk objekti, kuhu kaotusi täiendama saadetud väed saavad rutiinselt kaela tulelöögi, siis võib korduda ühe Aadria mere keskosas asuv saare juhtum Esimesest maailmasõjast.

Kui 11. juulil 1915 hõivasid strateegilise tähtsusega Pelagosa saare itaallased,¹⁴ pommitasid austerlased seda pea kuu aega olgugi, et itaallased kangekaelaselt garnisoni pidevalt varustust juurde viisid kaotades seeläbi saare lähistel peetud ühes lahingus muuseas ka ühe soomusristleja Giuseppe Garibaldi. Ometi lahtus juba 18. augustiks mõlema poole huvi saare vastu ja maailmasõja lõpuni jäi see eikellegimaaks.¹⁵

Zmijinõi saar on üsna väike nagu ka eelmainitud Pelagosa, ent samuti strateegilise tähtsusega. See võimaldab domineerida Musta mere akvatooriumi ja õhuruumi Odessa lähistel ning pealt kuulata ka piirkonna NATO liikmesriikide sidet ning potentsiaalselt ohustada ka Rumeenias paiknevaid õhutõrjesüsteeme (nt MIM-104 Patriot).

Sellised hit & run stiilis operatsioonid ei võimalda venelastel lähitulevikus reaalselt meredessante läbi viia juhul, kui seda ei tehta Normandia stiilis, kus korraga on merel sadu sihtmärke ehk sõidetakse rannikule massiga peale. Selleks napib venelastel nii kvantiteeti kui kvaliteeti, seda nii vahendite kui elavjõu osas, kes oleks motiveeritud taolistes manöövrites osalema. Seda seisus, kus Musta mere laevastiku peamise ja rõhutatult võimsaima õhutõrjevõimekusega sõjalaeva on vastane põhja lasknud.

Nüüdseks saab tõdeda, et maabumine Odessa all, mida Venemaa Musta mere laevastik on mitmel korral edutult proovinud (olles segatud nii ilmastikuoludest kui ka lõpuks merejalaväelaste endi meelsusest selles osaleda), on täiendamas suurejooneliste paberile jäänud (nt Seelöwe, 1940; Herkules, 1942 jt) operatsioonide loetelu.

Liialt palju erinevaid laevatõrje rakette on lisandunud rannakaitsjate arsenali, mis on pihta saamise tõenäosust kordades tõstnud alates sõjategevuse algusest. Ukrainat merelt varitsevad ohud pole aga kuhugi kadunud ning üha suuremat tähelepanu on endale nõudmas meresõda, kus laevastikud üksteist ei kohta, kuid mille tagajärgesid tunneme nii meie lokaalselt Eestis kui meie liitlased globaalselt.

Sihikul on Taiwan

Ajalugu kipub end kordama ka siis, kui me seda mäletame. Võimsa mereriigina sisenes Teise maailmasõtta omal ajal ka Jaapan, mis taotles (vallutuste abil) "Suur-Ida-Aasia ühise heaolu sfääri"¹⁶ (jpn k. Dai Tōa Kyōeiken; 大東亜共栄圏) loomist ning oli samuti algselt võidukas kuni 1942. aastani, mil toimusid pöördelised merelahingud Midway atollil. Just seda taotleski toonane jaapani meresõjadoktriin (jpn k. Kantai Kessen; 艦隊決戦) – mereväe otsustavat lahingut,¹⁷ mis viiks Ühendriikide alistumiseni.¹⁸

Sarnast taktikat näib laiemas kontekstis kasutavat ka Venemaa, mis taotleb Russkii Mir sfääri loomist ning mille realiseerumisel on kriitilise tähtsusega käimasoleva invasiooni õnnestumine Ukrainas. See pidanuks etendama sarnaselt jaapanlastele võimsat lööki kollektiivse lääne vastu tuues Ukraina hoiatavaks näiteks, kus edu korral võimust võttev abitus ja tegevusetus oleks taganud täieliku võidu ja avanud tee uutele vallutustele.

