Paljudest seni tavalistest kaupadest ja teenustest on saamas luksus, mis ei ole kättesaadav igale inimesele. Kahjuks on sama juhtumas ka turvalisusega ning lähitulevikus on terendamas võimalus, et hättasattunud inimese jaoks abi kas tuleb hilinemisega või jääb sootuks tulemata.

Juhtumas on see, mida oleme aastaid ette näinud, millest oleme rääkinud ja mille osas meid kuulda võetud ei ole: päästjaks sobivaid inimesi on üha raskem leida ning päästekomandodes jäävad ametikohad täitmata. Peamine põhjus selleks on madal palk. See viib päästjad komandodest ja sunnib neid vabal ajal tegelema lisatööga. Samuti ei võimalda madal palk leida uusi inimesi, kes seda väärikat ja rasket ametit sooviksid pidada ja meie kõigi turvalisuse eest seista.

On kurb ja absurdne, et teisi aidates oma elu ohtu seadev päästja peab perele normaalse elustandardi tagamiseks rabama mitmel töökohal. See on sundolukord, mitte privileeg, et suuremal osal päästjatest on mitu töökohta.

Kõigist valitsuse loetletud prioriteetsetest palgatõusu gruppidest on päästjad praegu konkurentsitult halvimas seisus, jäädes ka eelviimasest maha enam kui 200. euroga. Nii tulebki rabeleda mitme töökoha vahel, et maksta elektri ja kütte eest, koolitada lapsed, osta perele toit lauale, lubada elementaarsetki meelelahutust, tasuda elamispinna eest jpm. Päästjal on keeruline elamispinda isegi üürida, rääkimata ostmisest, sest sellise palgaga eluasemelaenu lihtsalt ei anta.

Kogu see jutt käib elementaarsest toimetulemisest, mitte mõnusast ja luksuslikust elust. Vaid eluvõõras küünik saab väita, et päästjate mitmel kohal töötamine on hüve, sest lõputult nii ei jaksa ega saa. Aja jooksul inimene väsib, kannatavad tema vaimne ning füüsiline tervis ja loomulikult pere, kelle üks liige on pidevalt tööl. See tähendab, et ühel hetkel tuleb teha valik ja seda valikut näeme me üha sagedamini: lahkutakse.

Samuti käivitub tööjõuprobleemi nõiaring, kus uut töötajat asemele leida ei õnnestu, sest madal palk ei ahvatle noori valima päästja elukutset. Personal vananeb, sellega koos langevad töövõime ning süvenevad terviseprobleemid, mis tähendab suuremat ohtu saada vigastada ja rohkem haiguspäevi, madalamat päästevõimekust. Rääkimata vähiriskist, mis Ühendkuningriigi Kesk-Lancashire´i ülikoolis läbi viidud uuringu kohaselt on päästjatel tavaelanikkonnast lausa neli korda kõrgem.

Mitmel kohal töötamisega kaasnev väsimus aga kasvatab tööõnnetuste sattumise ohtu ja see oht on hakanud realiseeruma. Ja kus probleeme juba on, sinna tuleb neid juurde. Üha kasvavat vastutuskoormat kandma pidavad meeskonnavanemad, kelle ülesandeks on päästetööde juhtimine, lahkuvad ametist või astuvad karjääris sammu tagasi, siirdudes päästjaks. Põhjuseks ikka seesama tööd ja vastutust mitteväärtustav palk. Kuidas mõjutab juhita jäämine meeskondade moraali, töö kvaliteeti ja ohutust?

Tundub, et vaikselt-vaikselt kipub unustusehõlma vajuma poliitikute lubadus, mis pidi päästjatele tooma 2023. aastaks minimaalselt Eesti keskmisega võrdse palga. Olukord on seda murettekitavam, et aeg hakkab ümber saama, aga päästjate palgaolukord on paranemise asemel pigem halvenenud.

Sellest jääb väheks, kui ministrid pea igas usutluses kinnitavad, et sisejulgeoleku palkasid plaanitakse tõsta, sest lubadustega päästjate muresid ei lahenda. Liiga kaua on juba räägitud ja liiga palju on lubadusi jagatud. Poliitikute passiivsus ja otsustamatus on lasknud päästjate probleemidel areneda nii kriitiliseks, et tänase maailma kontekstis on tegemist ilmselge julgeolekuriskiga.

Seda olukorda mingi formaalse palgatõusu või uute lubadustega helgemale tulevikule enam ei lahenda. Päästjad on igas kriisis eesliinil, nad on inimeste turvatunde hoidjad, aga ka päästjad ise vajavad turvatunnet.

Riigieelarvestrateegia arutelud koalitsioonis käivad täistuuridel, rahaküsijaid on palju ja raha ennast vähe. Lisaks kütavad kirgi Ukraina sõda, koroonaoht, Eesti ülikõrged inflatsiooninumbrid ja palju muudki, asetades lõputuna näiva jadana poliitikute ette üha uusi lahendamist vajavaid probleeme. Pole siis ime, et Niagara joana kaela langevas infotulvas ning emotsioonide virrvarris neist kogenumaidki peapööritus võib tabada: pilt hägustub, sihid kaovad silme eest, lubadused ja võetud kohustusedki kipuvad meelest minema.

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, ootab päästeametit 2022. aastal ees ca 1 miljoni euro suurune tegevuskulude eelarvekärbe. Kuna hüperinflatsiooni tõttu on tegevuskulud niigi suures miinuses, siis - kui kärpest ei loobuta - tähendab see piltlikult, et aasta viimastel kuudel päästeautod enam appi sõita ei saa, sest pole kütust, tehnika on rahapuudusel hooldamata ning katki, jpm.

Või antakse päästeametile korraldus leida tegevuskuludeks raha komandode sulgemise arvelt? Selline kärbe tähendab minimaalselt nelja päästekomando sulgemist, 80. töötut päästjat ja vähemalt neljas piirkonnas abi kättesaadavuse olulist halvenemist. Kas näiteks Pirita ja Viimsi, Paldiski, Keila või Türi elanikud oleksid selleks valmis ning sellega nõus?

Tundub uskumatu, et sellised riigi julgeolekuga seotud probleemid leiavad aset ajal, mil Euroopas käib sõda ja kogu maailm on ebastabiilne. Ei tohi unustada, et päästeamet on lahutamatu osa Eesti laiapindsest riigikaitsest.

Eesti Päästeala Töötajate Ametiühing leiab, et rahva turvalisuse ning riigi julgeoleku arvelt koonerdamine ei ole kohe kindlasti vastutustundlik (eelarve)poliitika. Vastupidi, see on vastutustundetu käitumine. Tõenäoliselt enamus meist teab Kreutzwaldi lugu vägevast vähist ja ahnest naisest, ning milleni see välja viis – jäid tühjad pihud. Ahnus pole voorus ja koonerdamine pole kokkuhoid.