Negatiivse kõlaga palgaralli või palgasurve asemel on aeg rääkida teadmiste ja kompetentsi hinnatõusust, mille kasvav elukallidus paratamatult kaasa toob. Tööjõu hinnatõus mõjutab majandussituatsiooni ja ühiskonna toimepidevust samaväärselt tooraine, energia või muude sisendite hinnatõusuga.

Kuigi see arvamus on ilmselt ebapopulaarne, vajab esmajoones tähelepanu avalik sektor, kus palgaküsimus on muutunud kriitiliseks. Jättes kvalifitseeritud tööjõu hinnatõusule reageerimata, on meil peagi ajud tänavatel, ehk kompetents voolab avalikust sektorist välja ja otsib enesele mujal tasuvamat rakendust.

Sest tööpuudust Eestis ei ole, on töötajate puudus. Statistikaameti hiljutiste andmete kohaselt on tööga hõivatud inimeste arv aastaga suurenenud 30 000 võrra ning tööhõive määr tõusis 69 protsendini, mis on ajaloo kõrgemaid. Tööandja vaates tähendab see, et väiksemale hulgale vabale tööjõule on turul suurem konkurents.

Samal ajal kahandab inflatsioon kuust kuusse reaalpalka ehk võtab suurte suutäitena vähemaks seda, mida töötaja endale oma palga eest lubada saab. Loosungid, et tarbige siis ometigi vähem, millegipärast ei mõju neile, kelle sissetulek ühel hetkel enam enesestmõistetavaid baaskulusid katta ei suuda. Samuti ei saa käesolevas inflatsioonis liiga kiirelt kasvanud palku süüdistada, põhjused on mujal.

Kui töötasu ei suuda elukallidusega sammu pidada ja palga eest mõistlikult eeldatavad hüved libisevad kättesaamatusse kaugusesse, tõstab pead nähtus nimega quiet quitting, mida on eesti keelde tõlgitud kui vaikset resigneerumist. Sisult tähendab see, et töötaja lööb käega, annab tööpostil oma absoluutse miinimumi ega tee grammigi rohkem kui lepingus või ametijuhendis kirjas.

Vestlesin hiljuti avalikus sektoris töötava sõbraga, kes tunnistas, et ei vaadanud tänavu suvel esimest korda puhkuse ajal kordagi töömeile. Sest kui palka enam pole, olgu siis vähemalt puhkus.

Tööandjaid peaks taoline arengusuund ärevaks muutma, sest koos motivatsiooniga kahanevad tulemused ning resigneerunud spetsialisti järgmiseks sammuks on ilmselt uue ja parema töö otsimine. Seda enam, et lahkuda otsustavad sageli just need säravamad, kes suudavad edukad olla ka mujal: aktiivsemad, ettevõtlikumad, arengu- ja kohanemisvõimelisemad inimesed. Just need, kes on tööandjale kõige väärtuslikumad.

Erasektor reageerib tööjõu kallinemisele kiiremini ja paindlikumalt. Mitmed ettevõtjad on rääkinud, et on tänavu poole aasta pealt palku tõstnud ja preemiad maksnud, tasandades niimoodi töötajate jaoks inflatsiooni mõjusid ja aidates neil säilitada harjumuspärane elatustase, ikka selleks, et väärt inimesi mitte kaotada. Palgatõus on tööandja jaoks küll kulukas, kuid uute töötajate leidmine ja väljaõpe on nende hinnangul pikas perspektiivis keerulisem ja kulukam kui olemasolevate hoidmine.

Avalikus sektoris on olukord teine, rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus tunnistas ERR-ile, et nii ametiasutuste kui ka valitsemisalade lõikes on pilt kõike muud kui ühtlane. Palgakäärid võivad olla suured ning puhuti pole töötasud juba aastaid tõusnud. Võttes arvesse, et inimesel, kelle palka tõsteti viimati 2021. aasta jaanuaris, on reaalpalk tuleva aasta alguseks vähemalt 30 protsendi võrra vähenenud, on olukord töötaja jaoks kõike muud kui atraktiivne.

Küsimuses, kas Eesti ikka vajab nii palju ametnikke ja avaliku sektori töötajaid, on käärid samavõrd suured. Mõnedes riigistruktuurides on neid selgelt liiast, teistes valdkondades jälle puudu ning teatud korrektsioon oleks kahtlemata mõistlik. Vaidlus õhema või paksema riigi üle on igati õigustatud, kuid selle arutelu kõrval on siiski vajadusi, mida pole võimalik eirata.

Algava kooliaasta hakul on Eestis puudu tuhatkond õpetajat. Lisaks on kriitiline puudus tugiteenuste pakkujatest, nagu eripedagoogid, logopeedid ja psühholoogid. Omavalitsustes luhtuvad eri valdkondade spetsialistide konkursid, sest pakutav palgatase ei suuda konkureerida ei erasektori ega jõukamate omavalitsustega.

Spetsialistide puudumine toob kaasa vahetu mõju toimepidevusele ja arengule, muuhulgas suutlikkusele pakkuda teenuseid, teha koostööd riigi, erasektori ja investoritega ning kaasata erinevate projektide näol välisrahastust. Kaasnev kahju on pikaajaline, ületades kindlasti käesoleva majandustsükli mõjuulatust.

Võiks ju mõelda, et spetsialistide lahkumine erasektorisse on normaalne ja teretulnud, kui nad seal avasüli vastu võetakse. Tarmeko juht Jaak Nigul avaldas hiljuti ERR-ile arvamust, et tööstuse tööjõupuuduse leevendamiseks tulekski avalikus sektoris massiliselt kärpeid läbi viia. Sest kui ametnikel enam muud varianti pole, küll nälg nad siis tootvale tööle ajab.

Tegelikult muidugi ei aja. Erialaspetsialist, kes on kulutanud aastaid hariduse ja oskuste omandamisele ning end oma valdkonnas üles töötanud, ei tee üldiselt siiski otsust hakata mööda karjääriredelit uuesti allapoole ronima. Esimesel koroonakevadel töö kaotanud turismisektori töötajad ja teenindajad ei läinud suveks põllule maasikaid korjama, ehkki mõned poliitilised jõud neist seda eeldasid. Inimene lihtsalt ei tee elus vähikäiku, kui just ei toimu täielikku majanduslikku või ühiskondlikku kollapsit.

Investeeringuid betooni ja taristusse on võimalik ajatada, lükates mõne asja rajamise edasi või ühest-teisest plaanist loobudes. Spetsialistile aga ei saa öelda, et ole nüüd kena ja ela järgmised kolm kuni viis aastat oluliselt kehvemini, kui seni harjunud oled. Ta lihtsalt pole sellega nõus ega peagi olema. Kvalifitseeritud töötajal on praegusel tööjõuturul rohkem kui üks valik.

Seega on algavate eelarveläbirääkimiste üheks oluliseks küsimuseks, kas laseme ajudel tänavatele joosta või seame prioriteediks neid hoida, et avaliku sektori võimekus säiliks ka teisel pool käsilolevat majanduskurvi.