Selle edu on hiinlaste jaoks oluline, sest Hiina Rahvavabariik pole kordagi salanud oma soovi allutada jõuga Hiina Vabariik (Taiwan) oma kontrolli alla. Selleks on aastakümneid vaikselt kuid konveiermeetodil ülesehitatud mereväge, mis on tänaseks planeedi suurim. Tõsi, nõukogulik kvantiteet ei tähenda kohest kvaliteeti, ent seda on nüüdseks enam kui küll, et USA-le tõsine väljakutse esitada.

Enne 24. veebruarit kippus domineeriva arvamus, et invasiooni korral ilmselt rullitakse saareriigist üle, ent Ukrainas toimuv on seda Pekingi meelehärmiks tasapisi ümber mõtestamas. Vahest suudab lääs ka Taiwani suunal enne konflikti puhkemist õhusilla tööle panna?

Keeruline öelda, aga üks on kindel: vabaduse nimel vähemuses kaitsesse astuv armee on alati moraalselt üle ründajast. Nii oli Vabadussõjas ja on ka praegu Ukrainas ning pole kahtlust, et ukrainlaste vastupanu innustab ka Hiina Vabariiki oma kaitseplaanidesse korrektuure tegema. Seda ikka selleks, et saada kommunistide sissetungi järel enda selja taha vaba maailm tagalana koos lend lend-lease abiandmisprogrammiga.

Seetõttu on Mustale merele ja Ukraina randade kaitseks suunatud Lääne moodsad relvad katsepolügooniks tulevase sõja ennetamiseks (ja võitmiseks). See toimub ideaaltingimustes. Venemaa Musta mere laevastik on Hiina Rahvavabastusarmee laevastiku koopia doktriini ja mõttemaailma poolest.

Valge laeva ootuses

Mis puudutab teravilja, siis võiks kaaluda agressorile vastamist tema enda valitud meetoditega – pole võimatu, et Mustale merele ilmuvad ühel hetkel näiteks tundmatud "sinised mehikesed", kes alustavad varastatud viljaga kaubalaevade hõivamist rahvusvahelistes vetes, et anda neile kindla käega õige kurss.

Vahest võib seegi ühel hetkel aktuaalseks muutuda – kui näiteks Odessa poole teel oleva neutraalse riigi konvoi sõjalaevade eskordi all, mille lastiks on kütus ja ravimid, ent miks ka mitte laskemoon või sõjatehnika – ei allu Vene sõjalaevade üleskutsele kurssi muuta või keeldub saadetise kontrollimisest. Ka sel juhul on mereblokaadi suunas kinnas heidetud ehkki selle tagajärjed võivad lainetada kaugemale Musta mere randadest.

Ehkki Venemaa agressioon Ukrainas on juba mitmel korral pannud läänt Rubikoni ületama**¹, peab maailma üldsus andma Venemaale üheselt mõista, kas tava- või hübriidkõnes, et sel teravilja erioperatsioonil, on väga tõsised tagajärjed. Veelgi enam rikub okupeeritud aladelt toiduainete varastamine 1949. aasta Genfi konventsiooni sõjaaja tsiviilisikute kaitset¹⁹ ja on sõjakuritegu Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artikli 8 kohaselt.²⁰

Musta mere blokaadi murdmisel mängivad võtmerolli uued tehnoloogiad ja relvasüsteemid, mida on juba piiratud ulatuses Ukrainale tarnitud. Nende relvade edukus määrab ära aga sellegi, kas ja kuidas hakkab USA poolt taasjuhitav lääs üles ehitama Hiina Vabariigi kaitset Puna-Hiina vastu. Sealjuures peab jääma põhivastutus ikkagi kohalike endi õlule, sest uppuja päästmine on päeva lõpuks uppuja enda asi.

Läänel on sealjuures moraalne kohustus ulatada abikäsi mõttekaaslase päästmiseks. Väärtused ja neist juhinduvad otsused on need, mis meid demokraatlikus läänes eristavad asiaatlikest diktatuuridest ja nende vürst Potjomkinitest.

Kasutatud allikad