Kui eelmises diplomaatia ajalugu käsitlevas loos oli juttu Amarna ajastu diplomaatiast Egiptuse ja Mesopotaamia vaheliste suhete valguses, siis seekord räägin pisut iidse India diplomaatilisest mõttest ühe tuntud, kuid läänes ehk tänini liiga vähe teada tegelase ja tema poolt kirjapandu turvil.

Briti diplomaat Adam Watson märgib oma diplomaatia teemalises teoses, et Indias leidus erinevaid valitsejaid, nii sõjakaid seiklusteotsijaid kui ka tõelisi kuningaid ja samuti vabariiklikke valitsemisvorme. Kuid tüüpiline oli sõdade ägedus, sest pidevalt oli mingi riik otsimas domineerivat seisundit. Seetõttu pidid kõik teised riigid valvel olema ja naabrite ning ka kaugemate maade kohta andmeid koguma. Kuid ka lepinguid sõlmima ja liite looma, kui oli vaja üksinduse nõrkusest välja saada.

Diplomaatia ajaloo seisukohalt oli selles kontekstis tähtis, et riikidevaheline suhtlus tugines volitatud läbirääkijatele ja sõnumikandjatele, kellel oli ka teatav immuniteet. Läbirääkijad omakorda olid tavaliselt brahmiinide klassist ja nende eelis oli, et kastikuuluvusest tulenevalt olid nad tihti omavahel tuttavad, mis kergendas asjaajamist.

Brahmiinide perest oli ka Kautilya, kelle ülejäänud kaks nime jätan mainimata, et vähem segadust oleks. Ta oli minister kuningas Chandragupta Maurya õukonnas aastail 317 – 293 enne meie aega. Maurya impeerium oli suurem kui näiteks Briti India ja Aleksander Suure lahkumise järel oli see kuningriik ka India võimsaim.

Kautilya nimi on kandunud läbi aegade tema raamatu "Arthashastra" tõttu. Ta ise on küll tunnistanud, et tugines paljuski varasematele samasisulistele traktaatidele, aga see ei vähenda meieni jõudnu tähendust. Ei ole teada, kui palju on säilinud tekstis Kautilyat ja kui palju hilisemaid lisandusi, aga see selleks. Läänes on kogu kirjutis ja ka selle diplomaatiat käsitlev osa vähem tuntud ehk ka seetõttu, et algtekst oli sanskriti keeles ja jäi seega eurooplastele pikaks ajaks tundmatuks.

Henry Kissinger arvas oma raamatus "World Order", et see teos on "segu Clausewitzist ja Machiavellist". Saksa sotsioloog Max Weber märkis aga, et "Arthashastra" on radikaalsem kui Machiavelli ning et sellega võrreldes on raamat "Valitseja" täiesti kahjutu tekstike. Kautilya tööd on mujalgi võrreldud Machiavelliga, kuigi neil on suuri erinevusi.

Kui Machiavelli "Valitsejas" on valitseja ja tema kaaskonna ainusiht monarhi võimu säilitamine võimu kui sellise nimel, siis "Arthashastras" on kuningas kohustatud tooma kasu ja kaitsma oma kodanikke, kaasa arvatud talupoegi. Kautilya kohaselt on kuningriigi heaolu ülim allikas riigi julgeolek ja tema elanikkonna õitseng. Elik võib vist arvata, et Kautilya oli mõnes mõttes enam rahvalikumalt meelestatud kui Machiavelli.

Igal juhul on Kautilya raamat eelkõige poliitilisest realismist kantud ja toonitab, et riik on tähtsaim ning et kuningas peab riigi säilitamiseks oma kohustusi täitma nii, nagu raamat seda kirjeldab.

"Arthashsastrat" nimetatakse maailma vanimaks tööks juhtimisest, poliitikast ja majandusest. Meid huvitab eelkõige diplomaatiat puudutav ja mõni sõna sellest osast "Arthashastras".

Kautilya uskus, et riigid käituvad alati vastavalt nende poliitilistele, majanduslikele ja sõjalistele huvidele. Diplomaatiat võib kasutada niikaua, kui see teenib riigi huve, kuna iga riik tegutseb oma võimu suurendamiseks ja oma huvide tagamiseks. Maailma seisund on aga selline, et iga riik on pidevalt kas sõjas või sõjaks valmistumas ja diplomaatia oli üks relv selles pidevas sõjategevuses.

Kautilya uskus, et diplomaatilisi samme on vaja astuda viisil, mis võimaldaks jõudu koguda ja lõppastmes vallutada see riik, kellega diplomaatiline suhtlus oli käinud. Mis puutub riikidevahelistesse lepingutesse, siis nende eesmärk pidanuks olema eelkõige kuninga ja kuningriigi huvide kaitse, aga lepinguid võis ka murda, kui riik sellest kasu nägi tulenevat.

Üldjoontes asetas Kautilya diplomaatia riigi tegevustes kõrgele kohale. Tema sõnul vallutab kuningas, kes mõistab diplomaatia tõelist mõju, kogu maailma. 

Kautilya ringide teooria kohaselt juhul, kui naaberriik on vaenlane, siis naabri naaber teisel pool vaenlast peab olema sõber ja nii edasi, teooria käsitleb kokku varianti kuni 12 riigiga. Ja kuninga põhimõte peaks olema, et kui tingimused on küpsed, tuleb vaenlase vastu sõda alustada. Nii sõjaks valmistumisel kui ka selle ajal on salateenistusel elik spioonidel ja salaagentidel, kuid ka palgamõrtsukatel kõik lubatud. Agentidena pakub ta välja eri kategooriaid nagu mürgitajad, rändavad nunnad ja askeedid, kuid ka topeltagendid ja kogu loetelu on üsna pikk.

Tänapäeval on ilmselt mõistetav Kautilya soovitused valekuulduste levitamiseks, et külvata vaenlase seas usaldamatust.

Tasub siiski märkida, et Kautilya soovitustes kuningale on sees ka märkus, et rahu on kasulikum kui sõda, mis on alati ettearvamatu tulemusega ning võib olla väga kulukas.

Ja lõpetuseks paar nõuannet Kautilyalt: kuninga suurim oht on tema nõunikud, kodanikele on suurim oht halb kuningas. Juht peab rohkem kuulama ja vähem rääkima. Ka suurtel meestel on nõrkused, kuid targad mehed õpivad neid maha suruma.

Viited lugemishuvilistele​

• Kautilya. The Arthashastra.  – Penguin Books, 1987
• U. Mahesh Prabhu "Kautilya. Understanding the Colossal Genius" vol. I – Vedic Wisdom Press, 2018
• Is Kautilya really the Machiavelli of India? | by Pranav Valmeekanathan | Medium